“Gomorra” on film, mis näitab, kuidas pöörlevad Itaalia vanima kuritegeliku organisatsiooni halastamatud hammasrattad. Tekkiv pilt mõjub ühe süsteemi õuduse anatoomiana.
Narkootikumidest trendiketsideni
Filmi aluseks on eesti keeleski ilmunud Roberto Saviano samanimeline skandaalne menuk, mis paljastas Camorrana tuntud kuritegeliku grupeeringu telgitaguseid nõnda mõjusalt, et Saviano elu kallale on pärast selle ilmumist kiputud rohkem kui kord. Raamatu alguses kirjutab Saviano, et tegelikult ei kasuta ükski asjassepühendatu ajakirjanduses levinud nime Camorra, öeldakse lihtsalt Süsteem. Ja tabavamat kirjeldust on raske leida.
Raamat selgitab detailselt ja samas lennukalt Süsteemi erinevate osade toimimismehhanisme, selle seotust kõikvõimalike eluvaldkondadega, alates jäätmetööstusest ja narkootikumidest kuni trendiketside ja piimatoodeteni, mis jõuavad meie kõigi tarbimismenüüsse. Näitab seda, kuidas põimuvad hiiglaslikud rahasummad ja ohjeldamatu vägivald. Re?issöör Matteo Garrone on raamatust osavalt välja filtreerinud üksikud lood ja tegelased, kelle abil loob mõjusa pildi Süsteemi tähendusest.
Suurepärane helipilt
Üksi neist lugudest ei ole võrreldav klassikaliste maffiafilmide nagu “Ristiisa” või “Arminägu” kesksete arengunarratiividega. Teatud mõttes on “Gomorra” isegi pigem seisundifilm, mille eesmärk on oma hektilise tegelastegalerii kaudu teatava tunnetuse edasi andmine. Selle, kuidas Süsteem valgub pidurdamatult mööda vaesuses elavaid Napoli äärelinnu, kus õhus on vägivalla, hirmu ja raha kirbe lõhn, mis täidab iga tunni igast päevast ja puudutab igaühte, kes seda sisse hingab. Siin pole kangelasi ega antikangelasi, Don Corleonesid või Tony Montanasid, peategelase kohta hoiab ainuüksi vankumatu maksimaalsele kasumile orienteeritud Süsteem.
“Gomorra” on üles võetud dünaamiliselt rahutu kaameraga, mida on nimetatud isegi Itaalia neo-neorealismiks või seostatud dokumentaalsusega. Filmi mitmed lavastuslikult ja visuaalselt efektsed misanstseenid kallutavad operaator Marco Onaroto stiili siiski pigem poeetilise realismi poole, mis ühe läbiva võttena kasutab karmi tegelikkuse vastandamist maalilise pildikeelega. Seda toetab ka suurepärane helipilt oma läbilõikavalt vägivaldsete relvahelide ja autentse neomelodico soundtrack’iga, mis kõlab loomulikus keskkonnas läbi tegelaste autokõlarite (selle asemel, et kasutada seda kaadritaguse kommentaarina).
Sotsiaalne pidetus
Filmi peamiseks tegevuspaigaks on hiiglaslik betoonist hoonetekompleks – 60ndate arhitektuuriutoopia, mis on ehitatud õilsa plaaniga lahendada arhitektuuri abil sotsiaalseid kitsaskohti. Valmislahendus, sotsiaalne poolfabrikaat, mis peaks kohe esimesest päevast peale töötama täisväärtusliku ja autonoomse elukeskkonnana. Samas rõhutab see terviklikkus eraldatust kogu ülejäänud sootsiumist.
Süsteemi jaoks on sotsiaalne pidetus aga täiuslik taimelava, mille abil oma ahnet toimemehhanismi toita. Oma koha leiavad Süsteemis kõik filmi tegelased, sest terve sealne kogukond on sellest haaratud ühe või teise pereliikme kaudu; 13-aastane sõbralike silmadega Toto (Salvatore Abruzzese), kellest saab kaasosaline mõrvas, meisterrätsep Pasquale (Salvatore Cantalupo), kes valmistab A-klassi Hollywoodi staaride kleite kusagil poollagunenud laohoones, Don Ciro (Gianfelice Imparato), kel ei lasta rahulikult pensionile minna, ja isegi mässumeelsed Marco (Marco Macor) ja Ciro (Ciro Petrone), kes üritavad taaselustada Tony Montana (Al Pacino filmis “Arminägu) Ameerika unelmat. Garrone näitlejatevalik on laitmatu, iga roll on välja mängitud kaheldamatu veenvusega (kuuldavasti on ta kasutanud mitmetes rollides ka kohalikke elanikke).
Küünilisuse meistriklass
Üks filmi liinidest jälgib ka Süsteemi jäätmeäri, mis tänapäevase sorteerimisühiskonna pakendipaanika kõrval mõjub seda ?okeerivamana. Ohtlikud jäätmed kuhjatakse kokku võlgnike maatükkidel või saadetakse humanitaarabi sildi all Aafrikasse, sest nii saab odavamat hinda pakkuda. Küünilisuse meistriklass ja absoluutse nihilismi kehastus, mida väljendab filmis saastakaupmees ka oma noorele kolleegile: “Ega mina asbesti välja ei mõtelnud.” Teisest küljest toimib see ka metafoorina Süsteemi üldise toimimise kohta – Süsteem, mille niiditõmbajaid me kordagi filmi jooksul ei näe, toitubki omaenda keskkonna saastamisest.
Maffiafilmid räägivad enamasti ka grupi-ethos’est, aukoodeksist, põhimõtetest. See tekitab korralikus kodanlikus vaatajas teatavat kadedust ja isegi austust, sest põhimõtted ja sellega kaasnev õilsuse mõiste on harvad külalised tema argipäevas, kus tal tuleb leppida erinevate kaubanduslike valikute teostamisega (Eestis on populaarne pagemisvõimalus selle kaaluta oleku eest näiteks Kaitseliit). “Gomorra” mõjub kainestavalt ka selles kontekstis, näidates, kuidas kogu kambateooria on alati taandatav vaid ühele absoluutsele küsimusele – oled meie poolt või vastu. Vahepealset varianti ei ole. See ongi kogu teooria ja käitumiskoodeks, muud kategooriad on haaramatu hõllandus. Iga hetk tuleb olla valmis küsimuseks, kelle poolt sa oled, ja oma valiku eest vastutada. See suletud tegelike valikuteta süsteem hoiab iga oma osa pideva surve all. Pressib omavahel kokku, et nende liikumisruumi võimalikult ahtana hoida. See, milliseid vorme (ehk klanne) erinevad osakesed omavahel täpselt moodustavad, polegi oluline, sest nende põrkumisest tekkiv kaos ja alaline vägivald toodab just seda viletsust, millest Süsteem toitub.
“Gomorra” esitab veenvalt Lõuna-Itaalia (mis on riigi põhjaosaga võrreldes täiesti teine maailm) tänapäeva sotsiaalset reaalsust, mille kombitsad ulatuvad üle kogu Euroopa, ent ta on ka tunnistus sellest, et suletud sotsiaalsed süsteemid on oma toimimise poolest ebaterved ja inimvaenulikud, toitudes suuremal või vähemal määral omaenda liikmetest. Seda sõnumit tasub tähele panna ka meil tänases Eestis.