Aleksius oli kirikujuht ja -poliitik, kelle kõrgaeg jäi ajaloosündmuste murrangusse. Kui ta oleks elanud 17. sajandil, pärast Romanovite võimuletulekut Venemaal, ei mäletataks teda sugugi nii hästi.
20. sajandi vene teoloogial on ette näidata pika ajamõõtme jaoks veel huvitavamaid isikuid. Tallinnas vene emigrantide peres sündinud Aleksander Schmemanni (1920-1983) ja baltisaksa aadlisuguvõsast pärit ülempreester Joann Meyendorffi (1926-1992) jääb teoloogia ajalugu arvatavasti meenutama pikemalt. Kumbki neist ei elanud iialgi Venemaal ega kuulunud Moskva patriarhaadi alluvusse. Kommunistide võimu all polekski nende töö võimalikuks osutunud. Mõlemad on lähiajaloolised figuurid. Schmemanni poeg töötab täna eduka ajakirjanikuna ja noorem Meyendorff on liturgilise teoloogia professor Püha Vladimiri instituudis New Yorgis.
Kuid enne nendeni jõudmist tuleks välja tuua vene teoloogia eripära 20. sajandil.
Riigikirikust revolutsiooni kaudu pagulusse
Vene kiriku ja teoloogia ajalugu algab 10. sajandil, Kiievi vürstiriigi ristiusustamisega Konstantinoopolist. Alguses ongi idaslaavi kristlus ilmselt üsna kreeka nägu. Esimesed Kiievi metropoliidid on kreeklased. Sellest ajast on palju säilinud vanausuliste kaudu. Peipsi-äärsete palvelate jumalateenistuses võime tänini kuulda viise, mida lauldakse bütsantslikul moel, kuigi kirikuslaavi keeli.
Mongoli-tatari ikke järgsel perioodil, Moskva tsentrumiks saades ja Kiievi perifeeriaks jäädes algab vene näo otsing õigeusus. Sellesse kuulub ka kolmanda Rooma (esimese ja teise ehk Konstantinoopoli järel) ning Vene impeeriumi teooria sõnastamine. Kuigi mitte ainult. Vene teoloogia keskajas on tähtis koht eremiitidest munkade, vaimulikest juhendajatest staaretsite tänini jätkuval traditsioonil.
Venemaa on ainus õigeusklik riik, mis ei lange pikaks ajaks moslemite valitsuse alla. Siit nii imperiaalsed õigustused kui ka sügav spirituaalne pärimus. Tollane vene teoloogia ei pürgi akadeemilise tõeotsingu, vaid Jumala nägemise ja süvitsi osaduse poole temaga. Viimast nimetatakse õigeusu vaimsuses “jumalikustumiseks”. Kuid see pole panteistlik, vaid alandlikkusele suunav vaimulik kogemus.
19. sajandist alates kurdavad vene teoloogid, kes elavad Peetrist peale ka kiriklikult tsaari võimu all ilmiku poolt juhitava Püha Sinodi raames, läänestumise ning juurte kaotamise üle. See kaeblus pole tänini lõppenud. Lahendused on aga võtnud erineva kuju.
Kuid tõsi ta on – enne slavofiilse liikumise algust 19. sajandi keskpaiku on Vene vaimulike akadeemiate õppekeeleks tihti ladina keel, mis ei olnud ei rahva (vene) ega jumalateenistuse (kirikuslaavi) keeleks. Siit ka lääne teoloogia mõistete ja struktuuri pealetung, seda tahes-tahtmata.
19. sajandi teisel poolel algab väga loov periood, kus läänelik ja slavofiilne liikumine peavad väitlust ka teoloogias ning filosoofiline, üpris kirikukriitiline koolkond (Solovjov, Florenski, Berdjajev) ei pääse teoloogiast üle ega ümber.
1917. aasta revolutsioon ja kommunistide võimuletulek muudavad pilti kardinaalselt. Kodumaal hävitatakse kirik sisuliselt ja vene teoloogia alustab uuesti emigratsioonis.
Siin alustavad oma tööd meie kangelased, keda Schmemann loo algustsitaadis silmas peab.
Nüüd ei ole põhiküsimuseks enam kiriku ja riigi suhted või õigeusu traditsiooni alleshoidmine. Sest “vana Venemaad” pole enam olemas.
Pöörduda tuleb laia maailma, lääne globaliseeruva ühiskonna poole.
“Lääne vangipõlv”?
Enamik inimesi, kes sellele küsimusele vene teoloogia traditsioonist lähtudes vastata püüavad, töötavad Pariisi Püha Sergiuse Instituudis (asutatud 1925). Mõned siirduvad II maailmasõja järel ka edasi Põhja-Ameerikasse, kus vaimseks keskuseks kujuneb Püha Vladimiri Instituut (asutatud 1937).
Laias laastus võime öelda, et vastus jaguneb n-ö liberaalseks ja n-ö konservatiivseks. Kummagi, sugugi mitte kindlapiirilise koolkonna esindajad elavad ja õpetavad sageli kõrvuti sama õppeasutuse raames. Mõnikord kuuluvad nad erinevatesse kanoonilistesse jurisdiktsioonidesse – Moskva patriarhaati, Vene eksiilkirikusse, Konstantinoopoli patriarhaati või sootuks Ameerika autokefaalsesse (kuigi mitte kõigi poolt tunnustatud) õigeusu kirikusse. Nendevaheline väitlus saab aga viljakas olema.
Mõlemad koolkonnad püüavad ületada “lääne vangipõlve” vene teoloogias. Ning mõlemad suudavad luua uusaja esimese tõsiseltvõetava idakiriku, õigeusu tutvustuse lääne kristlusele ja maailmale.
