*
Ilmselt võib mitmeid põhjuseid pakkuda, miks nimetate 20. sajandi teise poole Ida-Euroopa filmi “kadunuks”: alates sellest, et Nõukogude Liidu mõjusfääri kuulunud riikides oli filme, mis jäid tsensuuri tõttu “kadunuks” ning nähtavasti pole idabloki filmiajalugu lääne või siis Euroopa “suure filmiloo” kontekstis eriti põhjalikult läbi uuritud ega ka silmatorkaval kohal asuv valdkond.
Eva Näripea: Eks me pidasime silmas kõike seda, mida sina ütlesid, aga lisaks sellele veel seda, et Ida-Euroopa filmist rääkides tehakse sageli juttu kõige krestomaatilisematest teostest, kuid nõukogudeaegse filmikunsti taustsüsteem, filmiproduktsiooni igapäev, jääb varju. Selles, et me rõhutame ka populaarse kino ja mainstream-kino uurimise tähtsust, pole me eriti originaalsed. Populaarset kino on hakatud uurima kogu maailmas.
Andreas Trossek: Kuna oleme teinud ingliskeelse raamatu, eeldame vaikimisi, et seda loevad inimesed ka väljastpoolt Eestit. Kui me mõtleme, kui palju võiks näiteks keskmine ameeriklane Ida-Euroopa filmist teada, siis saame aru, miks me rõhutame selle kaduvust kõige laiemas mõttes. Ida-Euroopas on üksikud nimed, üksikud tsensuurilegendi toel lääne kultuuriruumis kuulsaks saanud filmid, aga nende järel haigutab suur tühjus. Hollywoodi kinoajalugu ei saa kunagi kirjutada märksõnale “kadunud” toetudes, sest isegi neid filme, mis pole Oscarit saanud, teavad inimesed peaaegu et kogu planeedil. Sõnaga “endine” viitame me kogumiku pealkirjas ajale, mida käsitleme. See nõukaaegne kino, mida on tehtud Nõukogude Liidu läänepoolsetes osades ja T?ehhoslovakkia-taolistes satelliitriikides, on meie generatsiooni jaoks juba kadunud.
Kui me mõtleme kas või Eesti peale… ENSV aegadel eksisteeris meil vabariigi peale üks stuudio – väikese riigi kohta on see päris hea saavutus, et on üks filmistuudio…
*
Ära siiski unusta Telefilmi.
Andreas Trossek: Jah, Telefilm ka, ka küllaltki suur, aga kinostuudio, selline, mis allub Moskva Goskino süsteemile, on üks. Ja kui riik taasiseseisvus, kadus see üsna kiiresti – killustus erinevateks tükkideks. Joonisfilm ja Nukufilm jäid ellu ilmselt tänu isiklikele kontaktidele ja väga heale mainele, mis neil juba Nõukogude perioodist oli, aga mängufilm peaaegu et suri mingitel aegadel välja või vähemalt vähenes nende produktsioon drastiliselt. See sama protsess on kõigis Ida-Euroopa riikides väikeste variatsioonidega läbi elatud. Story on sama. Seepärast olemegi nii julgelt “kaduvuse” märksõna kasutanud.
*
Teie kogumik haarab geograafiliselt väga laia ala. Tavaliselt, kui otsitakse Eestis toimunule laiemat poliitilis-kultuuriloolist konteksti, tuuakse paralleele Balti riikidest, kuid te olete kirjutajaid ja teemasid kaasanud veel T?ehhist ja Poolast.
Eva Näripea: Süsteem oli siiski suuremal või vähemal määral ühesugune, kuigi, ma tahan rõhutada, et süsteemi sees olid filmitegemise praktikates suhteliselt suured erinevused. Kui me võrdleme Poolat või T?ehhit Eesti või Lätiga… ja isegi Baltikumis: Leedu versus Eesti ja Läti – filmitegemise traditsioonid, varasem taust, mis tuli kaasa soveti-eelsest ajast – need olid mõnevõrra erinevad. Ka arengud, mis suure Nõukogude poliitika taustal toimusid, võisid olla erinevad.
Kui vaadata eri maid kümnendite kaupa, näeb, et süsteemi jäätumised ja ülessulamised toimusid seal erinevatel aegadel. Ka rahvusvahelises kontekstis kerkiti esile erinevatel perioodidel. Ungari kinost vaimustuti 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, samas kui Poola kino rahvusvaheline õitseng toimus Poola koolkonnaga 1950ndate lõpus ja 1960ndate esimestel aastatel ning siis võib-olla uuesti 1970ndate lõpus, kui Andrzej Wajda tegi oma “Marmormehe” ja “Raudmehe”. T?ehhid jällegi olid edukad 1960ndate keskel. Rahvusvaheline edu sõltus muidugi ka rahvusvahelise filmi-skeene huvist, mis hüppas ühelt kivilt teisele ja otsis üha uusi huviobjekte. Aga jah – põhimõtteliselt ühendas kõiki neid riike siiski kuulumine Nõukogude Liitu või selle mõjusfääri.
Andreas Trossek: Kuna maailm oli 20. sajandi teisel poolel poliitiliselt polariseerunud, võime pidada selliseid üldisi sloganeid kehtivaks. Kui süveneme, võime muidugi vastu vaielda ja öelda, et asjad olid teistmoodi.
