Märtsis on lastekirjanik töiselt justkui konveierilindi taga. Emakeelepäev nõuab panustamist. Ja lastekirjanikuna olingi sellega ametis kogu märtsikuu, lisaks veel veebruari teise ja aprilli esimese poole. Eelkõige tähendab praegune aeg mulle pidevat ringisõitmist ja olematut töörahu. Hoopis esinemised on igal pool: koolid, lasteaiad, raamatukogud – kõigile tuli emakeelepäevaga seoses justkui meelde, et peaks lastele elusat kirjanikku näitama.
Ega see paha ole, võib-olla mõnele lapsele jäigi see elus ainukeseks ja viimaseks korraks, kus ta oma silmaga nägi, mis loom see kirjanik oli ja millist juttu rääkis. Ja lastega on endalgi alati huvitav. Ainult et esinemine väsitab mu väga ära, nagu ka selline pidev ringisõitmine. Samal ajal on ju ka muud kirjatööd pooleli.
Näiteks on plaanis hiliskevadel üllitada “Pintsu ja Tutsiku” II raamat. Kaks lugu on tarvis veel juurde kirjutada, lood on peas olemas, vaja ainult istuda ja kirjutada.
Pooleli on lastenäidend Iloni Imedemaa hooaja avamiseks. Selline realistlik lugu laste mängudest.
Arvutikaustas ootab uut lähenemist üks noortekas, n-ö Anni IV osa, millega kaks aastat tagasi enne lõppu justkui kokku jooksin. Panin selle siis kõrvale ja otsustasin, et ootan natuke, vaatan värske pilguga ja siis mõtlen, mida ja kuidas edasi teha. Tahaksin nüüd selle asja taas käsile võtta, kevadel ümber kavandada ja suve pühendada selle ülekirjutamisele.
Üks lasteluulekogu lausa kisendab kokkupaneku järele. Neist umbes kahesajast lasteluuletusest, mis mu arvutisse seoses reeglipärase “Lehm Ludmilla lasteka” (ajaleht Lääne Elu laupäevane lastelisa) kirjutamisega on kogunenud, saaks teha õige hea valiku. See ei võtaks isegi eriti aega. Luuletused ise on ju kõik olemas, ainult kohendada ja kogu kokku komponeerida.
“Masside nõudmisel” kirjutan viksilt edasi ka oma blogi.