*
Kiili valla kasakas Mart Riikoja kirjutamas kirja Pantokraatorile
e-kiri Erik Sakkovile: 2009|/3/24 Mart Riikoja Wrote
Hää sõber Erik,
Ega ma kahelnudki, kui Sa mulle verbaalselt “asja” kiitsid. Aga tulemus on … no napilt – super!
Mäletad – kunagi ma ilkusin, et Panto on “tasku Marillion”. Tegelt ongi, aga mitte “tasku” ja mitte “Marillion”. Panto on Panto!
Kui siiski pisut ilkuda veel, siis: jube “puhas” on kõik. Aga…
Vot sedaviisi siis: “asi” on tõepoolest hea!
Parimate soovidega
Mart, kellega ühineb Kaja ja meie kiisud Kurr-Lurr ja Piu-Liu – olime tänulikuks publikumiks!
*
See on vastukajaks plaadile, mille sain Erik Sakkovilt. Mehelt, kes on müünud panka, sadamat, vedelat musta kulda ja müüb praegu seda, millest me siin ei kirjuta (ei ole kuritegelik tegevus), on müünud maha oma majad, ostnud tagasi oma vanad pillid ja koos sõber Lauriga (ning mõistagi vahvate mõttekaaslastega) saanud kokku minu jaoks suurepärase asja.
Oli aeg pisut vähem kui 17 aastat tagasi. Pärnus toimunud jatsfestivalil Fiesta astus üles orkester nimega Pantokraator. Astus üles, et näidata end 1992. aastal viimast korda omal ajal võimaliku korraldusprintsiibiga (heategevuslik – rublaaja värk ja sama aja viimased päevad ikkagi) suurüritusel. Ja siis tuli meie oma kroon? Panto jäi vait. No ju siis teisiti ei saanud.
Ent nüüd on Pantokraator tagasi. Teinud uut muusikat, uuendanud vana ja lisaks üllitamas ka raamatut, mille vahel on kokku kolm CD-d (uuendatud vana ja päris uute helitöödega).
Aga kes või mis on Pantokraator?
1981
Kaks Pillet, tünnid ja pesukauss
Erik Sakkov: “Pantokraatori eelkäijaks võib pidada 1981. aastal kogunenud Tartu 7. Keskkooli kaheksandike punkansamblit Propaan. Klassivennad Erik Sakkov ja Riho Kukk tahtsid kangesti bändi teha. Priit Karm paralleelklassist kutsuti kampa sellepärast, et tal oli kodus lastetrummidest ja pioneeritrummist meisterdatud ilma basstrummita trummikomplekt, krooniks fotostatiivist ümber ehitatud ja saepuruplaadist pedaaliga varustatud ainulaadne hi-hat. Selleks, et lastetrummist n-ö päris trumm teha, on vaja paksu kartongi, veel ühte fotostatiivi ja paari polti, aga basstrummi ei olnud Priidul sellepärast, et seda polnud mitte millestki ehitada – kaalumise all olid küll igasugused tünnid ja pesukauss, ent esiteks ei osanud keegi tünnile trumminahka peale tõmmata ja teiseks polnud basstrummi pedaali kusagilt võtta.
Priidul oli noorem vend Mait. Mait oli siis viienda klassi poiss, alles 11-aastane klutt, kelle juunior-mõõtu naturaalkitarrile olid vennad ühiste jõududega üheksarublase helipea külge kruttinud. Erikul oli klahvpill nimega Pille. Kui ühendada Pille vanaaegse puust raadioga, saab mängida küll, kahte Pillet samaaegselt kasutades võib aga isegi torupilli matkida!
Kohe esimestest proovidest alates ei tehtud üldse katsetki võõraste lugudega loorbereid lõigata, ikka ise oli vaja teha. Nii käis usin komponeerimine ja keevitamine, ent lood kippusid igas proovis erinevalt kõlama. Tõsi ta on – selleks, et lugu ka järgmisel korral samamoodi kõlaks, on tark pillid samasse häälde panna, aga see ei olnud siis jõukohane ülesanne.”
