Lugemise mõju inimese keelekasutusele on ilmselge. Lugedes jääb keel justkui märkamatult külge. Paljulugev laps ei pea emakeele heaks omandamiseks eriti suurt vaeva nägema. Ta ei pruugi tunda reegleid, kuid oskab keelt vigadeta kasutada. Üheks oluliseks põhjuseks, miks kurdetakse tänaste õpilaste üha halvenevat emakeeleoskust, on kindlasti just vähene lugemus. Ega keeleoskus kuhugi kao, seni kuni seda keelt veel räägitakse. Kuid napp lugemine võtab keelelt rammusa huumusekihi ja meie kõne- ning kirjakeel jääb kiduma, muutub kahvatuks, igavamaks, lamedaks.
Kardetavasti ei ole ilukirjanduse mõju eesti keelele mitte eriti suur. Tänapäeva eesti kirjandust loeb regulaarselt küllalt väike protsent eesti rahvast. Ent ilukirjanduse põhifunktsioon ei olegi ju lugeja keeleoskuse mõjutamine, vaid ikkagi lugemisnauding.
Tänapäeva eesti kirjanduse kõige olulisem mõju on selles, et ta säilitab eesti keelt elava kultuurkeelena tõhusamalt kui ükski teine keelt kasutav valdkond. Kuivõrd seda mõista suudetakse, on iseküsimus. Kirjanikuamet on rahva silmis endiselt mitte töö, vaid kirjutaja isiklik lõbu.