Maandusin 2007|. aastal Mumbai lennuväljal, kobisin rongile ja sõitsin koos teiste Amnesty missiooni liikmetega sirbi ja vasara osariiki, Keralasse.
Unenägu on reaalsus on unenägu
Olen märganud, et enamus inimesi, kes Eesti elu-udust välja jalutades Aasiasse satuvad, ei kohane sealse tegelikkusega hõlpsasti. Eelhäälestatus on vale. Siin ei pea ma silmas sugugi turiste, kes Goasse pidutsema voolavad, ega ka religioosseid otsijaid. Mõlemad grupid ei puutu omavahel kokku rohkem kui lennukis ega puutu vastandlikel põhjustel praegu ka üldse asjasse.
Aga Aasiasse põrutanud ateistist eurooplane teeb enamasti “turistitiiru” – ta ei suuda või ei taha elada alkoholita, läheb naeratades iga tänavakaubitseja poolt seatud lõksu ning saabub tagasi täispildistatud fotoaparaadi, pruunistatud palgede ja hinges valitseva segadusega. See on normaalne. Ühiskonnad on sujuvaks, sügavamaks sünkroonimiseks liiga erinevad.
Lugesin Himaalajas aeg-ajalt ikka ka internetist Eesti ajalehti ning kunagi kevadel märkasin kusagil ajaleheküljel Kleer Maibaumi tabavat mõtet, mis kõlas umbes nii: Aasias on prügi inimeste ümber, Eestis aga inimeste sees. Jälle üks joon, piir kahe maailma vahel. Mis on siis ikkagi see, mis lahutab ida ja lääne kultuuriruumi ning mõttelugu, ja nõnda järsult, et idamaa ühiskond lääne firang’ile enamasti pelgalt veidraks unenäoks jääb?
Lääne massikultuur laastab
Tundmatu elukorralduse ja mõtteviisi poolt tekitatav ebamugavustunne paneb aluse hirmule ning viibki välja tänasesse seisu, kus raha ja reklaami jõul muudetakse usinasti ka idamaad “lääneks”.
Kurb on seda kirjutada, kuid arvatavasti on tõeline idamaa paarikümne aasta möödudes juba defitsiit, vähemalt Lõuna-Aasia käidavamatel marsruutidel. Lääne massikultuur laastab siin juba mõnda aega nii, et maa väriseb ning näiteks India, mis turisti pilgule täna avaneb, tundub sageli olevat pigem halenaljakas Ameerika paroodia kui iidne maharad?ade maa.
Niisiis on Aasiagi iidsed väärtused lagunemas, üleilmastumine tossutab siinsete linnade kohale sudupilved ja riietab uue põlvkonna D&G firmarõivastesse.
Lääs jõuab itta
Kuid seda enam või sellele vaatamata veritseb ikka veel vana haav, pannes läänlasi suhtuma idamaadesse kui pentsikutesse ahvidekolooniatesse ning veel muutmatute idamaalaste arust liigitab kõik lääne naised hoorade ning mehed joodikute lahtrisse.
Siin jookseb hoolikalt väljamõõdetud piir, need pooluselised maailmad põhinevad tänapäevalgi kahel vastanduval ja lihtsal ideel: materialism vaimsuse vastu. Läänlane, kes, uskumata uuestisündi, tunneb hirmu oma surma ees ning sellest lähtuvalt käsitleb oma elu kui lühikesel ajahorisondil jooksvat naudingute allikat, ei saa kunagi mõistma idamaalast koos tema harda suhestumisega kõiksusega või aupaklikkusega karma suhtes. Idamaalasel ei ole enamasti suuremat vara või laenumakseid, sestap on tal rohkem aega mõtluseks.
Ehk muutub see kõik.
Kahjuks muutubki, kuid vist mitte nii, et läänes hüljatakse laaberdamine ja tühine tingel-tangel. Pelgan, et lääs jõuab itta sama kindlalt, nagu Euroopa jõudis Ameerikasse. Kultuurid hävivad, inimesed muutuvad veel õnnetumaks, tühjemaks.
