Kirg, sära ja sisemine lust on see, millest ma Tallinna linnajuhtimist vaadates kõige rohkem puudust tunnen. Vaadake näiteks Londoni linnapead Boris Johnsoni. Või New Yorgi linnapead Michael Bloombergi. Neist esimesel on pea alalõpmata sassis ja teine on juba soliidses eas, aga nende tööd vaadates ja nende plaane kuulates on näha, et nad teevad oma tööd kire ja mõnuga. Tahan selle suhtumise Tallinna linnajuhtimisse tagasi tuua.
Elementaarsed asjad eelkõige
Ma ei peatu pikalt sellel, et asju peaks saama ajada ausalt. See on elementaarne. Ma ei hakka KesKus’i lugejale pikalt rääkima ka teistest korraliku linnajuhtimise elementaarosakestest – sellest, et lasteaiad peavad olema korras ja puhtad ning õpetajad tasustatud. Et liikluskorraldus peab olema sujuv ja politseipatrulle tahaks pimedal ajal linnas patseerimas näha.
Rotterdamis asuva urbanistika ja arhitektuuri keskuse STAR juht Beatriz Ramo on pakkunud välja kümme võimalust selleks, kuidas ühest suhteliselt väikesest linnast kujundada atraktiivne ja mõnus keskus. Enamikku sellest kümne võimaluse paketist võiks rakendada ka Tallinnas.
Üheksa vajalikku pintslitõmmet
1. Staarist arhitekt, kellel on visiooni ja julgust kujundada omanäoline, unikaalne ja meeldejääv linnaruum. Näiteks Tallinna mereäärest.
2. Ikea – legendaarne mööblifirma, mis oma keskustega on kujundanud ja mõjutanud eurooplaste elustiili ilmselt sama palju kui McDonalds ameeriklaste oma. Soome on maandumas muuseas suur osa ühest teisest moodsa aja suurkompaniist, Google’ist. Pole kahtlustki, et selliste firmade kohalolek mõjutab ka linna eluruumi ja -rütmi ning Eesti riigi ettevõtluskeskuseks muutmise kavad annaksid kõige suurema tõuke just Tallinna arengule.
3. Odav lennuühendus. Linnadel, millel puudub odav ja kiire lennuühendus teiste Euroopa keskustega, ei ole tõenäosust kujuneda edukaks 21. sajandi linnaks. Vajadust selle järele peaksid linnajuhid rõhutama igal võimalusel. Ja riigiga koos lahendusi otsima.
4. Kiire rongiühendus. Mõnetunnise mugava rongisõidu kaugusel olevad õppe- või töökohad tähendavad hulgi uusi võimalusi. Mina arvan, et kiire ja mugav rongi(tunneli-)ühendus Helsingi ja Tallinna (ning siit edasi Varssavi või Berliini) vahel peaks olema üks kõige olulisemaid lähituleviku projekte.
5. Suurüritus. EXPO, jalgpalli MM või EM – ilmselt on ütlematagi selge, kui palju selliste suurürituste korraldamine võimalusi pakub. Enamuse arvates on sellise mastaabiga ürituse jõudmine Tallinnasse muidugi täiesti ebareaalne. Kas ikka on? Miks ei võiks Eesti koos Soomega olla näiteks 2020. aastal jalgpalli EM-i korraldajaks? See eeldaks Lilleküla staadioni edasiarendamist ja vähemalt ühe uue staadioni ehitamist (ühe alagrupi mängudeks piisab kahe staadioni olemasolust). Kindlasti ei peaks see teine staadion asuma Tallinnas. See võiks vabalt kerkida Ida-Virumaale või hoopis näiteks Saaremaale. Vast oleks see täiendav tõuge ka lõpuks Saaremaa silla valmisehitamiseks.
6. Euroopa kultuuripealinna staatus. Üüratu võimalus oma linna tervele Euroopale tuttavaks teha. Minu mõtetes on 2011|. aastaks Tallinnas valmis mereäärne kultuurikilomeeter (nagu Mikko Fritze selle Linnahalli ja Kultuurikatla läheduses jooksva promenaadi ristinud on). Kalamajast on saanud meie oma kergelt boheemlaslik SoHo, mille keskuseks on välikontserte, -etendusi ja tänavateatrite festivali korraldav Kultuurikatel. Et kell kaheksa, kümme või kas või pool kaks öösel ei oleks ainuke koht, kus tänaval inimesi kohata võib, baari “Levist väljas” esine.
7. Uus ja tähelepanu tõmbav tunnuslause. Lööv imago. Jällegi annab kultuuripealinna staatus meile rohkem võimalusi oma mõnusa ja kaasaegse linna imago tutvustamiseks kui kõik ostetud reklaamikampaaniad kokku.
8. Infoühiskond, tehnoloogiakeskus. Miks ei võiks näiteks Tallinna Tehnikaülikool hakata pakkuma magistriõpet mõne rahvusvahelise ülikooli programmi raames?
9. Ülemaailmselt tuntud brändide kohalolek. Olgem ausad – see punkt kümnest Beatriz Ramo välja pakutud võimalusest on meil juba täidetud.
*
Muidugi ei ole need kümme punkti ainus võimalik teejuhis või ammendav tegevusprogramm. Kaugel sellest. See siin on pigem kerge pintslitõmme, näide, et linna juhtimisele on võimalik ka teisiti kui remondiprogrammidest rääkides läheneda. Piirid linna tuleviku plaanimisel ei asu tegelikkuses mitte kusagil mujal kui meie kõigi peades.