Kui otsustasin tegeleda oksüümoroniga “Eesti kriitika ülevaade 2008|” (minu lihtsustavas ajus on tegu kriitika kriitikaga), siis pidin alustuseks tõdema, et minu puhul saab see olla vaid arvustamise ülevaade. Arvustus on loomulikult osa kirjanduskriitikast, ent kummalisel kombel vaid üksikute autorite puhul annab ta miskit kirjandusteadusesse ehk päris kriitikasse.
Arvustused trükimeedias
Omamoodi ehmatusena võib mõjuda, et meil on vähemalt neli ajakirja, mis avaldavad regulaarselt korralikke arvustusi. Eelretsenseeritud teaduskirjades – Akadeemias ning Keeles ja Kirjanduses – ilmuvad piiritletumad, analüüsivamad ja suuremat süvenemist nõudvad arvustused. Väliskirjandus pooleks kodumaisega, ilukirjandus teaduskirjandusega. Looming ja Vikerkaar lubavad rohkem kujundlikkust ja emotsionaalsust, erinemata nõnda tihti peksa saanud Sirbi kriitikakülgedest karvavõrdki. Keskendutakse valdavalt omamaisele ilukirjandusele. Sirp on võõramaise esseistika surunud kummalisel kombel “Sotsiaalia” nimelisse rubriiki.
Päeva- ja nädalalehtedes ilmuvad valdavalt tuhandest paarituhande tähemärgini küündivad tutvustused või emotsionaalsed lausungid. Neist Eesti Ekspressi nupukesed on saanud nõnda kaalukaks, et raamatukogudki viitavad oma kodukülgedel eelkõige nendele tekstikestele. Tegelikult on muidugi nii pisike formaat ahastamaajavalt pinnapealne, eriti kui arvustaja kätte on sattunud keerulisema koega teos. Pean täiesti siiralt andma punkti Ahto Mullale, kes siin lehes on algusest peale hoidnud joont, et vahet pole, mida ta selle paari reaga ütleb, vaadake lihtsalt hinnet. Muld on jupikriitikute vaimukaim pärlikee ruigamite kaelas? Postimees ja Eesti Päevaleht lubavad enesele aeg-ajalt mõnetuhande tähemärgilisi arvustamisi, kuid valdavalt jätavad need mulje vahuleaetud raamatututvustusest.
Üdini ja rakumembraanini aus olles, ei olegi suurt ette heita – kui lehed on kiirtarbimiseks ja ajakirjad riiulisse kogumiseks koos raamatutega, siis pinnalisus kõrvuti ups-uudistega on täielises sümmeetrias. Ometi ei saa kiitmata jätta ka Õhtulehe raamatublogi (http://www.ohtuleht.ee/raamatublogi), kus on järjekindlalt meelelahutuskirjanduse kiitused-laitused, mis hästi ülesehitet, kuna kirjutajateks kindlad inimesed nagu Tõnis Erilaid, Jaan Martinson, Jüri Pino ja mõned veel.
Naisteajakirjade ja stiilikirjade raamatukülgi ei ole ma kahjuks lugema sattunud. Pigem loen neist (mul ikka on tuttavaid naisi, kel vahel küllagi satun) seksinõuandeid ? la Cosmo ja arvestades nõuannete taset, ei julge kuidagi n-ö raamatukülgi puudutada.
Tele- ja raadiovõnked
“OP!” tegi (olen sel aastal harva sattunud saate ajal teleri ette) üsna järjekindlalt raamatututvustusi, kus rääkima-lugema raamatust oli enamasti palutud autor ja tema sõber, mis muutis küll asja soojaks ja semulikuks, ent iseenesest mitte just usaldusväärseks. Kippus veidi “Tähelaeva” fenomeniks kätte. Millegipärast tundub, et ka “Spiikker” (Berk Vaher) ja Vikerraadio raamatututvustus (Peeter Helme, Jürgen Rooste) kannatavad kõige enam eetriaja puuduse käes. Viie minutiga on raske rääkida ühest raamatust linti midagi määravat. Aga loomulikult on tele- ja raadiomeedia eeliseks lai auditoorium ja n-ö juhuslik pealejuhtumine.