Vastuolulised küsimused
Muidugi, siin saab tuua ära palju vastulauseid. Miks nad seal oma loomadega siis halvasti käituvad, kui religioon või kultuur peaks neid kenasti käituma panema? Miks nad tüssavad kaubitsedes, kas see läheb karma seadusega kokku? Miks on Aasias vaesed ja rikkad, kui nad peaksid olema otsekui pühakud, ah? Nii nõuab nüüd arvatavasti lugeja ja kõik need küsimused on õigustatud.
Ka ida prügimajandus ?okeerib läänlasi ning vastab pildile, mis oleks võinud avaneda keskaegses Euroopas, kui sinna oleks tuhandete tonnide kaupa pillutud doteeritud, pooltasuta Coca-Cola suhkurjooki, Lay’si kartulikrõpse, Snickersi ?okolaadi. Kogu idamaade varasemas ajas käideldud taara oli ju looduslik või taaskasutatav ning seetõttu väärtuslik. Minu meelest on Aasia saastamises plastiku ja kileprügiga samapalju süüdi vastutustundetud tootjad, kes dumpinghinnaga oma uusi turge sisse söötes ei vaeva absoluutselt pead oma tegevuse tagajärgedega sealsele keskkonnale.
Kuid miks loomad… hanitamine… Ma ei tea. Ma tõesti ei tea ka tegelikult, miks ikkagi indiaanlased jooma hakkasid.
No aga Eestiski tuleks olla vastutustundlikum. Kui olin juba mitmeid kuid siinmail olnud, jalutasin ühel ilusal hommikul panka vana tuttava juurde juttu puhuma. Temal oli lõunaaeg, minul aga tunnike jutuaega. Ning keeraski vestlus hoopis palvelippudele ja sellele, kuidas nendele trükitud head soovid levida saavad.
Tuulehobusega ruletilauale
“Nad tõepoolest rändavad Tuulehobusega,” seletasin pangahärrale.
“Tuulehobusega,” tunnistas teine mind hämmeldunult.
“Jah, Tuulehobune ehk siis Tung-La, see on võimas jõud,” selgitasin edasi ning lisasin: “Veel võimsam kui e-kiri või telepaatia!”
“TUNG-LA,” kirjutas jahmunud ametnik nüüd paberile üles ja jäi millegi üle pingsalt mõtlema. “Kas ka mina saaksin sinna minna?”
“Muidugi saaksid, igaüks saab, kuid liiga palju minejaid pole hea,” õpetasin seepeale ning soovitasin tal siiski mõneks ajaks ühte budistlikusse kloostrisse mungaks minna.
Paari päeva pärast tulin teise sõbraga lõunastamast, kui meie jalutuskäigu katkestas eemalasuva kasiino ukselt kostev tervitushüüd. Seal ta siis seisis, sigaret huulil ning silmad õllemärjad. Tung-La olemasolu või oma tuleviku ettekujutamine buda mungana olid pangamehele mõjunud idamaa tavadele vastupidiselt ning valgustuse asemel tõmbas vaimumaailma väravakriuks ta hoopis ninuli mutta, joomatsüklisse, elupõletusse.
Tangosammul ninuli
Ida ja lääs ei sobi kokku, kuid nad saavad ja peavad koos eksisteerima. Sellesse valemisse ei tohi segada sundi, vägivalda ja loodetavasti on “Himaalaja juttudest” mingit abi ka vägivallatuse käsiraamatuna.
Dalai-laama ütles eelmisel kevadel midagi taolist: “Tiibet on aidanud maailma, nüüd vajab ta maailma abi.”
