Loetleme Sven Sillari esindatavad kohe alguses üles: Sillari kaitsealused on A. küüditamises ehk genotsiidis ja tsiviilelanikuvastases ründes süüdistatav N. Liidu kangelane ja lahkunud president Lennart Meri onupoeg Arnold Meri; B. riigireetmises süüdistatava Herman Simmi abikaasa ja võimalik kuriteole kaasaaitaja Heete Simm; C. endine KGB ohvitser ja hiljem allilmas oletatavalt Kemerovo rühmitust juhtinud Sergei Kule?ov, kes süüdistuse kohaselt tappis naisäripartneri ja põgenes Venemaale; D. maffiasidemetes ning “arvevabriku pidamises” süüdistatav ärimees, kelle firma täitis tellimusi teiste hulgas Kaitsejõudude Peastaabile, Eesti Energiale ja riiklikule haiglale ning E. meediaärimehe Hans H. Luige tuttavaid bensupudelitega kostitanud väidetavalt allilmas mainekas Marek Võrk. Lisaks veel vähemalt kaks vene nimega mõrvas süüdistatavat.
Kelmuses süüdistatavad Liis Haavel ja Vello Loit on ehk tavamõistes Sillari kõige “normaalsemad” või siis igavamad kaitsealused.
Sven Sillar, vaevatute kaitsja
Sillar ise väidab, et põhiseaduse järgi peab paratamatult keegi ju ka neid inimesi kaitsma ja advokaadil ongi parem, kui ta ei tea tausta, kas kaitsealune on süüdi või süütu, sest kaitsma peab ta klienti igal juhul.
Mis puutub maffiategelaste kaitsmisesse, siis seadis Sillar kahtluse alla, kas maffiat meil üldse on (“Itaalias ehk on maffia, aga siin??”) ja vastuseks küsimusele, mis painab ilmselt paljusid, et kuidas ta selliseid kliente leiab, vastas Sillar, et ise valib.
Kas kliente on palju või vähe, on tema hinnangul suhteline, aga lihtsalt omal ajal oli kriminaalõiguse alal lõdvem konkurents ja huvitavam ala ka. Nii ta läks?
Nädalalehe Eesti Ekspress paberväljaandele lisab ta, et lapseahistajaid ja -vägistajaid ta ei kaitse.
Advokaadi valikud ja enesereklaam
Riigikogu liige, õigusteaduste doktor Igor Gräzin: “Poleks ma riigikogu liige, vaid tavaline advokaat, siis võtaksin Arnold Meri ja Heete Simmi oma kliendiks iga kell, loomulikult korraliku summa eest.” Gräzin põhjendab seda advokatuuri seadusega, mis lubab advokaadil reklaamida vaid oma kontori nime ja aadressi, sellised protsessid aga tagavad iga meediaväljaande esikaane automaatselt ja tasuta.
“Jae- ja hulgikaubandus nimetab sellist tegevust turuhõlvamiseks.” Gräzini sõnul teeb Meri juhtumi pärast avalikkuse tähelepanu eriliseks vaid juhtunust möödunud aeg, vastuolulised ütlused ja napid tõendid.
Sillari töötas Aivar Pilve advokaadibüroos koos vandeadvokaat Eerik Entsikuga, kuni 2004|. aastal lõid nad oma büroo Entsik & Sillar OÜ. Nüüdseks on nendegi teed lahku viinud, kuid tollest aastast peale saab Sillar endale ise kaitsealuseid valida. Seega riik ega senjoor-advokaadid teda ei käsuta. Valik on tema enda.
Sillar kui tore kaaslane
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1996. aastal lõpetanute hulgas on mitmeid praeguseks ennast tõestanud nimesid: poliitik Ken-Mati Vaher, notar Gunnar Savisaar, kohtunik Katre Poljakova, advokaadid Tarvo Lindma, Alari Avamägi, Toomas Vaher, Margus Kerm, Urmas Ustav jt.
Üldine iseloomustus “kursakaaslasele” Sven Sillarile on: “üdini positiivne tegelane – südamlik; lõbus; tegeles spordiga; keegi ei mäleta, et ta oleks kunagi kuri või vihane olnud. Mitte midagi negatiivset.”