Tegelik katk ja surmatõbi
Arvustajate ring on väike, sest kes ei viitsi kirjutada (nagu mina), kes ei julge kirjutada, ja kel pole aega kirjutada loetud raamatust. Seega tuleb leppida lõpuks sellega, et viies korraliku arvustamisega väljaandes korduvad enam-vähem samad nimed, ajalehtedes lisanduvad väljaande töötajad. Ent nimede kordumine polegi mingi häda?
Häda algab sellest, et kõik, kes vähegi kritiseerida viitsivad, on ise kirjanikud-luuletajad, paremal juhul esseistid, ning tunnevad üksteist. Seega on kerged tekkima tülid ja süüdistamine, et eelistatakse üksteise sõpru ja keda kõiki veel? Toimetajad küll püüavad jagada arvustamisi võimalikult erinevatele mittetuttavatele, ent igavesti ei õnnestu ikkagi oma sõbra järjekordse üllitise eest kõrvale põigelda. Sõprus või tutvus mõjub hillitsevalt väljaütlemistele, tihti ei saagi aru, kas kirjutaja laidab või kiidab raamatut, sest analüüs on asendunud kujunditega.
Kirjaniku häda, kes ise pole kirjandusteadlane või lingvist, on paratamatu soov väljenduda ka arvustuses niisama ilusasti-koledasti kui enda teostes. Praktikuna loomulikult võib ja peabki kirjanik ka oma seisukohti kriitikana väljendama, ent kui valdav osa arvustajatest on ilukirjanikud, siis on miski tasakaalust väljas, eriti kui kiirmeedia niigi lühendab arvustusi?
Muusika, kujutava kunsti ja näitekunsti kohta võtavad sõna ju eelkõige kriitikale spetsialiseerunud inimesed, kes ise otseselt ei tegele oma valdkonnas loomise või esitamisega. Ehkki võib mühatada, et mis sellest siis on, kui pole seda päriskriitikut, kes ise asjas sees ei ole, et ega raamat ju ei muutu? Usaldusväärsusele ma vihjasin, olulisem on aga just kaine kõrvaltvaataja pilk, mis tooks ehk paremini välja keeleliste töövahendite taset või omapära ja kirjandusteoste kultuurilisi allhoovuseid. Lõppeks – vast oskaks just professionaalne, nn tsunftiväline kriitika jõuda ka selleni, mida kirjanik ise tahaks lugeda oma teose kohta; leida vastust küsimusele, kas tabati tema enda jaoks oluline ära, kas leiti raamatust rohkem, kui ta sinna enda meelest pani ja kas suudab keegi oma arvamisega üllatada?
Minu viletsus
See ongi üks põhjus, miks ma ei oska tuua eraldi välja 2008|. aasta kriitika allhoovusi, sest kuidagi väga ühtseks on muutunud ka pikemate arvustuste stiil. Kasutatakse rohkem kujundeid ja analüüsitakse sisu, heidetakse ette autori seisukohti ning kõigest mainitakse, et kompositsioon on hea või keel omapärane. Luule puhul toovad püüdlikumad autorid välja vähemalt tekstinäiteid, kuid valdavalt püütakse nendegi najal kirjeldada autori isikut, mitte niivõrd teost ennast.
Kui veel paar aastat tagasi jagasin kriitikuid-arvustajaid nelja kategooriasse – a) emotsionaalsed (kujundlikud) sisukirjeldajad, b) isikliku lemmikteooriaga lajatajad, kelle seisukohtade valguses räägitakse midagi ka raamatust, enamasti leitakse aga teooriale kinnitust, c) emotsioonitud ümberjutustajad, d) sõbra kiitjad-laitjad, tema isiku kirjeldajad -, siis nüüd tundub, et teoreetikutest on ehk alles üks-kaks, ümberjutustajad ja kiitjad-laitjad on õnneks kadumas. Valdavaks on saanud sulamformaat emotsioonidest ja kujundlikkusest. Mitmegi vana kooli mehe puhul annab esseistlik ja vaba laad häid tulemusi, kuid kogenematute puhul ei saa raamatute kohta suurt midagi teada.
Äkki peaks katsetama kirjandusmagistrantide ja doktoritega, kes ise ilukirjandust ei kirjuta, või toimetajatega või?? Lühidalt: tahaks kõrvalpilku kelleltki, kes pole kirjanik, aga siiski raamatuspets!