*
Ühelt poolt õilistame me teatud filme praegu võib-olla et liiga ja näeme seal varjatud vastupanu, mida seal tegelikult ehk polnudki. Samas toimub idabloki maades praegu teatud teisipidi-tsensuur ehk siis selgus, et Poolas ei lastud 2006|. aastal tele-eetrisse 1960-1970ndatel kasvanute hulgas ülipopulaarset telesarja “Neli tankisti ja koer”, kuna tänaste poliitikute sõnul moonutab sari Poola ajalugu. Eva mainib oma artiklis, et stalinistlikul perioodil ja vahetult selle järgsel ajal Eestis valminud filme ei käsitleta Eestis “omana”, mistõttu filmiteadlased vaatavad neist üle ja mööda. Olete te veel selle uue aja tsensuurivormiga kokku puutunud?
Eva Näripea: Jaa! Kui me korraldasime konverentsi (artiklikogumik põhineb suures osas 2007|. aasta oktoobris toimunud samanimelisel konverentsil peetud ettekannetel – A.R.), tahtsime me väga teha ka filmiprogrammi. Filmiprogramm jäi ära, sest meie väikese toimkonna energia sai lihtsalt otsa, kuid põhimõtteliselt põrkasime me selle korraldamise käigus ka T?ehhi saatkonna vastuseisule. Me tahtsime siia tuua just nimelt neid filme, millest räägib Petra Hanakova – t?ehhid ise nimetavad neid crazy’deks komöödiateks, just ingliskeelset sõna kasutades. T?ehhi saatkond pakkus meile kõike muud, aga mitte neid filme, öeldes otse, et “me lihtsalt ei tegele sellega”.
*
See on vist tüüpiline.
Eva Näripea: Mina ise olen oma töös kokku puutunud sellega, kuidas Eesti filmire?issöörid või, juhul kui nad on meie hulgast lahkunud, siis nende lesed, ei soovi rääkida ega jagada materjali, mis puudutab Nõukogude-aegset loomingut. Sellest ajast on teatud filmid, mis on kanoniseeritud, nagu näiteks “Kevade”. “Viimse reliikvia” olemasolu ilmselt lunastab see, et seal sees on teatud natsionalistlikud sentimendid, samas kui kehvemat sama vormeli järgi tehtud filmi, “Verekivi” teavad tänapäeval vähesed. Kui mõned erandid välja arvata, siis ülejäänutest ei taheta eriti midagi rääkida. Üldine mõtteviis näib olevat, et kui Nõukogude ajal tehtud film pole sattunud mingisugusesse ideoloogilisse konfrontatsiooni, peab järelikult olema tegemist kahtlase ja halva filmiga, millel on ilmtingimata võimutruuduse maik juures. Samas, paljud maailma kinoklassikasse kuuluvad filmid ongi avalik propaganda.
Ma ei tea, kes see võiks küll olla, kes nende re?issööride käest mingisuguseidki adekvaatsemaid reaktsioone välja pigistaks. Võib-olla see ei õnnestugi kunagi, aga eesti filmi ajaloo kirjutamiseks oleks seda ilmtingimata vaja! Arvan, et eesti filmi ajalugu kirjutades oleks Eesti väiksuse tõttu võimalik kogu periood täiesti ammendavalt ära katta. Meil on Nõukogude ajast umbes 110 või 120 täispikka mängufilmi – seda pole liiga palju.
Andreas Trossek: Ja enamasti on dokumentatsioonid ka säilinud, alles perestroika ajast läksid asjad kaootilisemaks.
Eva Näripea: Teoreetiliselt on võimalik unikaalne olukord: saaks kirjutada filmiajaloo, kus polekski autori valikut ega mingisugust selektsiooni – saakski kirjutada kõikidest filmidest. Õie Orava Tallinnfilmi mängufilmide raamat on natuke sinnakanti, aga see on ju alles algus.
* * *
Meelelahutuse asemel kõrge kunst?
Andreas Trossek väidab, et just nimelt sovetiaja tohutut bürokraatia- ja tsensuurimasinat tulebki “süüdistada” selles, et ENSV-s sai animatsioonist tavapärase lastele suunatud meelelahutuse asemel kõrge kunst.
Ma arvan küll, et eesti animatsiooni puhul võib selline provokatiivne väide paika pidada. Ühtpidi on see muidugi ka vaatenurga küsimus. Ma väidan oma artiklis ka seda, et me kipume Berliini müüri langemise järgsel ajal vaatlusaluseid teoseid taaspolitiseerima. Vaatame tuntud riiulifilme, filme, mida saatis mingisugune keelamise või tsensuuri hõng ja õilistame neid tagantjärele üle. Sama kehtib ilmselt ka eesti animatsiooni kohta – on võimalik, et me vaatleme seda tänapäevasest aspektist isegi liiga poliitilisena. Ma arvan küll, et kui loovisiku ja tema töö kõrval on järelevaataja – ükskõik, kas ta ametinimetus on siis toimetaja, tsensor või mis iganes – siis see inimene on mingil määral teose kaasautor.
Sellest loogikast lähtuvalt oli Nõukogude ajal filmitsensuuri tähendus kindlasti väga suur. Tsensuurita ei oleks tol ajal sündinud filmid sellised, nagu nad nüüd on. Toimus kassi-hiire peitusemäng, mis oli Nõukogude filmitegijate jaoks omamoodi käimapanevaks jõuks või intellektuaalseks naudinguks stiilis “ma panen siia filmi nüüd midagi sellist sisse, mille kohta ma tean, et see on ideoloogiliselt piiri peal ja vaatame, kas see läheb läbi või kästakse mul see asi ümber teha”. See on omaette fenomen. Hollywoodis on ju tegelikult sama asi toimunud, ka seal on kästud filme ümber teha, on omad koodid ja omad legendid, kuid see pole olnud nii poliitiliselt motiveeritud tegevus, nagu seda oli filmide tootmine Teise maailmasõja järgses Nõukogude Liidus – siin oli mäng ikkagi karmim.