Hiljuti kutsus üks tuttav mind läbi astuma turismitalust, kus ta oma seltskonnaga puhkas. Kaminaruumi laua peal olid kõrvuti telekas ja muusikamasin, mõlemad mängisid, mõlemad olid enam-vähem samal valjusel. Nõks valjemal nivool hõiklesid napsised hääled. Kordamööda pöördus üks ja teine ja kolmas pea pärast lause lõpetamist teleka poole, liikumine nagu isesorti linnuparves. Üks telekat põrnitsenud mees pööras end minu kui uustulnuka poole. “Mis film on?” küsisin. – “Ee, midagi, ma ei-ee, a ma tegelt ei vaadandki…”
Tümpsu pealetung maal
Nihverdasin ennast kehade vahelt märkamatult lauani ja panin nii teleka kui tümpsu kinni ning libisesin kiiresti kõige lähemal seisja selja taha. Kõik vakatasid kui haud. Jahmunud näod. “Mis juhtus?” küsis üks. Kui oleks tiivad, siis tõusnuks kogu parv ohu eest lendu. Kõige hirmunum sööstis kiiresti lauani ja vajutas tümpsu käima (käsi otsis korraks ka telekapulti, aga siis loobus). Kõik ohkasid kergendatult.
Äkki tuli mulle väga täpselt meelde üks hipi-aegne suvepäev Piiteris, kui omadega tublisti puntras olin ning korteris kõikvõimalikud asjad mängima panin ja aknad Nevskile lahti lükkasin. Tanja küsis, et mis mul hakkas ja mina ütlesin, et “dlja ?uma”. See oli vastik päev.
Kas neil kõigil siin on sama halb olla? Kas kuskil väljas, raha eest ja hulgakesi koos on parem “halb-on-olla”?
Praegu istuti majas. Aga varsti-varsti hakkab maal jälle tümpsu pealetungi aeg, kus suur hulk turiste märgistab iga kord oma trajektooril peatuma jäädes oma kohalolu lärmiga samamoodi, nagu koer enda radadel jalga tõstab. Kuigi jah, võrdlus ei kõlba eriti, sest koera kusesortsul on oma asi ajada, teistele üht ja teist olulist teada anda.
Trahv lärmi eest
Kui suviti puhkepaikade pidajailt paluda, et kontsentriliste lainetena kilomeetrite kaugusele valguv tümps vaiksemaks keerataks, siis saab sageli vastuse, et nad tahaks seda ise ka, aga purjus kliendid ei lase seda teha, kuna nad on “koha eest maksnud”. Ja nii ründabki lärm tihtipeale kohalikke mitu ööpäeva järjest, sest viimane magama-minestaja lihtsalt ei kuule, et see lõugama jääb.
Õnneks pole see igapäevane ega käi sugugi mitte kõikide kohta, aga juba iga nädal 2-3 päeva järjest on säärane seltskond kõigile kohalikele paras katsumus. Ja paras katsumus kõikidele neile, kes on juhtumisi samal ajal tulnud just vaikusse, ilmahäältesse ja ilmalõhnadesse. Ühes Vikerraadio “Deutsche Welle tunnis” räägiti, et Saksamaa turismifirmad hüvitavad oma klientidele ebameeldivuste, nagu näiteks väljareklaamitust viletsam toit, rikkis bassein jne, jne kuni 10% paketi maksumusest ning kõige suurema summa ehk 30%, kui looduseturistidel või kliendil tuleb vaikse ja privaatsena väljareklaamitud kohas taluda teiste lärmi.
Ehk arvavad purjus kliendid tõesti, et nad on koha eest makstes ostnud võimu ka ümberkaudsete elanike üle, et neidki enda sunduse alla painutada. Teisalt jälle, ehk on sellisest suurusehullustusest tõenäolisem siiski tuimus, teadvustamatus, et teised on oma teistsuguste soovidega ka kõrval olemas. Või siis hoopis hirm, et jäädakse ise millestki ilma. Aga millest õieti ilma jäädakse?
Kütioru maakunsti rajal
Pole tarvis seletadagi, millest me ilma jääme, kui me taevast ja merd, metsa ja maad, linde, lõhnu ja valgust nautida ei suuda. Neist kõigist jäämegi. Ja pole tarvis seletadagi, millest me ilma jääme, kui me teistest ei hooli. Hoolivusest jäämegi. Küllap tuleb tegelikult igaüks loodusse selleks, et siit midagi eriomast saada, aga loodus ei saagi seda pakkuda, kui me ei lase tal seda endale pakkuda.
