Konservatismi ehk siis orgaanilise riigi teooria loomisega seostatakse peamiselt Edmund Burke’i (1729-1797) nime, aga kaasa on siin rääkida ka sellisel prantslasel nagu Alexis de Toqueville (1805-1859).
Konservatism on poliitiline filosoofia, staatilise või tasakaaluka riigi teooria, mis tõstab ambrasuurile rahuliku ja evolutsioonilise riigi arengu, samuti perekondlikud ja moraalseid väärtused üldisemalt. 19. ja 20. sajandi esimesel poolel olid konservatiivid põhimõtteliselt igasuguste revolutsioonide vastu. Nad pooldasid pigem võimu koondamist väikese poliitilise eliidi kätte, sest arvasid, et pööblit ei tohi nende harimatuse tõttu võimu juurde lasta. Kindlasti olid nad väsimatud liberaalide oponendid, kes selgelt pooldasid indiviidi õigusi, sellal kui konservatiivid seadsid esikohale aga ühiskonna. (Tõsi, pööblit on halvustanud selline juhtivliberaal nagu John Stuart Mill, kes arvas, et haritud inimene on oluliselt rohkem väärt). 20. sajandi keskel muutusid ka konservatiivide vaated märksa demokraatiakesksemaks. Olulisteks konservatiividest poliitikuteks võib nimetada ajaloost Winston Churchilli ja Lääne-Saksamaa pikaaegset kantslerit Konrad Adenauerit.
Mis aga eristab klassikalist liberalismi neoliberalismist ja traditsioonilist konservatismi neokonservatismist? Peamine erisus liberalismi ja neoliberalismi vahel on viimase absoluutne usk turudominantsusse kõikides ühiskonna elukorralduslikes vormides. Niisiis, turujõududele toetumine ka sfäärides, mis ei ole neile allutatavad; absoluutne ja pime usk, et turg on suuteline kõike reguleerima. Klassikaline liberalism ei stigmatiseeri riigi rolli teatud olulistes ühiskonnakorralduslikes suundades nagu näiteks sotsiaalsed tagatised, haridus ja teadus.
Neokonservatism erineb klassikalisest konservatismist peamiselt seetõttu, et näeb võimalusi suuremaks lahkulöömiseks riigi ja majanduskorralduse vahel ning eeldab riigi hoolimist oma kodanikust, samas kui majanduses pooldatakse neoliberaalidele sarnaselt suuri vabadusi. Tänapäevastest neokonservatiividest võib välja tuua äsja võimult lahkunud USA presidendi George Bushi (tema neokonservatiivset poliitikat on suisa nimetama hakatud “Bushi doktriiniks”) ja praeguse Itaalia peaministri Silvio Berlusconi.
Pilt läheb segasemaks kui hakkame vaatlema, kes on maailma lähiajaloo olulised neoliberaalid. Siin võib osutada klassikaliselt konservatiivsema maailmavaatega parteidest pärit riigijuhtidele – näiteks Ronald Reagan (vabariiklane) USA-s või Margaret Thatcher (konservatiiv) Suurbritannias. Ka Eestis ei ole peamised neoliberaalid mitte reformierakondlased, vaid hoopis IRL eesotsas meie Janus Geminuse, ajaloolasest majandusmehe Mart Laariga. On ju ta isegi oma põhieeskujudeks nimetanud Thatcherit ja tal on head suhted Skandinaavia juhtiva neoliberaali Carl Bildtiga. Samuti on ta avalikult kiitnud neoliberalismi ühe rajaja Milton Friedmani põhimõtteid. Kuid samas on IRL end defineerinud klassikaliselt rahvuslik-konservatiivseks parteiks, on nad ju rahvuslust kogu aeg tähtsustanud.