“Õppeedukusega ta silma ei paistnud, ent seda üllatavam on tema praegune tõus,” lisab Avamägi.
Vandeadvokaat Risto Vahimets advokaadibüroost Tark ja Co mäletab siiski Sillari firmamärgiks saanud ladusat esinemist juba diplomi kaitsmisel.
Kõik nood advokaadid rõhutavad seda, et avalikkus või meedia ei tohi samastada advokaati tema kliendi/kaitsealusega. Mõrtsuka advokaat ei ole mõrtsukas. Kurjategija kaitsmine ongi advokaadi töö ja ta peab seda tegema hästi. Kui ta võidab ja kaitsealune pääseb (kergemalt või vabaks), siis pole see advokaadi süü, vaid ta on teinud oma tööd hästi.
Advokaat Tambet Mullari hinnangul on “Sveni näol tegemist vastutuleliku sõbra ja asjatundliku kolleegiga”.
Nüüd peaks see vist tõesti kõigile selge olema.
Sillar kui isetegija
“Kui on huvitav töö, siis Sillar ei kohku ära. Ta muigab talle omasel moel, kui avalikkus midagi pahaks paneb või imestab ja töötab edasi,” ütleb Urmas Ustav. Sillaril on tema sõnul esinemisjulgust ja julgust võtta selliseid kliente.
Mulje, et Sillar on keskendunud riigivaenlaste kaitsmisele, võib olla petlik, sest avalik tähelepanu lihtsalt koondub sellistele klientidele. Teisi kliente suurem avalikkus ehk ei teagi.
Põhjus, miks Sillar lõi lahku äripartnerist Eerik Entsikust, kellega nad juba Aivar Pilve büroos koos töötasid ja hiljem oma kontori rajasid, on Ustava hinnangul see, et Sillarile meeldib “ise toimetada”, sest nii on formaalsusi vähem.
Klientuuri valiku koha pealt jääb temagi vastuse võlgu.
Tõe huvides tuleb arvesse üks moment: kliendid leiavad ise endile advokaate selle põhjal, mis nad eelnevatest protsessidest ja klientuurist meedias lugenud/kuulnud on.
Ent mingisugused isiklikud valikud ja sümpaatiad peavad ikkagi mängu tulema.
Kaastunne rahvavaenlase vastu
Poisslaste seksuaalses ahistamises kahtlustatav muusik Joel Steinfeldt rääkis detsembri algul, et teda ei taha keegi kaitsta, sest kõik kardavad “pede-advokaadi” tiitlit. Nagu näha, siis ei võtaks ka Sillar teda kaitsta. Ometi peaks ju seksuaalkuritegude puhul olema kergendavaks asjaoluks psüühilised häired jm.
Riigireeturite puhul aga pole motiiviks kirg, vaid ideoloogilised tõekspidamised või reeglina moraalilage omakasu. Küüditaja või massimõrvar võib vaid küüniliselt väita, et tema täitis käsku. Kumb siis rohkem kaitset vajab – haige inimene, kes vaevleb oma “deemonite” küüsis või küüniline mõrvar ja äraandja?
Samas oleks advokaat, kellel õnnestub puhtaks pesta kurikuulus lastepilastaja, vägistaja vm seksuaalkurjategija, ennast vähemalt samapalju tõestanud kui see, kellel õnnestub päästa riigireetur või massimõrvar. Ühiskondlik pahameelgi oleks enam-vähem võrdne.
Karjerism
Tuleme tagasi Gräzini juurde. Kui keegi kaitseb järjekindlalt spioone, endisi KGB töötajaid ja genotsiidis süüdistatavat N. Liidu kangelast, siis võiks Gräzini arvates selle advokaadi motiivid olla samad, mis pani tema kaitsealuseidki tegutsema: võimalus end tõestada raskete ülesannete täitmisel, seda kas või negatiivses mõttes.
Seeläbi saavutada majandusliku ja ühiskondliku positsiooni tõusu ehk raha ja kuulsust, mis võrdub karjerismiga ning samas võimalik ligipääs huvitavatele arhiivi- jm materjalidele. Lisaks geenidele saame me vanematelt ka muud eluks vajalikku kaasa.