Kord paluti mul üht turismigruppi Kütioru maakunstirajal saata. Kõik muudkui vatrasid, sõid midagi ja pooltel käisid pudelid ringi. Tegelikult polnud kellelgi huvitav enne, kui panime söögid-joogid kotti, unustasime ka maakunstiraja, võtsime haneritta ja leppisime kokku, et käime üksteise jälgedesse astudes täielikus vaikuses; et sisedialoogi ka ei pea ning ringi vaatamiseks jääme seisma. Vana indiaanlaste komme. Kuna kokku lepiti, et keegi ei räägi, siis ehk sellepärast ei teinud ka keegi suud lahti, et ringivahtimiseks ettepanekut teha. Küll aga oli parkimisplatsile jõudnult esimesena rääkima hakkaja esimene küsimus: “Ma mõtlesin terve tee, et mis asi see sisedialoog on?”
Meelenüristus
Statistika väidab, et 60-aastaseks saanud ameeriklane on 15 aastat telekat vahtinud, eurooplased jäävad praegu neile veel alla. Huvitav, kui mitu aastat oma elust veedab suur hulk inimesi mitte midagi nägemata ja mitte midagi kuulmata? Kui mitu aastat oma elust on inimesel halb olla?
Esmapilgul ehk tõesti aitavad lakkamatu tümps (ja teleka pildijadad) “lõõgastuda” ehk teisisõnu iseenda seesmist valu ja lärmi vaigistada, aga kestev rünnak meeltele hakkab kiiresti lõõgastamise asemel meeli nüristama ja hetkelise leevenduse asemel saad külge krooniliseks kasvava tõve nimega nõme tuimus või tuim nõmedus. Tümpsu-tabletid tapavad meeled samamoodi nagu ravimitööstus keha. USA meditsiiniassotsiatsiooni ajakirjas ilmusid juba rohkem kui kümmekond aastat tagasi uuringute tulemused, et ravimite põhjustatud surm on surmapõhjuste hulgas kolmandal kohal; hilisemad uuringud näitavad selle tõusutendentsi, pakkudes USA-s üle 300 000 juhu aastas.
Meelte ravimine tümpsu ja telekaga on meelte tapjana kõikjal esikohal, meil siin Eestis ka.
Plaan Kaudimäel
Eelmisel aastal arutasime Rõuge lähedal Kaudimäel pööripäeva pidades, et küll oleks tore, kui saaks teha sellise vaikiva kokkuleppe, et jaanipäeval pidutsevad kõik nagu iganes pähe tuleb, aga et suvine pööripäev, s.o siis sõltuvalt aastast kas 21. või 22. juuni, oleks selline päev, mil mitte keegi mitte kusagil õues mitte ühtki makki ega raadiot mängima ei pane; et sel päeval lauldakse ja mängitakse kogu ööpäeva ainult ise.
Ühe päeva aastas suudaks ju ehk õues ilma tümpsuta hakkama saada?
* * *
Haanja-Karula meelitab maalähedusega
VAATA JÄRELE: RMK kutsub metsasõpru Haanja-Karula puhkealale. Toimetus samuti. Vaata ka www.rmk.ee/metsapuhkus
Magnet: kaunis kuppelmaastik, järved, jõed, metsad ja puisniidud
Asukoht: Võru- ja Valgamaa
Teave: RMK Pähni looduskeskus-teabepunkt, telefon 501 9564
E-post: pahni.looduskeskus@rmk.ee
*
Üle Võru- ja Valgamaa laiuv Haanja-Karula puhkeala on koduks Eesti kõige kõrgemale mäele ning sügavamale järvele. Kauni kuppelmaastikuga puhkeala sobib eelkõige neile, kes peavad lugu looduslähedasest lõõgastusest.
Haanja-Karula puhkeala pärliteks on liigirikkad Koiva puisniidud; Karula, Koiva-Mustjõe ja Otepää linnualad; 1902. aastal valminud kitsarööpmeline raudteetamm; vana kultuuripärand ja keelemurded; vaated Tellingumäe tornist Mustajõe luhale ja Lätimaale.
Puhkeala jaguneb kolmeks osaks: Tõrva, Pähni ja Taheva. Taheva piirkond on kui loodud jalgrattureile, sest paljud vaatamist väärivad kohad on omavahel ühendatud jalgrattaradadega. Pähni piirkond kostitab külastajaid eeskätt loodusharidusliku tegevusega, selleks loovad tingimused RMK teabepunkt, loodusõpperajad, metsamuuseum ja õppeklass. Tõrva piirkond omakorda sobib külastajatele, kes liiguvad autoga ja on huvitatud Eestimaa kultuuriväärtustest ja pärandkultuurist, millele pakub vaheldust puhkepeatus looduses.