Inglismaa on seniajani kirjastuste poolest maailmas esikohal ning kui raamat on juba inglise keelde tõlgitud, siis on selle lai levik maailmas kindlustatud. Ja isegi inglise keeles olemasolevast on võimalik esitada vaid fragmente, sest kirjutatakse väga palju ja üha rohkem on hakatud tõlkima. Kui varem oli võimalik selle küllusega silmitsi seista vaid näiteks Inglismaal raamatukauplusse sattudes või internetis huupi uidates, siis nüüd on kirjanike agendid hakanud innukalt kasutama elektroonilist posti ning on päevi, kus kirjakasti potsatab üle kümne veel ilmumata raamatu. Neid kõiki läbi lugeda on ilmselgelt võimatu, kuid mingi ettekujutus praegu avaldatava kirjanduse tohutust mahust ja spektrist siiski tekib.
Heitliku ajastu alalhoidlikkus
Ettekujutust aitavad saada ka mitmete auhindade ja preemiate lõppvalikusse pääsenud teosed ning selle põhjal võib öelda, et maailm on suur ja lai ja kirju ning Eestisse on sellest jõudnud üksnes killud. Kui vaadata autorite nimesid, kelle teosed 2008|. aastal tähelepanu pälvisid ja keda terves maailmas tõlgiti, siis on suur osa neist eestlastele võõrad. Tuleb ette ka tuttavaid, kuid auhinnatud autorite hulgas mitte. Nii et paraku uueneb ja avardub kirjandus mujal maailmas kiiremini kui meie sellele järele jõuame.
Kogu ilukirjanduse virvarris pole kerge leida mingeid ühtseid teemasid. Palju on ajaloo mõtestamist, tänapäeva maailma probleeme sõdadest immigratsioonini. Nostalgilisi mälestuspilte. Täiskasvanuks saamise lugusid. Jutustusi sellest, kuidas turvalise läänemaailma kodaniku ellu tungib järsku midagi võõrast ja ohtlikku. Sellest, kuidas uues ühiskonnas, uues kultuuris kohaneda, kirjutavad autorid, kes on mujale elama asunud või kelle vanemad on juba kodumaalt lahkunud. Jõuliselt on esile kerkinud Aafrikas, Indias, Pakistanis ja teistes Aasia maades elavad, kuid inglise keeles kirjutavad autorid. Vormieksperimente on suhteliselt vähe ning eks ole ka juba eksperimenteeritud. Kui ajastu on heitlik, ihkab lugeja jutustust, mis ta maailmale uuesti mingi kuju ja mõtte annaks ning pidepunkti pakuks.
Suurte kirjanikke võimalikkusest
Palju on kirjutatud sellest, et suurte kirjanike aeg hakkab läbi saama ning uusi asemele ei tule. Sellele leidub ka vastuhääli, nimelt hakatakse juba praegu koostama nende nimekirju, kes tühjaks jäänud kohtadele asuvad. Praegu juhivad seda rida kaks võrdlemisi vähe kirjutanud kirjanikku – Shirley Hazzard ja Marilynne Robinson.
Austraaliast pärit Hazzard on Eestis täiesti tundmatu, Robinsonilt ilmus aasta tagasi tema esikromaan “Majapidamine”. Klassikuks ja Inglismaal peaaegu pühakuks on kujunenud W. G. Sebald, kellelt on eesti keeles nüüd juba ilmunud “Väljarändajad” ja “Austerlitz”. Need kõik on kammerlikud kirjanikud, kes valdavad meisterlikult keelt ning oskavad näha ja väljendada seda, mis jääb tihtipeale tabamatuks. Sebald hukkus 2001. aastal autoõnnetuses, nii et temalt uusi teoseid tulla ei saa. Marilynne Robinsonilt ilmus aga möödunud aastal tema kolmas romaan “Kodu” (Home), mis esitati ka National Book Award’ile. Auhinna võitis siiski Peter Matthiessen oma raamatuga “Varjumaa”(Shadow Country). Selle aluseks on peaaegu müütiline juhtum Florida rajamaal XX sajandi vahetusel ning selles kujutatakse ajavahemikku Ameerikat kodusõjast Suure Depressioonini.
