Me sõidame narridelaeval
Laeval mis kihutab hukku
Keegi käib tumedal taeval
Ja keerab me hulljulgeid unesid lukku
Natuke parafraseeritult, aga ikkagi Alliksaar, eks ole. Ka “Unistuste vabariik” on formaalselt laevale tegutsema määratud tükk. Et Krahli saal on laev ja siis seilab see oma meeskonnaga unistuste vabariigi poole, prints pardal. Vahepeal joonistab publik lauapaberitele kaarte. Aga ega see laeva kurssi ja tuule suunda kuidagi ei väära.
Nojah, unistuste vabariik. Eks me seda tahame kõik, kes me vähegi tunneme ja tunnetame, mis ühiskonnas me just parajasti elame. Ühiskonnas, kus kokkulepped ei kehti, kus igasugustele seppadele viiakse kilekottidega raha, ja nii juba aastaid ja nii edasi. Ning mittekehtivaid kokkuleppeid toodab ja närib suur ning armsalt pehme, isegi amorfne, bürokraatiauss. Ja muidugi eriti teravat puudust unistuste vabariigist tunnevad kultuura ja muud loomeinimesed. Mitte selle pärast, et nende toidulaud kõige kõhnem oleks, seda vast mitte, Elcotecist koondatul on lugu vast hullem, aga nad näevad siiski paremal juhul oma ninaotsast kaugemale, need va kulturnikud. Kui nad just verinoored või just-just väga kuulsaks saanud ei ole.
Ma ei oska ütelda, kas “Unistuste vabariik” on naiivne teater, nii nagu Ott Karulin Postimehes sedastab, aga natuke udune värk on see küll. Ja udu, nagu me teame, on meremehe suuremaid vaenlasi. Teise suure vaenlase jätame siinkohal targu mainimata.
Aga siis, et miks udune? Kowalsky on käinud nii Tartus kui ka Tallinnas. Mõlemas linnas suisa pikalt viibinud. Ja peale esietendust leidis ta end mõttelt, et mis on Tartu ja Tallinna vahe. Mis on tartlase ja tallinlase vahe. Vist see, et tartlane julgeb olla siiras. Lihtsalt ja alasti siiras ja teha asju ning ütelda mõtteid siiralt. Tallinlane peab, ta kohe peab sinna miskisuguse künismifiltri vahele panema. Ta kohe ei saa teistmoodi.
Ja see rikubki “Unistuste vabariigi” seilangu. Ta nagu on ja nagu ei ole. Kohati on, kohati ei ole. Õige küll, muidugi on see mäng metatasanditega. Ja naer läbi pisarate. Ja vorm läbi vormistuse. Aga ikkagi. Ning nende metatasanditega on ka teatris nii, nagu parajasti on. Ses mõttes, et kui Kowalsky-sugused neid kuskilt kaevama peavad hakkama, siis on juba suts sitasti, teatris olgu metatasandid ikka loetavad kenasti. Muidu pole neil mõtet. Muidu jäävad nad ainult tegijate vaimliseks epateerimiseks. Üldjuhul.
Ikkagi on nii, et vägev vägi on kuhugi olematute akside vahele peitu surutud. Nad ju tahavad, ma ju näen, et nad tahavad, tahavad ütelda, aga ei saa – “tallinlase filter” on vahel. Ja see, et trupp värviliselt rahvusvaheline on, siin ei väära. Laeva juhib ikka kapten. Et siis kapten Jalakas.
Nii juhtubki, et lauapaberile kirjutatud iseenesest enam kui oluline küsimus “Kas Eesti Vabariigis kehtiv parlamentaarne demokraatia oleks kohane ühiskonnakord Unistuste Vabariigis?” saab ühtäkki sadulaks sea seljas. Et kust see siis nüüd tuli? Jah, maailma kultuuriruum esitab juba ammu küsimusi demokraatia surma kohta, Krahl rääkis elust pärast kapitalismi, aga kust see küsimus NÜÜD tuli? Teatritükk räägib ju muud juttu? Või ei räägi? Või ei hammusta Kowalsky metafoori läbi? Või mis?
Samas, nii selle küsimuse kui ka ülaltoodud Tallinna-Tartu telje üleüldistatud vastanduse pärast peakski seda lavastust vaatama minema. Sest need on kaks asja, mida me praegu väga vajame, enese käest väga küsima peame. Et mis ühiskonnas me elame? Ja kuidas on lood südametunnistuse, siirusega?
Jõudu!