1987. aasta septembris läksin Annelinnas asuvas Tartu 15. keskkoolis (tänane Descartes’i lütseum) neljandasse klassi. Oli viimane padupunane aasta Eesti NSV-s. Perestroika ja glasnost olid juba ammu välja kuulutatud. Nõukogude Eesti haridussüsteem elas aga edasi oma vana elu.
Punasest padupunaseks
Tol kaugel sügisel oli meil esimest korda tunniplaanis ajalugu, minu tulevane lemmikaine. Ja minu esimeseks ajalooõpikuks sai Hillar Palametsa “Jutustusi kodumaa ajaloost”.
See esmakordselt 1960. aastal trükivalgust näinud enam kui 230-leheküljeline raamat vastas täielikult tollasele nõukogude ajalookäsitusele, vormides aastakümneid eesrindlikke suure kodumaa kodanikke. 1980. aastate lõpuks oli sellest ilmunud juba mitu kordustrükki.
Vanema Eesti ajaloo võtmesündmuste kõrval pälvis õpikus tollase ajastu vaimu kohaselt väga suurt tähelepanu Vene riigi ajalugu. Vana-Vene riik, Moskva – Vene riigi pealinn – ja talurahvasõda Jemeljan Pugat?ovi juhtimisel on mõned sellest perioodist rääkivad pealkirjad. Kui Palamets jõuab oma tegelikku ajalugu võltsiva looga IX sajandi lõppu, muutub õpik tulipunaseks. Eriti head olid järgmiste peatükkide pealkirjad: “M. I. Kalinini revolutsiooniline tegevus Tallinnas”, “V. I. Lenini õpetus järglastele” ja “Meie eesmärk on kommunism”.
Nuhid ja muinaslinnus
Ajaloolasest isa Ants tegi kodus Palametsa õpiku kohta mürgiseid märkusi. Oli ju temagi paarkümmend aastat varem samast õpikust pidanud õppima. Ajaloohuvilise lapsena mulle see raamat aga meeldis. Seda eelkõige põhjusel, et lühikeste huvitavate lugude kõrval olid pilkupüüdvad Guido Pandi illustratsioonid. Eriti hästi on jäänud meelde ennesõjaaegse Eesti poliitilise politsei nahkmantlis nuhkide pildid ja joonistus muinaslinnusest. Neist viimane pani mind tegema koguni linnuse maketti.
Mäletan, et kui kasutasin ühes 1988. aasta kevadel toimunud tunnis väljendit Eesti Vabariik, tegi meie ajalooõpetaja Eve Tenn kohe paranduse. “Tuleb öelda Eesti kodanlik vabariik,” teatas ta.
Ajad muutusid tookord tõesti kiiresti. Vaevalt pool aastat hiljem rääkis seesama õpetaja meile innukalt Eesti Vabariigi ajaloost.
1988 mai, juba “ametlikult” vaba
Kust ma siis 11-aastase poisina Eesti Vabariigist kuulnud olin? Palametsa ametliku õpiku kõrval oli mul võimalus lugeda vanaemalt päranduseks saadud 1930ndate aastate ajalooõpikuid.
Sealt lugesin esimest korda ka sinimustvalge lipu lugu, kuigi väike rahvuslipp oli meil kodus kirjutuslaual juba varem seisnud. Kui KGB Tartu sügise essee pärast isa taga kiusama hakkas, peideti lipp ära. Igatahes olid 1988. aasta mais olud juba niivõrd vabad, et võisin koos vanematega peetud klassiõhtul teha ettekande sinimustvalge lipu ajaloost.
Nõukogude ajal koolis käinud lapsevanemad kuulasid igatahes väga suure huviga.
Lugu mitmele põlvkonnale
“Jutustusi kodumaa ajaloost” ei jäänud minu viimaseks nõukogulikuks ajalooõpikuks. Veel vähemalt paar aastat sai vanadest õpikutest tarkusi ammutatud. Esimene uue aja õpik tuli vist alles 1993. aastal. Selle trükikvaliteet oli aga väga masendav. Osa fotode puhul läks tükk aega, et aru saada, mida seal täpselt kujutati.
Palametsa õpik andis esimesed teadmised ajaloost kahele põlvkonnale. Mina olingi vist viimases aastakäigus, kes selle järgi õppida jõudis. Hiljem olen lugenud Palametsalt õnneks tunduvalt paremaid ja objektiivsemaid raamatuid.
Esimene ajalooõpik meeldis aga mulle nii väga, et olin õnnelik, kui selle endale tookord päriseks sain.