Juba paar päeva enne intervjuud toimunud telefonikõneluses BNS-i vastutava peatoimetaja Ainar Ruussaarega tunnistab viimane, et ilukirjandusest ei ole temaga mõtet rääkima hakata, sest ta loeb viimasel ajal peamiselt vaid ajaloo ja välispoliitika teoseid. Rahustan ta maha ja ütlen, et räägimegi lihtsalt sellest, mida ta loeb.
Tõlkemure
Nõnda teatabki Ruussaar kohe kohtumise alguses, et praegu on tal pooleli Paul Kengori monograafia “Ristisõdija Ronald Reagan ja kommunismi kokkuvarisemine” (Olion, 2009|) ning võtab raamatu mõne sõnaga kokku – autor keskendub Reagani kahe presidendiaja välispoliitika kõige kesksemale osale, NSV Liidu lagundamisele. Tundub, et see teos meeldib Ruussaarele, kuigi ta hiljem tunnistab, et tõlge pole kõige parem.
“Pühendunud, hästitoimetatud tooteid – selle sõna kõige paremas mõttes – on kuradima vähe,” nendib ta nii raamatuid kui meediaväljaandeid silmas pidades. “Kui me räägime lisaks sellest, mis toimub ajakirjanduse sildi all veebis, siis on lugu päris näotu,” kurdab ta kolleegide ja konkurentide üle ning lisab: “Paiguti tundub, et toimetamise nõrkus on tabanud ka kirjandust.”
Samas ei ole Ainar Ruussaar mees, kes eelistab ainult kurta ja osutada näpuga vaid halvale. Olukord pole ei Eesti oma kirjanduse ega tõlketeoste osas lootusetu ning nii nimetab ta näidetena headest tõlgetest Anne Applebaumi “Gulagi” (Varrak, 2005|) ning William Taubmani “Hru?t?ovi” (Varrak, 2006|).
Meestekate mees
Justkui vabandavalt on Ruussaar veel enne jõudnud nentida, et ta on viimastel aastatel keskendunud peamiselt lähiajaloo käsitlustele ning suurmeeste elulugudele. Ning kogenud ajakirjaniku vilumusega veeretab ta jutu endale ilmselgelt huvipakkuvatele teostele. Säravamate lugemiselamustena nimetab Ruussaar ära Robert Dalleki “John F. Kennedy” (Varrak, 2004|), juba mainitud Taubmani “Hru?t?ovi” ja “pea kogu maailma vapustanud” Christopher Andrew’ ja Vassili Mitrohhini “Mitrohhini arhiivi” (Sinisukk, 2002).
Ei tea, kas põhjuseks on tunne, nagu oleks see nimekiri jätnud mind külmaks või ükskõikseks, kuid loetelu lõpus peab Ruussaar vajalikuks nentida, et nende raamatute lugemine eeldab teatud erihuvi. Muheledes lisab ta, et nad on ikka “meestekad” ning oletab, et “Välisilma” vaatajaskond ja nende raamatute lugejad on üsna üks ja seesama. Võib-olla tõesti.
Küsin vahelduseks kodumaise ajalookirjanduse kohta. Ruussaar ohkab ja ütleb, et Mati Grafi “Kalevipoja kojutulekut” (Argo, 2008|) pole ta jõudnud veel lugeda, kuid lubab seda peagi teha. Justkui lugemislünga tasategemiseks nimetab ta aga kohe ühe loetud, ja mõnuga loetud teose – Jaan Krossi “Kallite kaasteeliste” esimese osa. Seda raamatut peab ta mitte ainult mälestusteks, vaid suurepäraseks ajapildiks perioodist, mis teda ennast alati on huvitanud. Alles hiljem hakkan mõtlema, et oleks võinud küsida, kuidas Ruussaar samast võtmest lähtuvalt hindaks “Wikmani poisse” või “Mesmeri ringi”.
Lugenud on ta neid kindlasti, sest nagu ta selgitab, luges ta kirjandusklassikat kõvasti nii kooliajal kui ka sõjaväes ning kinnitab, et “Tõe ja õiguse” ja Oskar Lutsu raamatute tegelased oskab ta ikka ajastusse ja teosesse paika panna. Ma ei hakka proovima, sest kardan ennast lolliks teha. Kuid jah, teha pole midagi ja täiendav küsimus Krossi kohta meenub alles hiljem?