Ja kuigi viisid, mil moel sellesama maailma katuselt levitatud headuse energia laiali saadeti, võivad jääda enamikule inimestest hoomamatuks, ei tasu abiga viivitada. Juba on hilja aidata vaid Tiibetit – maailma abi vajab peagi kogu Aasia, mis oma teel odavast orjatööstusest saastatud tarbimispalaganiks ei saa kohe kindlasti enam ise tasakaalu hoidmisega hakkama.
Võib-olla panevad “Himaalaja jutud” Aasiasse reisivaid lugejaid uurima sealset elu pisut terasema pilguga. Aga äkki sünnitavad lihtsalt huvi sealsete maade vastu. Kui see nii on, siis palun ärge ostke enam odavaid Aasia kaupu – see pole nendele inimestele seal õnn, vaid õnnetus. Palun ärge toetage üleilmastumist oma ostuotsustega. Me oleme kõik seotud üha lühemate kammitsatega ja ühe indiviidi tangosammudega soolo tõmbab teise, koperdava kaaskannataja ninuli kiiremini kui kunagi varem.
Ehk leiab keegi selle raamatu kaudu veidi kiirema tee idamaa lummava südameni ja püüab osakest sellest enda sees hoida – kes teab. Kui see nii juhtub, olen osaliselt täitnud oma ülesande.
* * *
Me oleme kadunud!
Sissesõit Lhasasse, Keelatud Linna. Katkend.
Sissesõit Lhasasse on kõige ehedama Varssavi äärelinna ja Kaunase slummi sarnane… Jälle see maoistliku realismi stiilis arhitektuur – tööstusrajooni hru?t?ovkad, teras ja betoon, mille iseloomustamiseks ütleksin mina Stalin, aasialased aga Mao. Ümberläinud tindipotina roomab kalk ehituskunst Lhasast aegamisi välja justkui mustjashall mürgipilv.
Keelatud Linna kaheksajala mustjateks silmadeks on külmad ja tumedad segajate raadiomastid. Selle rüvetatud linna hall nahk on kasvatatud betoonist ning teeäärsed barakid voogavad tsementeeritud kombitsatena avarust vallutama.
“Kuule! See ei saa olla ometi Lhasa?” küsin vapustatuna meie sohvrilt Tenzinilt, kes oma valgete puuvillaste kinnastega hoiab rooli nii kiretul ilmel, nagu oleks ta midagi oma sisemuses lukku keeranud. Ehk ongi. Kihutab ju tema, mees võltsitud dokumentide ja toitmist ootava perega, seda marsruuti ilmselt iganädalaselt.
“Lhasa,” vastab khampa pead pööramata napilt.
“Nad ehitavad järjest uusi elumaju. Näed? Need on tühjad hooned, nendes korterites ei ela kedagi,” võtab nüüd Austraalia Nick tagaistmelt kommenteerida. “See on tehtud selleks, et soodustada han-hiinlaste siiakolimist. Nad ehitavad ka tühje poekesi, palju, vaata – näed? Need hooned ootavad. Selline on kord juba siinne poliitika.”
“Selline on kord juba kurjus,” mõtlen vaikides ja võtan videokaamera. Betoonkaheksajalg hakkab jooksma filmikettal. Võtteplaanile jäädvustub linnaeelne, laiemaks sõiduteeks maskeeritud sõjaväe tagavaralennuväli, mida vaid pime või eriti naiivne turist ära ei tunneks. Kiretult salvestab kaamera Tiibeti südame neelanud monstrumi jäsemeid.
Veel mitte sellel, äsjaalanud sajandil, kuid kindlasti juba järgmisel ei ole okupeeritud Tiibeti territooriumil enam jälgi omaaegsest kultuurist, kui poliitiline vastupanu tulemusteta jääb. Seni kuni maailm vaikib, seob Hiina selle maa arendamise sildi all Tiibeti üha enam ja erinevate nabanööridega enda külge. Olgu selleks näiteks mõned aastad tagasi avatud pompöösne kiirrongiliin Lhasa Express ehk Qinghai Tibet Train, mis hoogustab veelgi hiinlaste asumist maailma katusele. Raudteed ehitatakse siit hoogsalt edasi, juba ulatuvad relsid Shigatseni, peagi liigub kiirrongi piirile, sealt edasi läbi Nepali Indiasse.