Isa särav must vari
Sven Sillari isa Rein Sillar oli ENSV KGB viimane ülem, omal ajal noorim kindral julgeolekusüsteemis. Särav jurist ja Gräzini, Hardo Aasmäe ning teiste paarikümne aasta eest Eesti riiki taastanute silmis kui tõeline ohvitser – parimas mõttes. Ametisaladusi ei reedaks ta ka oma pojale surivoodil mitte, kuid head nõu võib ikka anda, mainib Gräzin.
Omal ajal sai Rein Sillar kuulsaks intervjuus ütlustega enda aadressil: “Mu minevik on säravalt must” ning “Ma olen ainus inimene Eestis, keda ei saa seostada sidemetes KGB-ga”.
Sillar seenior pajatas pea kõigest, peale motiivi, ehk sellest, miks ta siiski läks julgeolekusse tööle? Nii noorema kui ka vanema Sillari puhul on just motiivid need, mis panevad imestama ja huvituma.
Gräzini sõnul jäävad kõik spioonid oma olemuselt lasteks, kes mängivad põnevat luuremängu, ja teiseks motiiviks on lihtlabane karjerism.
Sillar andis isegi tookord vihje noore inimese põnevusejanule, seega võiks see olla tema motiiv.
Sellises varjus võib olla raske kasvada. Kuidas ennast maksma panna, kui isa on juba negatiivse kangelasena “särav-musta rüütlina” ajalukku läinud? Veelgi enam avalikkuse pahameelt ja põlgust koguda? Olla veelgi säravam must?
Schopenhauer tuleb appi
Riikliku tunnustusega kohtumeditsiinilise psühhiaatrilise ekspertiisi ekspert-psühholoog Jüri Ennet toob paralleeli filosoof Arthur Schopenhaueri teesist, mille kohaselt kujundavad isikut kolm tegurit: A. see, mis tal on ehk materiaalne omand, B. see, kes ta enda jaoks on ehk sisemaailm ning C. see, kes ta teiste jaoks on ehk ühiskonna suhtumine temasse.
Materiaalse heaolu taotlus võib viia Enneti sõnul selleni, et näiteks advokaat kasutab oma oskusi hoolimata sellest, keda ta kaitseb, toob Ennet näite. Samas on ühiskondlik surve vähemalt sama tugev. Näiteks võib alkohoolik erinevalt kodumiljööst tööl või avalikkuse ees veel pikalt üritada oma renomeed säilitada. Kui too ühiskond ei ole isikut tunnustanud või olnud tema isa suhtes ülekohtune, siis võib isik samuti võtta negatiivse hoiaku ühiskonna suhtes.
Isiku lõhenemine ehk Oedipus complex
Inimest ajendavad tegudele reeglina kaks mootorit: A. oma isiklike võimete teostus – selle läbi majanduslik heaolu, ühiskondlik positsioon jne ning B. järglaste saamine ja oma kogemuste/võimete edasi andmine. Seda ütleb Ennet, alustades talle tundmata isiku S.S. profileerimist. Isikut me talle ei avaldagi.
Kui isikul on need tegurid paigas, siis läheb tal Enneti sõnul tavaliselt ka hästi.
Rein Sillaril õnnestus mõlemad ülesanded täita ja tal läks omal ajal hästi, kuni ühiskond muutus. Järglasel võib raskeks minna, kui eeskuju, mida ületada tuleb, on liiga särav.
Kui eeskuju on säravalt must, siis võib ta üritada ületada teda negatiivses mõttes. Kombinatsioone olenevalt isikust on liiga palju, seega võib kujuneda välja nii Oidipuse kadedus kui ka mõni muu kompleks.
Samas võib ka koolis andekast õpilasest, kes ei saa piisavat tunnustust, saada korrarikkuja, et võita teiste tähelepanu. Seega vajadus tunnustuseks võib võtta ka negatiivseid pöördeid.
Tunnustust Sven Sillar ka saab, kuni jätkub massimõrvareid, riigireetureid, maffiategelasi ja muud sorti huvitavat rahvast.
* * *
Nii ma seisan sinu siseukse taga
KOP-KOP! Lugu sellest, kuidas Tapver Sillarit taga ajas.
