Vladimir Putini plaanil läheb Venemaal praegu halvasti. Isegi veel halvemini kui analoogsetel plaanidel mõnel teisel maal. Putin lubas tõsta Venemaa elatustaseme maailma jõukamate riikide hulka. Välispoliitilised avantüürid ja majanduspoliitilised valearvestused on kukutanud Venemaa majanduse põhja, pannud nahka suure hulga kogutud reservidest ning andnud ränga hoobi tekkima hakanud keskklassile. Ainuüksi viimaste kuude jooksul on Venemaal töötuks jäänud üle 400 000 inimese. See on kaasa toonud erinevat laadi protestiaktsioonide kiire kasvu. Vladivostokis näib päris sõda lahti olevat.
Käsigranaat re?issööri korterisse?
See on mitmel pool tekitanud lootuse, et Venemaa võib peagi jõuda revolutsioonini. Ülemkihid ei saa enam endiselt jätkata, alamkihid ei taha, kiirelt kasvanud viletsus on järsult suurendanud pingeid ühiskonnas.
Kõigil nendel, kes sedalaadi mõtteid mõlgutavad ning “vene mässust” midagi head loodavad, soovitan soojalt vaadata viimaste aegade vahest kõige mõjukamat dokumentaalfilmi tänasest Venemaast “Revolutsioon, mida ei tulnud”. See Soome ja Eesti kaasabil möödunud aastal Aljona Polunina poolt üles võetud dokumentaalfilm annab üsna vapustava ülevaate “ühinenud opositsiooni” ebaõnnestunud katsest peatada Venemaa parlamendi- ja presidendivalimistel võimu üleminek Putinilt Putinile ehk täpsemalt öeldes Dmitri Medvedevi tõus presidendiks de jure ja Putini asumine peaministri ning jäämine de facto presidendi kohale.
Suur hulk filmist on filmitud varjatud kaameraga, mis võimaldab vaatajal näha kaadreid, mida ülesvõetud isikud ilmselt iga hinna eest vältida oleks tahtnud. Kui mind Venemaal midagi imestama paneb, siis näiteks see, et Aljona korterisse ei ole praeguseks veel mõnda limonkat ehk käsigranaati visatud.
Pühendumus revolutsioonile
Mida me filmis siis näeme? Mäletatavasti sõlmisid Venemaa parempoolsete liidrid parlamendi- ja presidendivalimiste eel üllatava liidu äärmus-vasakpoolse Venemaa natsionaal-bol?evistliku parteiga, kelle sümbolid ning käitumine meenutavad üksikasjadeni Saksa natsionaalsotsialistide omi. Tegelikkuses lõhestas nimetatud liit niigi eri suundadesse kiskuva opositsiooni lõplikult.
Mõnede vägivaldsete, kuid kiirelt laiali aetud meeleavaldustele lisaks ei suutnud “Teine Venemaa” midagi reaalset korda saata, seda enam, et nende presidendikandidaat Kasjanov ise oma toetajatest distantseerus. Nii keskendubki Polunina film eeskätt natsionaal-bol?evistidele, kelle pühendumus uuele “revolutsioonile” on tugev ning ehe.
Ja eelkõige nende liidrile Eduard Limonovile.
Koos viina visates
Limonovlaste hingeelust ja unistustest annab Polunina igal juhul üsna selge pildi. Tegemist on meestega, kelle jaoks Lenin ja Stalin olid pigem pehmed kui liiga karmid valitsejad, kelle unistuslik riiklik süsteem on Põhja-Korea ning kes leiavad, et oma plaanide teostamiseks ei tohi tagasi põrgata ka vägivalla eest. Uhke on vaadata, kuidas Põhja-Korea ordeni saanud “gaulaiter” poseerib Põhja-Korea “suure juhi” hallis univormis, unistades sellest, kuidas saada ka Staliniks või Maoks.
