Seekordse kirjatüki ajendiks on sündmused Lätis ja Leedus ning olukord Eestis, mis ei ole lihtsalt nii destruktiivset vormi omandanud. Vaataks mainitud protsesse läbi XX sajandi silmapaistva Austria päritolu briti filosoofi Karl Raimund Popperi (1902-1994) kriitilise ratsionalismi prisma. Popper oli teadusfilosoof, kuid mitte ainult. Olulisi mõtteid on ta avaldanud ka poliitilise filosoofia valdkonnas, üritades oma falsifitseerimisteooriat (vt kõrvalt) rakendada ka teistele ühiskondlikele nähtustele.
Vabanemine end ammendanud eliidist
Popperi peatelg poliitilise filosoofina ehk siis see, mida ta pidas kõige olulisemaks ühiskondlike protsesside ja institutsioonide ülesehitamisel, oli – kuidas saada lahti halbadest valitsejatest ehk ennast ammendanud poliitilisest eliidist.
Popperi järgi on vaja pidevalt edasi arendada kodanikukeskset ühiskonda, luues selliseid institutsioone, mis aitaksid vajadusel vastanduda halvale võimule ning sellest vabaneda. Popper pooldas kindlalt pluralismil baseeruvat, avatud ja liberaalset ühiskonda. Pole vaja vast välja tuua, et Popperi nägemusel liberaalsest ühiskonnast ja Eestis vohaval kõverpeegli-liberalismil ei ole kuigi palju ühist. Ühiskondlikes protsessides leidis Popper, et institutsioone tuleb üles ehitada tasa ja targu, vajadusel astuda sammuke tagasi, et liikuda siis jälle paar sammukest edasi. Temale kuulub sedastus, et ühiskondlike institutsioonide arendamisel on vaja rakendada nn “tükiviisilist sotsiaalset insenerikunsti”. Utilitarismi printsiibist lähtuvalt pidas Popper tähtsaks nn negatiivset utilitarismi. Positiivne utilitarism on see, kui üritatakse maksimeerida võimalikult suure osa ühiskonna heaolu – seda viimast peab Popper ohtlikuks, sest tema arvates ei tohi anda riigile, loe: poliitilisele eliidile, õigust hakata rahva eest defineerima, mis on heaolu (näiteks jõudmine Euroopa viie jõukama riigi hulka).
Kokkuvõttes nägi Popper ideaalse ühiskonna mudelina seisundit, kus igaüks taotleb isikliku äranägemise järgi endale maksimaalset heaolu ja sealjuures on tal õigus kritiseerida ühiskonna elu ja poliitilise eliidi kõiki külgi.
Järgnevalt vaataks, kuidas haakuvad Popperi nägemusega sündmused Lätis ja Leedus ning kuidas vastab tema nõuetele ühe meie võimupartei ideoloogia.
Vähja-Tiidust ja Läti analoogidest
Tunnen lätlastele täiesti siiralt kaasa. Mäletate kunagist peaministrit Tiit Vähit – oli mingi mõttetu autobaasi juht ja omanik kuskil mõttetus Eesti väikelinnas, kuid lõpetades peaministrina juba ühe Eesti suurima tööstuse, ohtra kinnisvara ja ka terve rea vähemtähtsate firmade omanik.
Teine paralleelvõrdlus: Eesti raudteed ei juhtinud pikki aastaid mitte Parbo Juchnewitsch, vaid Aadu Luukase ja Endel Siffi kontor. Kaubavoogusid suunati sealt – ja see oli korruptiivne, kindlasti ka ebaseaduslik, sest toimus meie kõigi arvelt. Kuid taoline oli tollane realiteet, äri tehtigi sidemete ja poliitiliste võimaluste baasilt. Tänaseks on mõlemad mehed vähemalt minu silmis (ja arvan, et ka ühiskonna jaoks) oma karmavõla tasunud.
Kujutage nüüd ette olukorda Lätis, kümnekordselt sama koledat kui meil oli: Vähi – Skele (peaminister, tööstur), Luukas-Siff – Lembergs (Ventspilsi (nii linna kui ka sadama) omanik). Vähi võib küll sõna võtta Ansipi vastu, kuid ta ei hakka loodetavasti iialgi tervet poliitilist eliiti ära ostma või santa?eerima. Skele ja Lembergs teevad seda aga kogu riigiga, juba terve kümnend. Ja lihtsa lätlasena vaatad kõike jõuetult pealt. Lisaks veel lollpead parlamendis ja valitsuses, kes ei suuda isegi niipalju oma ahnust ohjata, et tavaelanikud piskugi kätte saaksid. See ongi see, mis paneb kivi tõstma.