Impac ja Costa
Kirjandusauhindadest on praegu kõige suurem (10 000 EUR) Rahvusvaheline Impac Dublini preemia, mida annab välja rahvusvaheline ?ürii. Sinna esitavad oma soovitused raamatukogud ning kõigepealt valitakse välja esialgne pikk nimekiri, mis koosneb tavaliselt rohkem kui sajast teosest. 2008|. aastal pääses lõppvalikusse kaheksa autorit ja preemia võitis Kanadas elav Ravi Hage romaaniga “De Niro mäng” (De Niro’s Game). See mäng on võetud muidugi filmist “Hirvekütt” ning tegu on vene ruletiga. Raamatu tegevus toimub Beirutis ja Pariisis – sõja ajal ja rahulikus keskkonnas.
Selleaastase Costa auhinna võitis Sebastian Barry, iirlane, kelle raamatud on kahel korral pääsenud Bookeri preemia lõppvalikusse. Tema “Salajane pühakiri” (The Secret Scripture) on lugu vanast naisest, kelle saatus koorub välja tema oma päevikutest ja teda ravinud psühhiaatri meenutustest.
Uus aasta peaks tooma uued teosed sellistelt autoritelt nagu Monica Ali, Kazuo Ishiguro, Javier Marias, Thomas Pynchon, Chuck Palahniuk, Philip Roth, Martin Amis, William Boyd, Nick Hornby ja muidugi paljudelt teistelt. Loetakse aga ikka veel Khaled Hosseini “Tuhandet säravat päikest” (A Thousand Splendid Suns), üllatuslikult Roberto Bolano 900-leheküljelist teost “2666” ning 2004|. aastal Stieg Larssoni kriminaalse ainesega millenniumi-triloogiat. Edetabelid koosnevadki enamasti põnevus- ja detektiivkirjandusest ning ajaviitelisematest romaanidest.
Maailm ja meie, meie ja maailm
Milline paistab Eesti olukord sellel taustal? Kõigepealt tuleb tunnistada, et tõlkimises ei suuda me sammu pidada suuremate riikidega ega isegi Skandinaaviamaadega. Olulist abi poleks ilmselt ka mingitest tõlkeprogrammidest, sest ühelt poolt on meie paremad tõlkijad niigi väga koormatud ja teiselt poolt ei jõua lugejad praegugi kõiges pakutus orienteeruda. Kanaleid, kus kogu ilmuvat kirjandust tutvustada, on häbematult vähe. Häda pole mitte selles, et kirjastused ei tea, mida välja anda, vaid selles, et väljaantu ei jõua lugeja teadvusse. Keeruliste nimedega tundmatud võõramaa autorid jäävad tähelepanuta ning neist ei osata midagi arvata.
Samal ajal on muidugi iga tõlgitud kirjandusteos meie kultuuriruumi osa ning eesti kirjanikke võrreldakse paratamatult ka nendega. Eesti kirjanikele endale tuleb meie piiratud lugejaskond ja rahvaarv aga kasuks, sest avaldatakse peaaegu kõik, mis on kirja pandud. Kui seda ei tee kirjastused, siis leiab autor sageli ise võimaluse oma raamat välja anda. Nii mitmelgi puhul parandaks aga üldpilti pisut tihedam sõel.
Teemade osas on eesti kirjandusel ja kirjanikel palju valikuruumi. Seal, kus paljudes teistes kultuurides minnakse juba kas või ajaloo käsitlemisel mitmendale ringile, on Eestis sageli puutumata maa. Suur maailm hakkab vähehaaval ka Eesti kirjanike raamatutesse imbuma, aga seda endastmõistetavat tunnet, et oleme selle suure maailma osa ja seal toimuv läheb meile korda, tuleb siiski ette veel vähe. Eks sel on ka oma põhjused ning küllap see aja jooksul muutub. Seni aga katsume tõlkida, sest iga muust keelest tõlgitud raamat on nagu uude maailma avanev aken.
* * *
Väljatõsted prioriteetsuse järjekorras
1. Kogu ilukirjanduse virvarris pole kerge leida mingeid ühtseid teemasid.
2. Monica Ali, Kazuo Ishiguro, Javier Marias, Thomas Pynchon, Chuck Palahniuk, Philip Roth, Martin Amis, William Boyd, Nick Hornby.
3. Paraku uueneb ja avardub kirjandus mujal maailmas kiiremini kui meie sellele järele jõuame.