Tagasivaade: kõik algas sellest, et üritasime nood samad küsimused esitada Sven Sillarile enesele. Allpool tulemus kronoloogilises järjekorras.
Helistan 28. oktoobril Sven Sillarile ja palun intervjuud. Tema võtab ise kontoritelefoni vastu ja palub mul saata küsimused eelnevalt e-postile. Saadan.
Ootan viisakalt paar nädalat ja helistan uuesti. Sillar vastab kontoritelefonil ja kahetseb, et pole kirja küsimustega kätte saanud. Saadan uuesti ja ootan veel paar nädalat. Helistan. Sven Sillar vastab taas lauatelefonil ja ütleb, et ei taha intervjuud anda, ent on nõus lahkelt vestlema 21. novembril Harju Maakohtus, kus jätkub protsess tema kaitsealuse Marek Võrgu üle. Toosama Võrk, kes allilma tellimusel süüdistuse kohaselt süütepudeleid ärimees Hans Luige tuttavatele akendesse loopis. Kohtunikuks on saatuse tahtel Sillari kursusekaaslane Katre Poljakova.
Lähen veidi enne istungit kohale ja näen, et Sillar vestleb kohtusaali ukse taga riigiprokurör Steven-Hristo Evestusega nagu vana sõber. Tema kaitsealuse jaoks on sündmused võtnud juristide keeles “väga kusise pöörde” – tunnistaja on ütlusi muutnud ja nüüd puudub süüdistataval alibi. Prokurör meenutab Sillarile, et see on juba teine tunnistaja, kes muudab ütlusi. Sillari nägu aga särab endiselt. Ta küsib, kas prokuratuur kavatseb süüdistust ümber formuleerida või jääb see endiseks. Kõik see vestlus toimub juba enne istungit, saali uste taga. Tunnistajaid pole ükski osaline veel kuulnudki. Vestlus on pea familiaarne.
On jäänud veel mõni minut istungi alguseni, kui Sillar teatab, et aega tal vestlemiseks siiski pole. Jutu lõpp.
Profileerimine tuleb seega professionaalide kätte usaldada.
* * *
Kursusekaaslasest vandeadvokaadi Indrek Leppiku “lühike” iseloomustus Sven Sillarile. Elektronkiri.
“Tegemist on siira ja hea inimesega, kes ühtegi sõpra ega lähedast hätta ei jäta ning kelle väärtushinnangud on paigas. Minu jaoks üks esimesi positiivseid kokkupuuteid temaga oli siis, kui alustasin juuraõpinguid Tartu Ülikoolis II kursuselt, tulles üle Kehakultuuriteaduskonnast. Sven oli üks esimesi, kes tuli abi pakkuma ja muretses sõbralikult, kuidas ma kahe õppeaasta programmi suudan aastaga läbi teha. Enamus kursusekaaslasi hoidsid esialgu sporditeadlasest eemale.
Sveni iseloomustades ei saa jätta lisamata, et advokaaditöö, (eriti kriminaaladvokaadi) muidugi ei ole parim amet, kus inimese tegelik sisu avalikkusele välja paistaks. Mulle tundub samas, et just avalikkusel ja ka ajakirjandusel on raske lahti mõtestada advokaadi rolli. Ka minule on mitmed kliendid püüdnud seletada, et kuidas küll Sven selliseid inimesi kaitseb ja ka Teie küsimuses on toodud välja asjaolu, et tema klientideks on avalikkuse arvamusega lootusetult vastuolus olevaid isikuid.
Juhin tähelepanu sellele, et Eestis ei ole võimalik täna kohtumenetlust pidada kriminaalasjas ilma advokaadi osavõtuta. Seega ka avalikkuse poolt ette süüdi mõistetud isiku asjas peab olema advokaat, kes kontrollib, et riik ei kuritarvitaks võimu. Samuti ei tohi samastada klienti ja advokaati, mida Sveni puhul vist avalikkus kipub tegema. Keegi meist ei tea, milline toimik ja millisel viisil on kokku pandud nn avaliku arvamusega räiges vastuolus oleva isiku suhtes. Head tööd tegeva advokaadi leiavad kliendid ise üles. Mis on tema moto või kreedo elus, seda peab temalt endalt küsima.”