Kuidas ehitada kitarri: männiplank, ehituskruvid ja pahtel
Erik: “Eriliste pingutuste hulka tuleb arvata kitarri ehitamine naturaalkitarri kaela, männiplangu, ehituskruvide ja tavalise ehituspahtli abil. Plangust kitarri väljasaagimisel aitas Erikut vanaisa, kes ka aastaid hiljem aeg-ajalt päris: “No mis sellest peldikukaanest ka saanud on?” Kahjuks selgus pärast pilli valmimist kurb tõsiasi, et kitarri ehitamine on natuke keerulisem, kui esialgu arvati. Nimelt: kui soovitakse pilli häälestada ka, peab alumise krihvi ja keeltehoidja vahele teatud kindla vahemaa jätma. No kes seda võis arvata? Nii ei saanudki sellest pillist asja, ehkki tegin seda veel paar korda ümber, lootes päästa, mis päästa annab.”
1984
Õpetaja siblib ja vehib kätega
Erik: “Esimest korda lasti Pantokraator suurele lavale 1984. aasta 3. märtsil, kooli aastapäevakontserdil. Lapsevanemad olid kutsutud Vanemuise kontserdisaali kooli taidluskollektiividele, kooridele ja võimlemisrühmadele kaasa elama. Panto kava koosnes viiest loost ja William Shakespeare’i luulest ning kestis 45 minutit. Esitamisele kuulus ka pikk trummisoolo. Emakeele õpetaja, kes ürituse eest vastutas, hakkas juba teise loo ajal lava ees närviliselt siblima ja kätega vehkima. Pärast selgus, et bändile oli lubatud ainult 10 minutit. Ja liiga vali olevat ka olnud. Rohkem Pantot kooli üritustele esinema ei kutsutud?”
Laiema publiku ette astus Pantokraator esimest korda 1984. aasta rokkfestivalil Tartu Sügis. Panto sai publiku lemmiku preemia ning tulevikulootuse preemia! Panto sai alati mingi preemia – lihtsalt oli selline naljakas aeg, kui rokkfestivalidel preemiaid, diplomeid ja tunnustusi jagati. Ajaleht Edasi kirjutas, et noored poisid näitasid kõigile koha kätte ehk veni, vidi, vici?
Seda aega allakirjutanud Riikoja justkui mäletaks. Ta kirjutas sellest ühe artikli nii TRÜ ajalehes kui ka Edasis. Ent enim on tal meeles siiski Rentaablus – TRÜ majandusteaduskonna VIA -,vokaalinstrumentaalansambel, kus mängisid tema toonased head sõbrad. Kõik tublid inimesed: tänase Tartu Ülikooli rektor, heade mõtete linna abilinnapea ja teised head tüübid?
Maja väriseb, krohvi pudeneb
Erik: “Nüüd kutsus Sõpruse direktor Riho Illak bändi noortemajja harjutama. Terve Panto käis Illaku uhkes kabinetis istumas ja tähtsat juttu kuulamas. See oli suur samm edasi.
Mingit taevamannat muidugi sadama ei hakanud – paremad pillid ja võimendid olid loomulikult edukamatele ansamblitele välja jagatud. Sõbramajas suhtuti Pantosse alguses paraja kummastusega – Jaan Elgula kokkuvõte kõlas umbes nii: “Kui maja väriseb ja krohvi pudeneb, siis Pantokraator harjutab!” – ja bändil oli hädasti vaja end kuidagi tõestada.
1986
Vaene Saatpalu! Muudkui edasi-tagasi!
Erik: “1986. aasta kevadel esines Pantokraator esimest korda Tartu Muusikapäevadel, mis oli toonase Nõukogude Liidu kõige tõsisem rokkfestival.”
Selleks ajaks tundis allakirjutanu Erikut juba päris hästi. Seetõttu võisime koos 1990. aastal kükitada juba Eriku korraldatud festivalil Tamme staadionil “hirmusmuusikaorkestri” Death Angel esinemise ajal lava all hirmus, kas tormakas publik tormab lavale ja lihtsalt purustab selle?