Kui raudtee avati, sööstis seda mööda Tiibetisse esimese kümne kuuga üle kolme ja poole miljoni reisija. Enamik neist loomulikult jälle han-hiinlased. Paljud neist muidugi turistid, kuid mitte vähesed ka migrandid.
Migratsioon on alati jooksukingades hiilija, mille tulekust ja kohalolekust ei anna märku plekihäälne megafon elektripostil. Praeguseks on Tiibetisse elama kolinud vähemalt pool miljonit han-hiinlast. Ainuüksi Lhasas, mis vanasti oli 50-60 000 elanikuga linn, elab tänaseks 300 000 alalist elanikku, neist vähemalt 200 000 on riikliku doteerimis- ja migratsioonipoliitika toel linna sisserännanud han-hiinlased. Selles, kui palju sõjaväelasi regioonis asub, ei saa vist mitte keegi peale kolonisaatori kindel olla, kuid ametlikel andmetel on Tiibeti iga 28 rahuliku elaniku kohta siia paigutatud üks sõdur või paramilitaar.
Olen kuulnud uudiseid sellest, et Lhasale annab keskvõim peagi vabamajandustsooni staatuse. Kena Hongkongi sarnane maksuparadiis Himaalajas, kas pole kena tulevikupilt? Kindlasti kerkivad Potala palee ümber peatselt pankade pilvelõhkujad, üle mägede tippude murravad end rüseledes kohale suurkorporatsioonide hiidhooned. Juba praegu toimib Lhasas börs, rajatud on mitu uut lennujaama. Ning proovigu dalai-laama kobiseda midagi vabaduste kohta, kui Coca-Cola ja saksa keeks vallutavad tema alamate igapäevase toidulaua, avades “vaba maailma” tootjatele veel ühe uue turu.
Mida võib üks oran?is “kardinas” munk rääkida oma kunagise püha linna kohta, kus siis pöörlevad iga päev virtuaalses vääringus numbrid, mis ületavad kogu Tiibetist väljaveetud kulla hinna nendelsamadel börsidel? Ei… Milton Friedmani ja Tenzin Gyatso paadid sõuavad sellel järvel eri suundades.
Minu jaoks on siiani naeruväärsed vaidlused selle üle, kumb pool igapäevases propagandasõjas rohkem endale kasulikke ilustusi teeb või kas Hiina maoistlikud okupandid ikka rajavad feodalismist ja usupimedusest vabastatud mägilastele uut paradiisi, tõstes nende (hiinakeelse?) kirjaoskuse taset, rajades maanteid, elektriliine, hiinakeelseid koole ja supermarketeid. Jah, just nimelt supermarketid on need hiidpoed Tiibetis, mida turumajanduslik kapitalistlik-kommunistlik hiiglane laamade maale kasvavas tempos püstitab.
Seni, kuni Tiibetisse sisenemine on ajakirjanikele ja diplomaatidele keelatud ning kogu reis kujutab endast välismaalase jaoks mööda ettenähtud marsruute ja võimude poolt määratud saatjatega kurseerimist, on igasugune Hiina-poolne retoorika naeruväärsuse etalon. Raske on kirjeldada seda viha, mis valdab vähegi teadlikumat külastajat, astudes bullet-train’ist välja Lhasa uues raudteejaamas, mis meenutab väliselt oma neostalinistliku arhitektuuri poolest betoonist mausoleumi ja pommivarjendi vahepealset vanglat ning millesse sisenejat ootab sillerdav Skandinaavia kaubanduskeskuse autoparkla sarnane kaugustesse kaduv ooteruum.
Tõepoolest on tegemist arhitektuuri sulatusahjust välja sülitatud Suure Venna sündroomi hästi õnnestunud lahendusega.