1897. aastal elas Eestis 958 000 inimest: 90% eestlasi, 4% venelasi ja 3,5% baltisakslasi. Umbes 65% inimestest oli tegev põllumajanduses, 14% tööstuses ja ehituses ning teenindussfääris. Baltisakslased ja venelased moodustasid siinse intellektuaalse, majandusliku ja poliitilise eliidi ning baltisakslased säilitasid siin oma identiteedi, mille vundamendiks olid koolid, religioon, traditsioonid, töö ja äri.
Pagendatud Estland
Alates 13. sajandist hakkasid sakslased saabuma Baltimaadesse kui kolonisaatorid, kuid seitsme aastasaja jooksul juurdusid need inimesed siin ning just see maa sai nende sünnimaaks ning Saksamaa jäi neile ikka Vaterlandiks ehk isamaaks, kus elas neile sugulaslik poliitiline rahvus.
Toonased eestlased rõõmustasid üsna lühinägelikult sellegi üle, et siit ärasõitvate vara jääb riigile. Sellist suhtumist on muidugi pea võimatu õigustada, küll aga võib seda mõista – noor riik tahtis olla monoetniline ning baltisakslased, kes olid siinset elu sajandeid hallanud ja juhtinud, osutusid uues olukorras võõraks ja vaenulikuks kehaks.
Tuleb siiski tunnistada, et paljud lahkusid siit 1939. aastal, pisar silmas. Meie praegune poliitika selle kirjas või kõnes väljenduvas vormis seda ei tunnista ega sellest juttu ei tee, tundub, et hea sõna ütlemist pärsib mingi kompleks.
Need baltisakslased, kellega ma läbi käin, on väga heasüdamlikud ja reeglina targad. Nad toovad siia oma järelkasvu ja näitavad neile praegust Eestit. Nad saavad aru, et oma kunagist maist hiilgust nad enam kunagi tagasi ei saa ja see ei olegi neile probleem ega peavalu. Isegi vastupidi – nad on teinud siia heategevusfonde ja paigutanud kapitali, mida oleksid võinud üsna muretult nautida koduski. Mälestused ja nostalgia määravad siin palju ja neid näiteid, kus nad noort riiki aidata on püüdnud, pole vaja kaugelt otsida. See on suuresti ka nende kultuur ja nende esivanemad puhkavad kohalike pühakodade kaarte all – hea näide rahust pagendatud Estlandi ja kannatanud Eesti vahel.
Rahvustevahelised suhted Eestis
Rahvustunnet ei saa elimineerida või kõrvaldada, see käib meiega immanentselt kaasas nagu näiteks emaarmastus, ilma milleta meid inimeseks pidada oleks üsna problemaatiline. Teisalt jällegi ei tule zooloogilise etnotsentrismi pooldajaid, kes lähtuvad printsiibist “oma – võõras”, natsionalistideks kutsuda või neid sel viisil määratleda, sest natsionalism on spetsiifiline inimlik eripära ning vaenulikkus teiste rahvuste või rahvaste vastu on pärit äkki hoopis loomariigist, igal juhul on selle vundamendiks hirm.
Tribalism on igal juhul destruktiivne, kuid kes selles süüdi on? Kas need, kes kinnitavad, et rahvuslikku kultuuri on vaja hoogsalt tõstma hakata nagu ka enesekindlust ning rahva au ja väärikust? Või äkki vastupidi, et just need, kes laimavad ja kiruvad oma sünnimaad, kinnitades, et seda peab põlgama ning natsionalism on ajast ja arust ning üldse mingi arhailine tunne?
Sotsiaalsuse tont ja individualismi deemon
XX sajand tähendas konkurentsi. Konkurentsi eeskätt just individualismi deemoni ja sotsiaalsuse tondi vahel, nagu Dostojevski seda oma “Tontides” hiilgavalt ette kuulutas. Vaadake, ja tõepoolest konkureerivad taas nõbud ja lelled, kes tegelikult on ühes ja samas pesas kasvanud. Varem oli kristluse kaks haru, nüüd on filosoofilise progressi kaks haru – marksistlik kommunistlik ja lääne liberalistlik. Need on tegelikult lähisugulased ja viivad ühes ja samas suunas, ikka klassideta ühiskonna poole, milles pole rahvusi ega piire ja kus ajaloo subjektiks on marksistidel klass ja liberaalidel isiksus – igal juhul mitte rahvus.
Kasvatus või eliidi tootmine
Mis siis ikkagi saab: kas kasvatame ise loova eliidi, ilma milleta see ühiskond paraku hakkama ei saa? Kahtlane värk, siiani pole see kuidagi õnnestunud.
Loomulikult ei pea ma poliitilise eliidi all silmas neid paarikümmet, kes end siinsetes oludes oligarhideks, arvamusliidriteks ja tont teab veel kelleks nimetavad. Ma ei pea selleks isegi neid, kes valitsust (ükskõik millist) pilvena ümbritsevad ja sellest toituvad, vaid suurt ja sotsiaalselt aktiivset elanikkonna kihti, kes moodustavad hariduse – “valgustuse”, kui soovite – reservi ja baasi. Siin on tähtsaim see, et keda te kasvatate, milliseid väärtusi ja arusaamasid te ritta laote, milliseid hea ja halva määratlusi õnnestub “salvestada”, sellise tulemuse te ka saate. See määrab nii riigi kui ka äri, nii rahva kui ka keskkonna.
See eliit ei tohi saada rahvuse lõhkujaks, nagu see juhtus osa postsovetliku üliaktiivse eliidiga, kes oli käinud läbi ajaloolise materialismi ja marksismi hakkmasinast oluliselt suuremal määral kui rahvas ise. Just nimelt neist peaks orjalikkuse piiskhaaval välja litsuma, aga mitte rahvast, keda ikka alahinnatakse ja isegi põlatakse.
Vara võõrutasite meid rinnast!
Selle asemel, et alandlikult analüüsida oma tähelendude ja põrumiste, eksimuste ja kordaminekute allikaid, peaks säilitama kõik selle hea, mis meil on ning välja selgitama, mida oleks saanud vältida ja mida mitte – valisime väga lihtsa teesikese, mis sarnaneb muide ühele kurikuulsa teadusliku kommunismi omale. Mida oleks tulnud vastata küsimusele: mis on käesoleva epohhi suurim saavutus? Muidugi – üleminek sotsialismilt kommunismile.
Praegu aga peaks see ilmselt kõlama umbes nii – üleminek totalitarismilt demokraatiale. Äkki peaks taastama feodalismi? Kuldse Rootsi aja? Äkki peaks tõesti tagasi kutsuma Ritterschafti ja tunnistama, et ei saa ise hakkama? Et oleme tissist vara võõrutatud, vaatamata loosungitele unustanud ja isegi häbeneme tegelikke väärtusi, milleks on au ja häbi? Vara läksite ära, jõudsite meid laulma panna ja perekonnanimesid kandma, õpetasite lugema ja mõtlema, ehitasite unikaalseid linnu ja Euroopa kõrgeima hoone – aitate äkki veel pisut?