Liberaalne koolkond
“Liberaalne” koolkond pürgib samuti tagasi allikatele, esimese kristliku aastatuhande kreeka kirikuisade ja ühiste kirikukogude õpetuse juurde. Kuid ta leiab, et muistsetes raamides ei ole see enam võimalik. Uueks raamistikuks klassikalisele sisule peab olema kaasaegne õhtumaa filosoofia. Selle uue võtme pakub Lääs läbi vene religioonifilosoofilise seletuse, mis on alguse saanud tsaariaja lõpupoole.
Antud lähenemise kirkaimaks esindajaks teoloogidest on ilmselt Sergi Bulgakov, dogmaatika professor Püha Sergiuse Instituudis (surnud 1944). Preestri pojana käis ta läbi hilistsaariaja tüüpilise vene intelligendi rännaku, mis õigeusku viis marksismi ja idealistliku filosoofia kaudu, mitte vastupidi. Ta oli tugevalt mõjutatud Vladimir Solovjovist ja Pavel Florenskist. Kirgliku vaidlejana sattus ta peaaegu kiriku hukkamõistu alla, kuid jäi olemuslikuks õigeusu interpreediks.
Samast liikumisest pärineb professor Vassili Zenkovski klassikaks saanud vene filosoofia ajalugu.
Konservatiivne koolkond
“Konservatiivne” kool leidis, et vanaaja kreeka kirikuisade vaimsus ja meetod tuleb loovalt taastada. “Hellenism kirikus on lõimitud tema olemisse igavese kategooriana,” sõnastas selle ülempreester Georgi Florovski.
Florovski (surnud 1958) jõudis olla nii Püha Sergiuse Instituudi professor kui ka Püha Vladimiri Instituudi dekaan ja pärandas ajaloole kõige muu hulgas põhjaliku teose “Vene teoloogia teerajad” (1937). Oma konservatiivsest ja lääne teoloogia suhtes kriitilisest meetodist hoolimata on tema näol tegemist ühe 20. sajandi oikumeenilise, kristlaste ühtsust taotleva liikumise isaga. Nii tema kui ka Vladimir Losski puhul oli tegemist teoloogidega, kes siiani on jäänud mõõduandvaks varase kiriku vaimsuse ja müstika uurijatena.
Järgmine põlvkond annab tõrviku üle
Kaudselt Eestist tulnud Schmemann ja Meyendorff astusid lavale, püüdes õppida vigadest ja sünteesides eelnevate koolkondade parimat sisu.
Mõlemate loominguline periood talletus Uues Maailmas. Järjepanu olid nad Püha Vladimiri seminari dekaanideks.
Schmemanni on mõned tõsised akadeemikud vahel süüdistanud selles, et ta oli pigem teoloogiline ajakirjanik kui tüviteadlane. Kuid ilmselt oligi tema roll olla kõnekas väljaspoolseisjatele, kes “vana teoloogia” detailidega nii kursis pole. Sestap pajatas ta ihuliku, kogetava maailma ja sakramentide seosest. Ta püüdis allikateni minnes tuua õigeusu jumalateenistuse sisu nüüdisühiskonda. “Suure suuga ameeriklane”, nagu mitmed teda täna meenutavad, õpetas lääne kristlasi tajuma müsteeriumi vajalikkust ja liturgilise elu aktuaalsust igas hetkes. Kolmainsa Jumala elu jõuab meieni kohale liturgias ning pühitseb meidki seeläbi päris elama, võiks ehk lühidalt kokku võtta Schmemanni teoste ja paljude artiklite sisu. Mitte ilmaaegu polnud ta oodatud külaline ka katoliiklikes ja protestantlikes ülikoolides.
Meyendorff kirjutas ja õpetas Bütsantsi ning vanakristliku müstika tähendusest nüüdisajale, elava traditsiooni mõttest, abielust ja paljustki muust. Tema südamel kripeldas õigeusu kirikute hajali ja halva läbisaamise all kannatav olukord läänemaailmas. Viimane on ju aktuaalne teema meilgi Eestis. Ka Meyendorff püüdis näha, kuidas mitte ainult idakirik, vaid kogu kristlaskond võiks leida oma ühised lätted ja lepituse. Ses mõttes püsis ta Vladimir Solovjovi ning vene emigrantide teoloogia ree peal.
Vanakiriklik maailmapilt
Arvatavasti oli 20. sajandi vene teoloogia oluliseks rolliks vanakirikliku maailmapildi rõhutamine, kus erinevalt õhtumaistest eelarvamustest võib ka askees teostuda pereinimeste elus ning mungad kanda elurõõmsa ja tervikliku kristluse lipukandjate ülesannet. Sest “Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Johannese evangeelium 1:14).
Ning viimane rõhuasetus ei ole ainult enam veneteoloogiline. Tõrviku on õigeusu teoloogias juba vanal sajandil üle võtnud ka näiteks kreeklased (Zizioulas, Ware) ja rumeenlased (Staniloae).
Miks mitte ka eestimaalased. Lugemissoovituseks võikski olla Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidi Stefanuse raamat “Kõrbeisade vaimsus – väljakutse kogu eluks”. Stefanus muide õppis ja õpetas omal ajal Püha Sergiuse seminaris. Raamatut aga saab leida vaid eriti hästi varustatud raamatupoodidest.
* * *
KesKus’i järgmistes numbrites käsitleb Tauno Teder alljärgnevaid patriarhaate ja autogefaalseid kirikuid:
Konstantinoopol
Aleksandria ja Jeruusalemm
Antiookia
Moskva
Serbia ja Bulgaaria
Rumeenia ja Gruusia
Süüria kirik
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India