Popperi järgi ei tohiks sellist poliitilist eliiti nagu Lätis on, üldse võimule lasta ning kindlasti oleks pidanud ehitama ühiskonda selliselt, et vajadusel neist lahti saada. Kui viidi läbi dramaatiline referendum rahva õiguse eest parlament laiali saata, oli see tegelikult meeleheitele aetud rahva meeleheitlik ponnistus, mida tõenäoliselt oma radikaalsuses ei oleks toetanud ka Popper (meenutage tema samm-sammu teooriat), kuid mingil hetkel kärisevad kõik õmblused.
Milline on Popperi järgi olukord Eestis?
Meil siin on ka oma võimupartei, mille mitmed sammud oleksid leidnud Popperi poolt taunimist. Mäletate veel, kuidas Ilus Arnold lõi Rahvusliku Kokkuleppe Sihtasutuse, mis nüüd on muutunud Eesti Koostöökojaks? Arusaadav, et tollase presidendi ettevõtmisse suhtusid paljud umbusklikult, kuid kõige teravamat ja otsesemat kriitikat tuli Reformierakonnalt.
Popperi järgi olnuks aga sellise institutsiooni ellukutsumine igati toetatav ja tänuväärne, ent ju siis mingi seltskond tunnetas ohtu. Ohtu kodanikuühiskonna tekke ees, mis oma pluralistliku liberalismiga võiks neile vastanduda – ilma, et peaks dramaatiliselt Toompea lossi aknaid segi peksma.
Popperi järgi on meie sini-kollane seltskond taunimist väärt. Mitu parlamendikoosseisu on võimul oldud, kuid aru ei saada, et ollakse ennast ammendanud – ühtegi värsket ideed, otsustavat ning energilist plaani ega initsiatiivi ei ole tulnud, muudkui hämatakse oma laiskuses ja frustratsioonis mingist müstilisest vastutuse võtmisest… Lisaks, võimust hoitakse kümne küünega kinni.
Popperi järgi peaksime oma kodanikuühiskonda üles ehitama selliselt, et ükskord ka pseudo-mittemidagitegevatest-liberaalidest lahti saaksime. Ansip ja Eesti viie jõukama riigi sekka jõudmine on ammu oksüümoron.
* * *
Popper ja tema falsifitseerimisteooria
ÕPETLIK: Murumägi jagab selgitusi.
Teadusfilosoofias kuulub Popperile nn falsifitseerimisteooria, millega ta toob eraldusjooned teadusliku ja mitteteadusliku vahele. Tema ettepaneku järgi võiks teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust oluliselt eristada teadusliku teadmise põhimõtteline ümberlükatavus ehk falsifitseeritavus.
Näiteks usk jumalasse ei ole Popperi järgi teadus, sest see ei ole põhimõtteliselt falsifitseeritav ehk empiiriliselt kummutatav. Küll on seda aga iga teadusliku metodoloogia alusel saadav või teaduslikkusele pretendeeriv teooria. Et asja veel segasemaks ajada, on Popperi järgi iga teaduslik teooria seda teaduslikum, mida rohkem eksisteerib talle empiirilisi vastuväiteid.
Kuigi oma peamisima teadusfilosoofilise teose kirjutas Popper veel enne natside eest emigreerumist, jõudis ta pärast kümnend kestnud eksirännakuid Londonisse (1946) ja edasiselt seostatakse teda tänu Friedrich Hayeki eestkostele sellise õppeasutusega nagu Londoni majandus- ja poliitikateaduste kool (London School of Economics). Inglismaale sattus Popper halval ajal, terve filosoofiline avalikkus ja eliit oli tugevalt Ludwig Wittgensteini mõju all. Popperist kujunes tema kõige mõjukam ja teravam kriitik. Ta ei jaganud absoluutselt Wittgensteini seisukohta, et filosoofiat kui niisugust ei eksisteerigi, vaid kõik on pelgalt sõnaline semantika.
Legendaarseks sai nende omavaheline kohtumine, kus Popper oli kutsutud külalislektorina Cambridge’i loengut pidama, milles osales ka Wittgenstein. Viimane võttis äraoleva positsiooni kamina kõrval roobiga tuld surkides. Hilisem diskussioon muutus aga nii tuliseks, et mõjukuse saavutamiseks hakkas Wittgenstein oma sõnu ka roobiga vehkimisega saatma ja küsimuse peale, kas Popper üleüldse taipab, mis asi moraal on, ja toogu mõni näide, vastas too: “Moraal on see, kui külalislektoreid roobiga ei ähvardata.” Selle peale ei pidanud vanameistri närvid vastu ja ta tormas roopi nurka visates auditooriumist välja.