Selle tüki saamislugu, autorid ja esitajad, pole tavapärased. Alissa ?naider ja Jaak Prints tegid Nukuteatri noortestuudio noortega Kanuti Hypeka-sarja, selle esimese versiooni. Nähti, et see hea on, ja nüüd tuli see NO99 kammersaalis pikendatud ja täiendatud kujul välja. Ja see on fantastiline. Mitte emotsionaalse röögatusena, aga fantastiline selle sõna originaalses tähenduses.
See tükk tõestab ilmekalt, et teater ei tähenda mitte ainult teatri- või tantsukooli nelja aastat esmase eeldusena. Küll aga tähendab teater alati tööd ja pühendumist.
Me võime vaielda, kas sellel tükil on sisu, filosoofilist kontseptsiooni. Kindlasti on, alati on ja kui ei ole, saab selle juurde mõtelda (vt selle numbri lugu “Lossist” näiteks). Võib vaielda, kui oluline on siinne filosoofiline kontseptsioon tänases päevas, võib vaidlema jäädagi, aga see pole oluline.
Oluline on pühendumus ja sellest saadav esteetiline nauding. Oluline on, et esietendusel olid inimesed, 98 protsenti, kelle vanus algab 1-ga. Oluline on nende laval olnud inimeste pühendumus.
Sest ilma pühendumiseta ei saa sellisele tasemele, olgu sul kui head õpetajad tahes (ja näha on, et Alissa ja Jaak on, kuluaaridest oli ka kuulda). Ilma pühendumiseta ei saavuta sellist kehateadlikkust. Ja vaimuteadlikkust. Kontsentratsiooni.
Siiralt soovitan kõigil, kellel on keskmine ja suurem teatrihuvi, seda vaatama minna. Ja ka noortel, kes tahavad millalgi teatrisse jõuda. Või pole veel otsustanud, kas tahavad. See võib kallutada kahte pidi – 1) et vau, see on nii lahe, ma tahan kaa või 2) et näe, see on liiga palju tööd, ei viitsi…
KUNSTI TUNNUSTEGA