Selle asemel räägib Ruussaar hoopis, kuidas ta luges läbi kõik eesti keeles ilmunud Fjodor Dostojevski teosed. See juhtus ajateenijana Nõukogude Armees: “Ma ei oska seda lõpuni seletada, aga palusin vanematel saata endale sõjaväkke ainult Dostojevskit. “Idiooti” lugesin seal olles kolm korda. Kuidagi seda vene värki, seda великорусская тоска’d ja kogu seda maailma, mis ümbritses mind aastatel 1984-1986, oli palju kergem läbi elada tänu Dostojevskile. Ma sain temalt seda arusaama, et Venemaal ongi nii. Vene sõjaväes ongi nii.”
Ruussaare hinnangul on meil olemas raamat, mis annab väga hästi edasi nõuka-aastate elutunnetust. Ühelt poolt ta tunnistab, et eakaaslase Mihkel Raua “Musta pori näkku” on “erinevalt tõlgendatav tagasivaade, milles on palju küsitavusi, mõneti ka eetilisi küsitavusi”. Kuid sellele vaatamata hindab Ruussaar seda suurepäraseks ja täpseks ajastukirjelduseks: “1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oligi selline pöörane aeg.” Ja eks omamoodi meestekas ole ju seegi teos?
Vaade uudistevabriku aknast
Pöördudes aga BNS-i Balti jaama kõrval asuva kontori vesihallide akende taga tuimalt möödalogistavaid ronge vaadates proosalisemate teemade juurde, nendib Ruussaar ohates, et kõige rohkem on ta sunnitud lugema hoopis Eesti ajalehti: “Loen neid kaaneni. Minu tööülesannete hulka käib mitte ainult lugude lugemine ja analüüs, vaid vaatan väga tähelepanelikult ka erinevaid lehtedes ilmuvaid kuulutusi ja nende hulka.”
Esialgu kõlab see ehmatavalt, isegi kurvalt, kuid natukene järele mõeldes taipan, et töö “uudistevabrikus” (Ruussaare sõna), on mingis mõttes töö ajakirjanduse toorainemaardlas. Seega on vaid loogiline, et tuntakse huvi ka oma toodangu sihipärase kasutamise vastu.
“Ma valutan Eesti ajakirjanduse pärast südant ja tahan, et asi oleks parem,” nendib Ruussaar. Minu küsimuse peale, kas ta tunneb huvi ka ajakirjanduse keele vastu, vastab Ruussaar, et põhitähelepanu on informatsioonil ja hinnangutel. Kuid üks ei välista teist. Ka ei ole Ruussaar selle koha peal mitte pelgalt objektiivsust tagaajav meediaspetsialist, vaid ikkagi lugeja. Ning lugejana hindab ta kõrgelt tõsiasja, et Postimehe arvamuskülgedel on alanud diskussioon eesti keele üle. “Neid artikleid olen ma väga põhjalikult lugenud,” nendib ta.
Laine küsimus
Ruussaar kinnitab küll, et veedab igal nädalavahetusel tunni või lausa poolteist raamatupoodides, kuid tihtipeale jällegi suurte ajaloo- ja poliitikaalaste monograafiate ja biograafiate ees. Ilukirjanduses on tal pigem omad vanad lemmikud. Neid loeb ta teinekord lausa mitu korda üle, uute autorite avastamiseks ei jätku tihtipeale jõudu.
“Pean tunnistama,” selgitab ta oma olukorda, “et tööpäeval töölt koju minnes ei leia ma endas jõudu süveneda ilukirjandusse. Võib-olla just seetõttu ongi minu viimaste aegade eelistus elulood või lähiajalugu. Seda on palju lihtsam lugeda, sest mul on pikaajalise huvi tõttu tekkinud teatav taust. Ka on neid raamatuid võimalik lugeda mõne lehekülje kaupa.”
Kahtlemata on tal õigus. Kuid teisalt kõlab see ka kole rutiinselt: päeval – ajaloo keerdkäikudest mõjutatud välispoliitika, õhtul – täpselt seesama. “Võib-olla,” kehitab Ruussaar õlgu, kuid ütleb, et tegelikult saab lõõgastuda ka päevaste tegemistega samas rütmis olles, rebimata end lahti, jäädes rahulikult samale lainele. “Ma ei ärritu, kui ma löön kinni Hru?t?ovi eluloo, sest mu nelja-aastane poeg tuleb mult küsima, kuidas moos kommi sisse saab,” piltlikustab Ruussaar oma mõtet, “aga ilukirjanduse puhul oleks mul raskem rahulikuks jääda – kui tuua utreeritud näide.”
