Mulle meeldis Hindrek Meri väide, et Lennartil kui erakordselt andekal inimesel oli palju võimalikke rakendusalasid ning võib-olla läks temas kaduma hoopis tubli näitleja. Tõepoolest, Lennart oli elus suur näitleja, kuid laval ta vaevalt oleks hiilanud. Sama oli ju ka Voldemar Pansoga, kes oli küll suurepärane lavastaja, jutumees ja ideede genereerija, kuid filmis ja laval nägi üsna kahvatu välja.
Hüpnoos?
Paljud vanemad inimesed meenutavad heldimusega, kuidas Konstantin Päts neil pead silitas ja sülle võttis. Sama oli ju ka Lennartiga, kes väikelastel pead silitas ja süles kiigutas ning neilgi on aastakümnete pärast, mida meenutada.
Olen Lennartit Eestis liikudes korduvalt saatnud ja näinud, kuidas ta on lapsi kilkama pannud, memmekesi küüditamisest rääkides pisarateni viinud ja noori kaunitare endasse armuma sundinud. Ei ole tema suhtes ükskõikseks jäänud ka selle maailma vägevad, kelle viimasegi vastupanu ta oma sundimatu naeratusega murdis.
Kuidas ta seda kõike saavutas? Olen lugenud Hitleri lähikondlaste mälestusi, kes on kinnitanud, et nad sattusid Hitleri juures transiseisundisse. Hitleri tugeva hüpnoosi all oli tegelikult ju kogu saksa rahvas, kes ei saanudki sellest enne Stalingradi lahingut lahti. Ei, Lennart hüpnotisöör teadlikult küll ei olnud. ENE defineerib hüpnoosi kui psühhoteraapias rakendatavat osalist und, mille hüpnotiseerija kutsub patsiendil esile sõnalise mõjutamise ja monotoonsete ärritajatega.
Pigem oli Lennart pahur, kui tema aeglane ja monotoonne kõne kaasvestlejad haigutama pani. Hüpnoosiga kaasnevad teatavasti tähelepanu- ja mälufunktsiooni ning meeleolu muutused ja seda Lennart küll kunagi oma vestluspartnerite juures ei taotlenud.
“Anto, palun tee see asi ära!”
Lennart oli aga tõepoolest silmapaistev parapsühholoog ja mõjus lähikondlastele oma teaduslikult seletamatute võimetega. Tema kõneosavust ei saa võrrelda Trotski või Hitleri omaga, kuid ometi sundis ta ennast kuulama.
Ja ta sundis sind tahtmatult ka tegutsema ning seda isegi ebamõistlike lahenduste nimel. Näiteks vaatas ta mulle oma siirate lapsesilmadega otsa ja ütles: “Anto, palun tee see asi ära!” Hinges ma mõtlesin, et miks kuradi pärast ma peaksin seda tegema, aga ikka tegin. Ja nii need asjad tema ümber käisidki!
Üllas vale ja lahja tõde
Meenub seik Kamt?atka 1960. aasta ekspeditsioonilt, kus Lennart oli end rõivastanud politruki nahkmundrisse, kaarditasku üle õla. Olime raskete seljakottidega liikudes põrgulikult väsinud ja Kamt?atka olematutel teedel autosid ei sõitnud.
Korraga ilmus meie taha sõjaväe roomik. Lennart blokeeris karmil ilmel liikuri tee ja lausus: “U nas va?naja gosudarstvennaja ?adat?a, otve?ite nas bõstro v derevnju.” Ja loomulikult sõjamehed kuuletusid, nagu hiljem tegid seda ka taasiseseisvunud Eesti poliitikud. Lennart teadis imetäpselt, et üllas vale on palju olulisem kui lahja tõde!
Põlevkivi
Lennart oli edev ja demonstreeris oma lugemust ning teadmisi kõikjal. Talle lõikas nagu kreissaega hinge, kui teised temaga nõus polnud või koguni julgesid vastu rääkida. Vahel viskas ta isegi kõrgete ülemuste üle nalja, kui arvas, et need pole oma erialal piisavalt kompetentsed.
Mulle meenub vestlus kadunud Mati Jostoviga põlevkivikarjääris, kus Meri oma teadmatust demonstreerides küsis: “Mati, kumb on vanem, kas kukersiitpõlevkivi või diktüoneemakilt, ja kui Mati valesti vastas, siis lisas: “Kuule, vaata järgi ja siis helista mulle!”