Aga see selleks. Ühel ilusal päeval ühines Pantoga Lauri Saatpalu. Erik kirjutab:
“Vaidlused laulja üle olid selleks korraks lõppenud. Lindistusele Vanemuises telliti Tallinnast kohale Lauri. Mart oli määratud Lauri vastuvõtudelegatsiooni esimeheks, ta käis Lauril bussijaamas vastas ning õhtul võõra linna võlusid tutvustamas. Lauri marssis Vanemuise stuudiosse sisse, ütles ehtlaurilikult midagi stiilis “eäh” või “äeh” (ja seda muidugi kolm oktaavi madalamalt, kui tavalised inimesed seda teevad) ja laulis loo linti. Niimoodi saigi Panto endale lõpuks päriseks päris laulja. Bassi.”
Siin peaks olema Lauri kommentaar, ent ta arvas, et raamatu lugeja leiab õiged mõtted taiesest enesest.
“Jätkus lakkamatu proovitegemine. Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri on selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi. Muudkui tuli ja läks, tuli ja läks.
Lõpuks said mehed aru, et Lauri ei pea igas proovis kohal olema, sest ta õppis kiiresti. Pillimeestel oli probleeme ja harjutamist see-eest kuhjaga – miks see vaene Lauri pidi siis Tallinnast Tartusse sõitma ning kannatlikult ootama, kuni bänd loole algust või lõppu treib!”
Logistilisi kangelastegusid
Siin peaks taas olema Lauri kommentaar, ent… Ah! Kuid siiski lisab Saatpalu diskreetselt: “Tehti logistilisi kangelastegusid?”
Sakkov: “Bänd pakkis oma kola Sõbramajas kokku ning vedas kõik kastid ja pillid kultuurimaja tänavapoolse ukse juurde. Siis läksid Erik ja Priit bussijaama, ostsid bändile bussipiletid ja istusid bussi peale. Kui bussijuht hakkas uksi sulgema, läksid mehed ette ja palusid bussijuhil viisakalt (5 rubla) “üks väikene tiir” teha ja Sõbramaja juurest läbi põigata. Bussijuhid olid sel ajal viisakad inimesed ja reeglina ei olnud “väikene tiir” suureks probleemiks. Kui buss koos imestunud reisijatega Sõbramaja juurde jõudis, tuli olla kiire. Kõik jooksid, nagu jaksasid, ja vedasid kaste. Priit rahustas bussijuhti, bussijuht reisijaid. Eks bussijuht sai juba kolmanda kasti juures aru, mis portsu otsa ta sattunud on, ja püüdis veel midagi päästa, kuid muusikud olid kiiremad – buss laoti triiki täis, suure trummi kast tõsteti vahekäiku ja sõit võis alata.”
Kere ja Juhan Liiv
Tarmo Tabas, kelle hüüdnimi oli Kere, istus pidevalt hullumajas. Kere jagas palatit Poeediga. Poeet oli bändimeestest väga huvitatud, segas kogu aeg tähtsale jutule vahele ja pinnis: “Mehed, ega laulusõnu ei ole vaja kirjutada?” Lõpuks ei jäänud muud üle, kui vastata, et: “No kirjuta siis pealegi.” – “Aga mis tempoga?” pinnis Poeet edasi. Mehed toksisid tempo Poeedile ette. Poeet ütles “Selge!”, istus lauaserva äärde maha, võttis vihiku ja pliiatsi ning pani parema jala õiges rütmis käima. Jalg käis tal suure põrkega kõrvadest kõrgemale üles-alla. “Aga mis teemal sõnu tahate?” küsis jalaviibutamise hetkeks katkestanud Poeet. “Noh, lase midagi loodusest ja universumist,” vastas Erik, lootuses agarast inimesest pisut puhata. Poeet pani jala uuesti käima ja puhises laua ääres nagu viljapeksumasin. Ruudulise koolivihiku leht täitus tekstiga. Enne kui mehed olid saanud oma jutu uuesti üles võtta, teatas Poeet “Valmis!” ja ulatas sügava rahuloluga vihiku. Leht oli otsast otsani täis korralikke riime looduse ja kõiksuse teemal.
