2006|. aasta romaanivõistluse tulemusi vaagides küsis Veiko Märka Eesti Ekspressis: “Kas sel aastal tuli romaanivõistlus teisiti?” Ütlemata seda otse välja, jääb mulje, et tema jaoks tuli vist romaanivõistlus teisiti küll. Sügav tõde, iseenesest. Ometi peaksime Herakleitose aegadest (IV-V saj eKr) teadma, et ühte jõkke kaks korda astuda ei ole võimalik. Romaanivõistlus tuleb alati teisiti. Või kolmiti. Tänavu tuli tegelikult seitsmiti.
Nimelt jäi ?ürii tegevuse lõppedes sõelale seitse tööd, mis jaotusid kolme rühma. Esimest kohta ?ürii välja ei andnud, selle asemel kuulutasime välja ühe teise koha ja kaks kolmanda koha väärilist teost. Järgmise rühma moodustasid kaks ergutusauhinna saanut ja kolmanda kaks äramärgitut.
Võistluse ehituskivid
Sedalaadi ehituskive oli tänavu 41. Kõige lühem käsikiri on 30 lehekülge pikk, pikim 555 lehekülge. Kumbki neist lõppvooru ei jõudnud. Ometi ei tähenda see keskpärasuse paraadi. Pigem lihtsalt tõika, et vabadus on enamasti ka vastutuse vabadus – kirjatehnikat tundvad inimesed kipuvad sukelduma pettekujutusse, nagu tähendaks võime hoida käes tindipulka või nõjatuda käelabadega klaviatuurile kirjutamisoskust.
Väga paljud käsikirjad kannatasid selle all, et autoril oli küll hea idee, kuid puudus elementaarne võime valada see kirjanduslikku vormi. Käsikirjade keel oli tihti vaene, üheülbaline, täis anglitsisme, russisme või fennisme – seda nii sõnavaliku kui lauseehituse osas. Eriti nooremate autorite katsetused kannatasid popkultuuri lamendava surve all. Vaid vähesed suutsid ümbritsevat maailma tõepoolest nõnda tagasi peegeldada, et käsikirju ei olnud piinlik lugeda.
Kõik naised!
Tänavuste võidutööde – teise koha saanud Milvi Martina Piiri “Liblikad janus” ning kolmanda koha laureaadid, Birk Rohelennu “Minu sõraline sõber” ja Marion Andra “Algolagnia” – autorid on kõik naised. Muus osas on teosed väga eriilmelised.
Omaaegne Tartu NAKi liige Milvi Piir on varem avaldanud luuletusi ning ka tema romaan on väga poeetiline. “Liblikad janus” jutustab tegelikult ühe pargi loo – selles raamatus on tosina jagu peategelasi, kelle elud on seotud anonüümse ja omajagu muinasjutulise väikelinna pargiga. Leiavad aset armuintriigid, tapmine ja tagaajamine, kuid ühtlasi kasvatatakse ka lapsi ja niidetakse muru. Põhjuseks, miks ka see – ?ürii enamiku meelest parim romaanivõistlusele esitatud käsikirjadest – esimest koht ei saanud, on asjaolu, et Piir ei suuda oma poeetilisi üldistusi kasvatada välja veenvateks, lugeja hinge kõlama jäävateks metafoorideks. Ta jääb poolele teele.
Selles osas on Piiri täielik vastand Birk Rohelend, kelle “Minu sõraline sõber” on hea kompositsiooni ja kujundikeelega lugu, mida võib vaadelda ka pikendatud novellina. Ühelt poolt oleme kõik sedalaadi kraami iivelduseni lugenud – Kaur Kender, Michel Houellebecq või Chaneldior, rääkimata Bret Easton Ellisest on selliseid asju kirjutanud küll ja veel. Ometi muudab “Minu sõralise sõbra” hea ülesehitus ja teravmeelne, puändiga lõpplahendus raamatu paremaks teistest “väga halva mehe päevikutest” – kui laenata ?üriiliikme Siim Veskimehe sõnu. Ja tõeliselt värskendav on lugeda misogüünilist teksti, mille autoriks on võluv noor daam.
Teise kolmanda koha töö, “Algolagnia” (see sõna tähistab füüsilisest valust saadavat seksuaalset naudingut) autor Marion Andra osales ka eelmisel romaanivõistlusel. Toona märgiti tema päevikromaan “Vähemalt?” ära ning see ilmus ülemöödunud aastal. Ka 2008|. aastal avaldas preili Andra ühe romaani – “Pimend”. Nüüd siis “Algolagnia”. Veel rõõmustavam sellest, et Rohelend ise naisena naistepõlgurlikkust pani, on Marion Andra võte. Nimelt kirjutab see kaunis noor neiu (auto)sadistlikest fantaasiatest ning annab küll mitte kirjelduste perverssuse, kuid atmosfääri õõva ja painega silmad ette isegi Georges Bataille’ “Silma loole”. Vormilt on “Algolagnia” vampiirilugu, kuid autori fantaasia on vaba kli?eedest ning teost võib lugeda allegoorilise jaatusena narkootikumide, alkoholi, sadomasohhismi ja vägivalla kui sellise erootilisele aspektile. Toimetamist vajaks vaid käsikirja keel.
Ja äramärgituid kah
Ergutusauhinnad ja äramärked läksid seekord ?anrikirjandusele. Tõlkijana tegutsenud Liina Lüecke “Sügismüsteerium” on krimilugu. Arvestades seda, kui nõrku Eesti autorite krimijutte on trükis ilmunud, on “Sügismüsteerium” igati tugev ja huvitav töö. Robert Kurvitza “Püha ja õudne lõhn” on autori enda võrgupäeviku kohaselt “detektiiviromaan Twin Peaks’i vaimus”. Võib-olla tõesti. Igatahes ulme kohtub seal põnevusega, et lõpus haihtuda olematusse. Elik – teose nõrgim külg tema groteskse keele kõrval on lõpu puudumine.
Äramärgitud Robert Randma “Sigaret” kuulub romaanivõistlusele esitatud teoste sellesse kategooriasse, kus idee on hea, teostus aga nõrk. “Sigaret” on neist tugevaim ja ta räägib hingest, mis rändab ühest kehast teise, otsides oma algset kodu. Helju Petsi “Õnneõiteta sirelid” on aga teos, mis paneb kindlasti südame ärevamalt põksuma nii mõnelgi maanaisel. See lugu on üksiku naise armastuse otsingutest nõukogudeaegses kolhoosis. “Õnneõiteta sirelites” on häid kirjeldusi, kuid midagi jääb vajaka.
Selleks, et auhinnatutest saaksid raamatud, tuleb teha veel palju tööd. See kehtib võrdselt nii äramärgitud teoste kui ergutusauhinna või teise ja kolmanda koha saanud käsikirjade kohta.
* * *
2008|. aasta romaanivõistluse ?ürii:
Rein Põder (esimees)
Inna Lusti (sekretär)
Kärt Hellerma
Peeter Helme
Krista Ojasaar
Jürgen Rooste
Siim Veskimees