Loodan südamest, et KesKus’i lugejad on intelligentsemad kui Ameerika Hääle toimetajad, kes paar aastat tagasi arutlesid üle poole tunni teemal, miks eestlaste hoiused on keskmiselt väiksemad rootslaste omadest. Samas on ju tore elada mingis mullis ja edvistada selliste “probleemide” üle. See aitab end tunda millegi rohkema kui vaid juurteta talumatsina.
Exemplaren docet!
Lugesin alles hiljuti võrgust artiklit sellest, et kirjandus muudab ühiskonda. Seal käis küll jutt teisest maast ja ajastust, kuid tahaks loota, et nii see tõesti on. Mis siis, et inimesed loevad aina vähem ning reklaam on palju kergemini kättesaadav – või pealesurutav – kui kirjandus.
Juba antiikajal öeldi: “Exemplaren docet!” – “Eeskuju õpetab!” Ning eks eestlasi ole eeskujud õpetanudki. Teate ise neid ajalehepoisist miljonäriks jutte. Just nagu ka välismaalaste väiteid selle kohta, kui tore meil siin elada on või et meil kõigil olla hambad korras, sest sõidame kõik nii ilusate ja kallite autodega.
Autod on jälle üks teema, millel ma pikemalt ei peatuks, kuid taas kord on fakt see, et auto on aukohal paljudes “tervetes eesti peredes”. Autole kulutatakse rohkem kui lastele või abikaasale ning kui abikaasa peaks juhuslikult oma teisele poolele helistama ja ütlema, et ta tegi avarii, siis 99% juhul küsitakse sellistes peredes vastuseks, et mis autoga juhtus – mitte seda, kas teine pool on ikka terve. Samas on eestlased aastasadu praktilise meelega olnud: inimene saab ikka kuidagi terveks, mõlkis poritiib aga ise sirgeks ei lähe!
Kultivaator Kender
Kui lõpuni aus olla, siis alates üheksakümnendate algusest on meil kultiveeritud mõtlemist, et peabki sõitma uue autoga ja elama moodsas majas. Kultiveerijad ei ole aga mitte ainult kõikvõimalikud klantsajakirjad, vaid ka kirjandus. Kõige esimene ja kahtlemata säravam nende hulgas on muidugi Kaur Kender.
Kuid kriitiliselt lugedes tekitavad tema teosed õõva. Mitte seepärast, et oleksin õrnahingeline jobu, kes ei julge roppe sõnu lugeda. Pigem vastupidi. Aga kui panna kõrvuti näiteks enam-vähem samal ajal ilmunud Bret Easton Ellise “Glamorama” ja Kenderi “Check out” või “Pangapettus”, siis on Ellise kangelase taust arusaadav. Autor selgitab, et tema (anti)kangelase rikkus pärineb nii-öelda “vana raha” perekonnast. Lisaks teeb “Glamorama” peategelane Victor ka ise tööd ja julgeb seejuures tunnistada, et tal on sageli näpud põhjas.
Kenderi ei-ole-lohhid-uroodid-vaesed kangelased rahapuuduse käes ei vaevle. Miks nad peaksidki? Mäletate kirjeldusi, kuidas ühe õhtu jooksul jõutakse poole kilomeetri peal sõita katki üle miljoni krooni väärtuses autosid, osta litsidele meeletute summade eest kaltse ning kulutada raha veel ka muudele lõbustustele?
Ätituud – õige, koht – vale
Ega sellises ätituudis midagi valesti ole. Pealegi oleme me kõik olnud noored ja ülbed. Aga kui panna asi konteksti, ongi põhjust tunda õõva. NYC on koht, kus on tunduvalt rohkem võimalusi pappi teenida. Ameerika on ju kõikide võimaluste maa!
Loomulikult on positiivne, kui inimestel on ideaal, mille poole püüelda. Võin eksida, kuid minu meelest põhineb kogu pedagoogika sellel lihtsal ideel. Ülbe on öelda, et kõik, kes ei ole rikkad, on munnid ja larpida viimaste kroonide eest mõnes lounge’is Caipirinhat. Kuid hakates kriitiliselt mõtlema, siis just need lounge’ides tiksujad ongi need kõige hullemad vaesed munnid kõikidest vaestest ja mittevaestest munnidest ning mittemunnidest.
Rikkuse üle onaneerimine versus Supilinna soig
Kender on muidugi elav klassik ja tema teostel on kindel ajastu mekk man. “Vaeslapse unenägu” nagu Hans H. Luik võtab “Check outi” tagakaanel teose olemuse tabavalt kokku. Eriti veel ühiskonnas, kus keegi rikkuritest ei julge tunnistada, kuidas see esimene miljon tuli. Isegi siis mitte, kui raha nimel sooritatud kuriteod on tänaseks juba aegunud.
Rikkuse üle onaneerinud on ka teised noored ja vihased eesti autorid. Ning see mõjub värskena mingi Lõuna-Eesti või kitsamalt Supilinna soigumise taustal. Sealse romantika elementideks on permanentne elektrikatkestus, odavast pordist leemendav laud, suitsukonidest kihav põrand ning varvaste vahel hubaselt lirtsuv kodulauda sitt. Selge, et selline must-lagi-on-meie-toal kontseptsioon vajas facelift’i. Kui kaua sa ikka sonid ja halad?
Samas, kui keegi selliste raamatute väljaandmise kinni maksab, siis miks mitte? Kirjutagu. Kuid ma ei usu, et trendikad inimesed loevad nii tumedates toonides teoseid. Ja miks nad peaksidki? Tarbida on ju lahe. Vaadake kas või Hulle Päevi ja teisi ostuorgiaid. Ning isegi minule, kes ma poodides käimist pigem väldin, meeldib elada avaras keskküttega pesas, selmet tuua igal issanda päeval puukuurist vettinud halge, et kütta jääkülmast jahedaks oma hallitusseguste seintega stuudiot, omada kuivkäimlat ning elada oma elu lõpuni, mõistmata, milleks seda peldikupaberit ikka vaja on.
Samas on boheemlaslik elu vähemalt eemalt vaadates paeluv. Vaadake näiteks Aki Kaurismäki filmi “La vie de Boh?me”. On ju tore vegeteerimine? Samas on ka igati loogiline, et kui sa sittagi ei tee, siis sul ka sittagi ei ole. Seda, et hiir jookseb magavale kassile suhu, juhtub nii harva, et see kuulub pigem müstika valda. X5-ga naljalt ei sõida, kui sentigi taskus pole. Või siis on see kõik laenatud nagu kogu rikkus Eestis. Laenatud rikkus on aga sama mis õpitud abitus?
Neegritest paremaks!
Nüüd, kui suur tarbimispidu on vähemalt selleks korraks läbi, võiksid ka meie noored ja vihased sulesepad rääkida mitte ainult läikivast fassaadist, vaid ka vähkkasvajatest seal all. Maailmakirjanduses on sellega paar korda isegi hakkama saadud. Ilma supilinliku elektrit-mul-ei-ole soigumiseta. Ning isegi kui kohe esimene kord välja ei tule, siis proovida ju ikka võib. Proovin isegi seda teha, sest olgem ausad – 150 aastat kirjakeelt on piisavalt pikk aeg, et vähemalt korra sünniks teos, mis ei oleks mitte ainult Eesti, vaid ka mõne teise maa või terve maailma mõistes OK. Ega mingid neegrid Aafikast meist paremad pole. Enamikul neist ei ole ju kordagi olnud majanduskasvu 11%, päris oma kirjakeelest rääkimata?