Tõele au andes jäi luuletuse üldine sisu või idee, kui soovite, natuke hägusaks, aga nüüd hakkas vennikese anne mehi juba huvitama. “Kas näiteks armastusest saaks midagi?” oli Panto järgmine ametlik tellimus. “Mis tempoga?” Viljapeksumasin hakkas uuesti tööle ja hetkega oli uus luuletus valmis. Nüüd oli Poeet tehtud mees ja sai loa oma luuletused ette näidata – tal oli voodi all neli virna korralikult täis kirjutatud vihikuid. Luuletused, luuletused, luuletused. Ilma ühegi paranduseta. Meestel hakkas natuke hirm – kas uus Juhan Liiv on hullumajja pistetud?
1988
Reisihuvilistele: Armeenia, Leninakan
Lauri on päri ka Eriku alljärgneva reisikirjeldusega.
Erik: “Sõideti ringi. Esimese mäeaheliku ületamisel tehti peatus, basstrummi kast tõsteti bussist välja (seda eemaldamata ei saanudki bussist välja) ja muudeti improviseeritud piknikulauaks – sellele ilmusid nõiaväel puuviljad, suupisted ja t?at?a ehk Kaukaasia viinamarjaviin. Algasid toostid, seejärel tuli jälle tooste ja edasi tuli veel tooste. Järgnesid toostid. Vaadati natuke mägesid, kraam pakiti uuesti sisse ja sõit jätkus.
Mõnekümne kilomeetri pärast tuli kellelgi mõte lonksuke jooki võtta. Kallite külaliste soov on armeenlastele küll seaduseks, kuid traditsioonid ei luba pudelit niisama bussis ringi lasta (armeenlasele ei tule selline asi pähegi) – seega kordus kõik taas. Tehti peatus, buss tassiti jälle tühjaks, kast maha – linikud, salatid, suupisted ja jook. Toostid. Reisihuvilistele teadmiseks: Jerevani ja Leninakani vahemaa on 150 kilomeetrit. Selle läbimiseks kulub terve öö.”
Arvata on, et just Armeenias sai Pantost bänd selle sõna heas tähenduses, just seal õppis Panto seda, kuidas end laval maksma panna. Ilmselt ei ole siinjuures mõtet mainida, et kontsert läks väga hästi. Pitsu rääkis, et tahtis laval kogu aeg üle õla vaadata – kas nad erutuvad ikka Panto peale nii hullusti või on selja taga veel keegi.”
Pantokraator mängis Leninakanis kuu aega enne Armeenia maavärinat, kus hukkus suur osa linna elanikest. Leninakani tänane nimi on Gjumri. Panto mehed olid linnas tõelised kuningad. Sealjuures meenutavad nad, kuidas eriti suurt poolehoidu äratas avastus, et pidevalt müüakse mitut sorti õlut ja seda saab tänaval avalikult tarbida.
Kuidas miilitsad mütsid tagasi said?
Ka alljärgneva episoodi kirjeldusega on Lauri Saatpalu otse loomulikult päri.
Erik: “V. I. Lenini nimelise Tallinna Linnahalli saal oli puupüsti täis. Terve esimese rea olid hõivanud miilitsad. Miilitsaid oli täis ka kolmas rida ja veel mingi rida kusagil tagapool. Rahvas vilistas ja plaksutas. Panto lõi “Pääsulinnu” lahti. Saal möirgas.
Signatuuri lõpuks keeras Erik selja saali poole, et kõik saaksid värskelt kujundatud särgiseljaga tutvuda (uus logo!). Vallandus selline kisa, mida keegi ei olnud kunagi varem oma elus kuulnud. Kultuuripalee katus tahtis pealt lennata. Õhk oli sõna otseses mõttes täis miilitsamütse: vaprad miilitsad karjusid ning vilistasid koos rahvaga ning lennutasid oma mütse saali lae alla. Huvitav, kuidas küll iga miilits pärast just oma mütsi tagasi sai? Mütsid mütsideks, aga tunne oli võimas.
Teater: kõpskingadega miilits
Pantokraator ja teater – kes küll võiks neid lahuta?