Kui lapsena…
Küsin, kuidas tal lapsena lugemisega oli ja Ainar Ruussaar räägib, et loomulikult luges ta toona palju: “Mul oli oma Nahksuka-periood, nagu paljudel poistel, samuti lugesin musketäride lugusid, keskkooliaega jääb ka ulme-periood.” Ta selgitab, et ulmekaid luges ta siis, kui koolis hakati läbi võtma Tammsaaret ja Lutsu. Tal olid aga need juba varem läbi loetud ning siis sukeldus Ruussaar vendade Strugatskite imepärastesse maailmadesse – sest ega lääne ulmekirjandusele tol ajal ju siis veel ligi pääsenud.
Võrreldes nõukogude ja nüüdisaja erinevusi, leiab Ruussaar, et naljaka väljenduse leidis see tõesti lastekirjanduses. Nimelt oli vahepeal periood, mil uues ajas ja uues ühiskonnas kasvavad lapsed pidid ikka lugema vanu lasteraamatuid oma jaburate olustikukirjeldustega. “Mäletan, et kuskil oli juttu sellest, kuidas ema sai poest viinereid. Mõtlesin, et huvitav, kas GlavLit tol ajal lasteraamatuid siis ei lugenudki,” heietab ta muigamisi ja on sunnitud üsna pea sunnitud sööstma tagasi oma arvuti juurde klahve klõbistama. Sedapuhku kontori teisele küljele, kust avaneb vaade Toompeale ja lumelinna ehitavatele lastele.
* * *
Kaukaasia ja valged laigud
“Kui päris aus olla, siis olen ma hästi suur Kaukaasia-fänn. Ma olen seal palju käinud, olen Gruusias elanud ja töötanud ning jälginud Kaukaasia arengulugu 1980. aastate lõpust kuni tänaseni ja julgen väita, et tunnen sealsete inimeste mentaliteeti.
Aeg-ajalt mõtlen, et äkki ma peaksin kirjutama ühe Kaukaasia raamatu iseenda ja oma tuttavate kogemuste kaudu, aga mõttest kaugemale ei ole ma jõudnud.”
*
“Me vajame rohkem oma autorite ajalooraamatuid. 1990. aastatest alates valitseb Eesti ajaloo osas suhteliselt ühekülge lähenemine, kuid jätkuvalt on palju vastamata küsimusi. Üks suur ja huvitav nendest on – kui me otsime praegu täiesti mõttetult ja tulutult süüdlast majanduskriisile, siis on samas vastamata küsimus, kas 1939. aasta Eesti sõdur peaks tundma süütunnet?
Praegu oleks võib-olla õige aeg hakata tegelema selliste, esmapilgul abstraktsete probleemidega. Liiati on perioode, mil neid ei saagi lahata. Olen näiteks kindel, et kui aastatel 1988-1992 oleks mõni autor hinnanud Pätsi tegevust Eesti-vaenulikuks, siis oleks ta kividega surnuks loobitud.
Teledokumentalistikas valitseb reegel, et kõige parem on teha tagasivaade sündmusele 25-30 aastat hiljem. Selleks ajaks on mälu selekteerunud, emotsioonid maas, kuid tunnistajaid veel omajagu elus. Varem ollakse liiga emotsionaalsed, hiljem kaldutakse jällegi fantaasiasse. Võib-olla kehtib sama reegel ka ajalookirjanduses?”
* * *
Ainar Ruussaar (s. 1966)
* Jõgeva keskkool
* 1984-1991 Tartu Ülikooli ajakirjandusosakond
* 1988-1990 Tartu Rahvarinde ajalehe Tartu Postipoiss reporter
* 1990-1991 Noorte Hääle reporter
* 1991-1995 uudisteagentuuri BNS toimetaja
* 1995-1996 Sõnumilehe peatoimetaja
* 1996-2003| BNS-i Baltimaade ülduudisteosakonna peatoimetaja
* 2003|-2005| Eesti Televisiooni programmidirektor
* 2006|-2007| Eesti Televisiooni juhatuse esimees
* 2007|- uudisteagentuuri BNS vastutav peatoimetaja ja BNS Eesti OÜ juhatuse esimees