Kiitusevajadusega seotud ajupiirkonnad toimivad nii, et oodatud kiituse saamisel vallandub meis mõnutunne, mille surin olevat samalaadne kui mõne mõnuaine doosi korral. Sellest on kõnelenud need, kes oma mõnu ja ajule toimivat seratoniinikogust hangivad nii börsimaaklerite kui ka narkosõltlastena.
Looduse antud piirid
Selle teadmisega saame teada nii head kui muud. Hea on see, et teadmisest aju omapära kohta võime näiteks järeldada, et kogu maailma ajalugu ei koosnegi klassivõitlusest ja kaklusest töövahendite pärast. See on tõsine kergendus. Nii võib rahumeeli Karl Marxi teadmise maailmakorralduse ja selle muutuste kohta kõrvale jätta, kuid kahjuks peame leppima sellega, et aeg-ajalt leidub neid, kes soovivad Marxi vanast ja inimese näota ilmapildist ühiskonnakorraldust teha. See on ebamugav ja talumatu – aga õnneks täiesti lootusetu ettevõtmine.
Kui üksikjuhtudel ehk õnnestubki mõnutunne kätte saada ühiseks hüvanguks tehtud toimingute eest, siis kuidas võib selline käitumine paljudele omaseks muutuda?
Pean siinkohal silmas näiteks üht oma lemmikarusaama, et ühiskond võiks toimida nendes piirides, kuhu loodus meid pannud on, ilma et me neist pidevalt üle ronida üritaksime. Ka selles arusaamas on oma kogus utoopiat, kuid õnneks ei kuulu see Marxi ja muude kommunistide utoopiate hulka. Seda väga lihtsal põhjusel, et paratamatute piiride olemasolu on siiski kaugelt midagi muud kui näiteks ettekujutus, nagu mõtleks tööline nii päeval kui ka öösel sellest, kuidas tootmisvahendite omanikuks saada ja sellega seoses end kapitali kurnavast koormast lahti rakendada.
Blufi legaliseerimisest
Looduse poolt paika sätitud piiridesse mahtumine on paratamatu, sest tõepoolest pole olemas teist nii hästi elu hoidvat süsteemi kui loodus ise. Ka inimelu hoidvat süsteemi. Samas tuleb tunnistada tõsiasja, et kui kusagil on ikka väga tugev mõnuallikas, siis selle taustal ei ole arukal ja ennasthoidval toimimisel kuigi palju ruumi. Võtame või selle katse, kus katseloomal oli valida toitu jagava ja aju mõnukeskust stimuleeriva lüliti vahel: mõnutunnet pakkuvale nupule vajutades ta enda unustaski!
Kuis küll saab aga nii olla, et ühiskonnas seadusepäraseid otsuseid langetavad rühmad, näiteks erakonnad, ei näe selget vajadust muutuste järele. Üks komponent on muidugi seesama võimu poolt hägustatud teadvus. Kummastav aga on see, et ka arukaid isendeid sisaldavates inimkogumites (erakonnad, riigikogu, valitsus) ei teki mingitki poolehoidu tervemõistuslikule muutusele.
Samas, kui olemasolev võimu- või rahasuhe tekitab mõnutunnet, siis ei olda loomulikult selle olukorra muutmisega vabatahtlikult nõus. Nupuks, mis hoiab senist olukorda ja mõnutunnet, on teatud seoste vältimine. Selline vältiv tegevus saab omakorda aga edukalt põhineda mõõdukal blufil. Just blufi legaliseerimine ja valdavaks muutmine hoiab mis tahes otsustavaid kogusid parajal kaugusel nii tõest kui ka adekvaatsusest.
Paar kena katset
Ameerika majanduskäitumise uurija Dan Ariely on korraldanud huvitavaid sotsiaalpsühholoogilisi katseid, mille kohaselt inimestel ongi kalduvus bluffida – seda enam, mida rohkem blufivad samast grupist inimesed. Üliõpilastele, kellele jagati lahendamiseks lihtsakoelisi, aga aeganõudvaid ülesandeid, lubati iga õige ettenäidatud lahenduse eest raha. Sellega saadi teada nende võimekuse tase. Kui samades oludes lubati raha vaid selle eest, et üliõpilased lihtsalt ütlevad, kui palju ülesandeid nad õigesti lahendasid (ilma neid ette näitamata), siis kasvas “õigete vastuste” arv kaks korda.
Nüüd tehti sama katse sel moel, et üliõpilaste hulgas oli ka näitlejaid, kes tegid ilmse blufi: teatasid poole minuti pärast, et nad on lahendanud kõik ülesanded ja siirdusid raha järele. Juhul kui näitlejad kandsid sama ülikooli tunnustega kampsuneid, kaldus ülejäänud seltskond rohkem bluffima, aga kui neil oli seljas teise ülikooli särk, üritas muu rühm näidata ennast ausamatena (kuigi mitte päris ausatena). Need on faktid.
Meie neurokeemilised olud
Mäletate: noorem Bush rääkis sellest, et Iraagis on tuumapommid ja keemiarelv ja mis kõik veel. Ja kõik samast grupist rääkisid sedasama – veenvalt ja enesekindlalt. Aga pomme polnudki!
Mõelge ka kõigi nende börsimaaklerite või kinnisvaraarendajate peale, kes veel varamullide plahvatamise eel rääkisid “ajutistest turukorrektuuridest” ja “kohe taas kallinema hakkavast kinnisvarast”. Arvate, et nad ei teadnud?
Võime ja vajadus kinnitada blufiga oma olemasolevat seisundit, on selget kinnitust leidnud nähtus. See nõuab paratamatult ka huvist ja huviga seotud mõnust kantud väidete avalikul kajastamisel just nimelt sellise neurokeemilise komponendi taandamist. Seda nii rahandus- ja majandustegelaste kui ka poliitikute juttudest.
Meie neurokeemilised olud ja võimalused on paraku sellised, et ilutekste kaunist tulevikust ja hoolitsetud olevikust tuleb enamikul juhtudel võtta kui unenägu. Tegelikult tuleb sättida end sõltuvusse õigetest ja tegelikest asjadest, mitte näilistest.