Erik: “Emil Rutiku ja Tiina Rebane püherdasid kunstilistest huvidest lähtuvalt laval ringi, Aare Toikka juhtis tarkade klubi, punkar Riho Västrik tahtis võidelda, sest punk peab võitlema, Valdo Lauri kadus lavalt sõnadega “Ma lahkun nüüd, mul püksis auk!” ning hiljem ilmus iga natukese aja tagant ja uuris: “Kus Gunn on?”; Margus Värav kujutas romantilist armastajat, Argo (hüüdnimega Kuslapi Volts) Kuslap kujutas õnnetut armastajat, Hiie Fluss oli seniilne rullikutel nõiamoor ning Artur Talvik mängis kõpskingadega miilitsat.
Kõpskingadega miilits Artur leidis lavalt vereloigu, karjus pikalt appi, leidis koristajamuti ning palus lava ära puhastada. Mutt, keda kehastas kunstiinstituudist hangitud aktimodell Jackie, ei võtnud vedu. Siis lubas Artur koristajale heldelt maksta, kui see ilma riieteta koristab. Eesti esimene avalik striptiis toimus Panto ja William Shakespeare’i saatel. Saal rõkkas ja elevil Artur loopis koristajale rahatähti, unustamata aeg-ajalt miilitsavilet puhuda ning auditooriumi korrale kutsuda.
1991: Esimene vinüül ja kassett
Mõlemad on täielikud rariteedid. Sakkov kaotas kasseti ära ja omandas selle alles nüüd uuesti – mingist osta-portaalist. Sealjuures maksis ta krigiseva kaadervärgi eest 300 eeku ning andis peale Pantokraatori CD. Müüja: “Minu elu tehing!” Erik: “Ma hoian seda kassetti nüüd igaks juhuks seifis!”
Siin segunevad Lauri ja Eriku sõnad:
“Kui keegi tahab teada, kuidas näeb välja vampiiride elu, küsige Panto käest. Stuudioaeg algas kella kümne ajal õhtul, kui jõukamad bändid olid lindistamise lõpetanud ja koju magama läinud. Kui jõukamad bändid olid üles ärganud, hommikust söönud ja värske lehe läbi lugenud, löödi Panto jälle stuudiost välja.
Lugu pandi käima: esimene salm, siis refrään, siis teine salm, refrään, soolo algus ja nüüd – action! “Esimene!” karjub Mart. “Teine! Kolmas!” Siis kostab: “Sorri!” Ja kõik algab taas otsast peale…
No ja edasi? Jõuti sinna eelnimetatud Fiestale. Ja siis? 17 aastat pausi, mis õnneks just nüüd, täna ja praegu läbi saab.
* * *
“Pantokraator. Valge raamat”
Raamatuga on kaasas kolm helikandjat. (“Liig palju taevast” – varajane Pantokraator; “Tuba tuules” – 1991. aasta plaadi kordusväljaanne; “Tormisööjad” – uus stuudioalbum).
Raamatu kirjastaja: Elmatar
Esitlus: 22. aprillil Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatu gastronoomis (loe: müügipaigas).
Tartus Sõbramajas on 25. aprillil kontsert. Edasi 2. mail Muusikapäevadel koos sümfooniaorkestriga (Muusikapäevade raames korraldatakse ilmselt midagi erilist); siis 6. juunil Pirita kloostris Maailmaküla festivalil, siis 12. juunil Rabarockil ja pärast seda Käsmu Folgil 7. augustil.
* * *
Pantokraator:
Lauri Saatpalu
10. aprill 1965
vokaal
Triinu Taul
21. märts 1984
vokaal
Erik Sakkov
3. november 1967
süntesaatorid
Henno Kelp
18. august 1973
bass
Taavi Langi
3. jaanuar 1984
kitarr
Roland Puusepp
11. märts 1970
löökriistad
Viktoriiniküsimus kah: kui vanad olid tänase Pantokraatori liikmed Triinu Taul ja Taavi Langi ansambli sündimise aegu?
(Vastus: miinus 3 aastat)