Alates 20. sajandi 70ndatest aastatest täheldatakse poliitiliste vaadete ähmastumist kogu maailma poliitilises filosoofias. Konservatiivse ehk tasakaaluka ja staatilise riigi filosoofias on tugev “evolutsioonilise arengu” alge, mille peaks tagama vähene sekkumine riigi toimimisse ehk arengu suunamine turujõudude poolt. Sama, mida väärtustab neoliberalism. Nii ongi klassikaliselt konservatiivsed parteid hea pinnas neoliberalistlike vaadete tekkeks.
Eestis on poliitilist ühiskonda õnnistatud-nuheldud kahe neoliberalistliku erakonnaga – Reformierakond ja IRL; ühtede vasakliberaalidega – Keskerakond (neid ma klassikalisteks liberaalideks ei julge nimetada, sest nende valmidus sekkumiseks ühiskondlike protsesside suunamisel ületab piiri, mil “mõistlik” sekkumine muutub sotsialistlikuks “ressursside ümberjaotuseks”, samuti ei saa seda parteid pidada sotsiaaldemokraatlikuks); ühe klassikalise konservatiivse parteiga – Rahvaliit ja klassikaliste sotsdemmidega ehk Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga.
Kas pole igav? Tunnetan järjest rohkem, et ühiskonnal on nendest turujõududest, mida viimased 15 aastat on propageeritud, suhteliselt villand, nagu 15 aastat tagasi oli villand sotsialistlikust plaanimajandusest.
Inimeste õiglustunnet on riivatud. Meil räägitakse, et riigi tagant pole ilus varastada ja mõistlik oleks makse maksta, kuid ei räägita sellest, et riik varastab meil inimese tagant.
Teisisõnu, ei anna tagasi neid teenuseid, mida riigilt eeldatakse ja mida igal maksumaksjal oleks justkui õigus tarbida. Riik käitub järjest rohkem nagu rehepapist kelm, manitsedes kodanikke oma kohuseid täitma, aga enda kohustuste kohta sõnab, et küll “turg asja ära reguleerib”. Nii viilib riik omapoolsete kohustuste täitmisest kõrvale.
Kodanik soovib, et riik näitaks hoolimist ja otsest sekkumist (nagu näiteks iibe tagamise puhul vanemapalga kehtestamisega). See, et riik rohkem sekkuks ja hooliks, ei tähenda üldse, et ta peaks ise ettevõtlusega tegelema hakkama.
Kui rahvas tahab näha konkreetseid samme ühiskonna erinevates valdkondades, nõuab see rahvaesindajailt töötegemist ja vaimuvirgust. Ning see on tänastele neoliberaalidele põhiline etteheide: totaalselt aetakse segi turujõud ja omaenese mõttelaiskus.
Järgmistel valimistel võidab see poliitiline jõud, kes viitsib tegeleda konkreetsete asjadega ning kelle käed on tööpõllul küünarnukini sõnnikused, mitte ei targuta triiksärgis turu- ja konkurentsijõudude ülimuslikkusest.
Eesti poliitilise eliidi tavaarusaam on suurte makroökonoomika teooriate rakendamine – selliste, mis on suuresti kirjutatud USA või Inglismaa baasil. See on nagu rakendada suure tööstusliku tehase juhtimismeetodeid hamburgeriputkas. Andke andeks, neoliberaalid, aga suure karjääriauto ratast ei ole võimalik sama auto koduse riiulimudeli alla monteerida.
Eesootavate valimiste valguses oleme üsna niru valimisväljavaate ees. Kui parempoolsed otsustavalt oma senist mantrat ei muuda, antaksegi hääl sotsiaaldemokraatidele või, mis veel hullem, käsumajandust ihalevale keskparteile.
Nii on meie “riigiköök” (viide selle loo motoks olevale Krõlovi valmile) poliitilise kõutsi – Intsu – käes. Ühtemoodi autult, laisalt, jultunult ja kodanikkonda ignoreerivalt järatakse võimukukke nii Tallinnas kui ka Toompeal.