Paremad pole lood paraku ka vastaspoolega. Ühelt poolt äratab õõvastust tõhusus, millega Vene võimud igasugust opositsiooni maha suruvad, kohkumata tagasi ka kõige karmimate meetodite ees. Teisalt ei ole limonovlaste ja putinlaste maailmanägemus sugugi sedavõrd erinev.
Filmi kõrghetkeks on kahtlematult limonovlaste ühine viinaviskamine “totalitaarsest õigeusulasest” papiga, kes soovitab limonovlastel võimudega kaklemise asemel rohkem koostööd teha, sest Putini ainus viga ongi selles, et temas on veel liiga vähe Stalinit. Stalin on aga nii vene papi kui ka limonovlaste jaoks igati väärt meest, kelle aega meenutatakse suurima heldimusega.
Töö eestlaste toel
Kokkuvõttes teeb Polunina film kurvaks. Jättes kõrvale Kasjanovi, Nemtsovi ja mitmed teised Venemaa demokraatlikud poliitikud, kes on sedavõrd intelligentsed ja viisakad, et neil Venemaal võimule jõudmine võimatu on, peab tunnistama, et ega võimule pürgijate ning võimul olijate vahel tegelikult suuremat vahet pole.
Ainus Riigiduumasse jäänud opositsioonipartei on kommunistid – nad moodustavad Putinile aga sedavõrd lojaalse opositsiooni, et nende filmimisega ei viitsinud Polunina ilmselt aega raisatagi. Millised on aga nende vaated, seda pole raske ette kujutada. Natsionaal-bol?evike vaateid näeb see-eest filmis küllaga. Raske on ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui limonovlased oleks teada saanud, et neid filminud meeskond töötas eestlaste toel.
Kirglikud mõtteavaldused
Ei tahaks siiski täielikus lootusetuses lõpetada. Väikeseks valguskiireks muidu järjest süngemaks kiskuvas filmis on selle lõpus toodud noore limonovlase kokkuvõte Vene ajaloost ning sellest, mida tuleb Venemaa päästmiseks teha: lõpetada tuleb Ivan Julmast üle Lenini ja Stalini Putinini ulatuv riigi vägivald omaenda inimeste vastu. Kas seda kirglikult, vene keele kogu rikkuses esitatud mõtteavaldust aga keegi Venemaal sooviks ellu viima hakata, selles kahtlen ma kahjuks tugevalt. Seetõttu oleks vahest olnud täpsem filmi pealkirjaks eesti keeles panna hoopis “Revolutsioon, mida ei olnud” – sellisekski variandiks võib venekeelne nimetus võimaluse anda.
* * *
Oo Limonov, kes sa oled?
Laar õpetab, kuidas Limonovit ära tunda.
Enne, kui filmis nähtut kirjeldada, tuleks mõni sõna ütelda nimetatud partei liidri ning filmis olulise, kuigi mitte peategelasena esineva Eduard Limonovi, õige nimega Eduard Veniamovit? Savenko kohta. 1943. aastal sündinud Limonov sai noorelt tuntuks anarhistlike väljaastumistega ja 1974. aastal saadeti ta NSV Liidust välja. Limonov asus algul Ameerikasse, seejärel Prantsusmaale, paistes seal silma punk-kirjanikuna. 1991. aastal pöördus Limonov kodumaale tagasi, asutades natsionaal-bol?evistliku partei, mis ühendas äärmusliku vasakpoolsuse Suur-Vene ?ovinismiga.
Stalinit oma peamiseks eeskujuks nimetav Limonov oli Venemaa võimude jaoks liiga äärmuslik nähtus, tema erakonda ei registreeritud ning tal endal on tulnud korduvalt vangimajas istuda. Lisaks tegevusele Venemaal on natsionaal-bol?evikud pühendunud “venelaste kaitsele” endistes Nõukogude liiduvabariikides, näiteks Transnistrias, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.
Limonov on toetanud ka Serbiat ja olnud mitmete valitsusvastaste aktsioonide organiseerijaks Lätis.