Aastavahetust tähistasin ma kangelaste linnas Narvas. Mis mu sinna viis, on omaette pikk ja tähelepanuväärne lugu, millest ma siin rääkima ei hakka. Oluline on see, et 2. jaanuaril, kui kõikvõimalikud vedelikud olid juba ära joodud ja pidulik lõbu haihtus loomulikul kujul, toimus ühes Narva korteris üks huvitav vaidlus, mis oleks peaaegu kakluseks üle kasvanud. Vaidlus toimus kahe eestivene literaadi vahel. Mina ainult kuulasin ega teinud mingeid järeldusi. Osalt oma seisundi tõttu, osalt aga ka põhjusel, et ei nõustunud kummagi osapoolega.
Dispuut
Ei hakka siin literaatide nimesid nimetama, ütlen vaid niipalju, et mõlemad on päris tuntud tegelased, kelle loomingut ikka ka teatakse ja loetakse. Üks kõnealustest rääkis, et eestivene kirjandust ei ole üleüldse olemas ning igasugune pürgimine ükskõik kuhu on mõttetu – niikuinii ei tule midagi välja, sest “Eestile ei ole meid vaja, kuna kirjutame vene keeles ning puutume kohaliku kultuuriga kokku minimaalselt” (mis on teatud mõttes tõsi, teisalt aga ometi absoluutselt vale). Teine hüüdis vastu, et kunagi tekib Eestisse lausa luuletajate sõjavägi, nagu ta seda nimetas. Sellega pidas ta silmas, et mitte kedagi ei tohi ära põlata, kirjutagu ta pealegi kui tahes halvasti. Selle asemel tuleb õpetada ja kritiseerida, kuni kõnealune isik imekombel paraneb ja hakkab sünnitama imeilusaid luuletusi.
Mina – nagu öeldud – kuulasin ja mõtlesin. Kõigepealt sellele, mis asi see eestivene kirjandus üldse on, ja mis seda tulevikus ootab. Mingile kindlamale järeldusele ma ei jõudnud, kui sellele, et kui mingi nähtus on nii ägeda vaidluse objekt, siis on see nähtus ometi olemas ja võib-olla ta isegi areneb.
Järeldus
Kas me saame rääkida ka mingitest konkreetsematest arengutest? Või teisti öelduna: mis toimus eestivene kirjanduses möödunud aastal ja mis saab sellest tulevikus?
Muidugi ei pretendeeri ma kõikehaaravusele ning ülimale tõele. Näen ju ise vaid väikest osa sellest, millega tegeleb vanem põlvkond. Nende tegevusest ei ole mul kõige selgemat ettekujutust. Nõnda saangi rääkida täpsemini vaid sellest, mis toimus eestivene kirjanduse noorema põlvkonnaga, kuhu ka ise kuulun.
Ei saa öelda, nagu oleks möödunud aasta olnud raamatute ilmumise poolest või silmapaistvate tegijate esilekerkimise mõttes kuigivõrd edukas või muljetavaldav. Pigem oli tegu täitsa tavalise, isegi sündmustevaese aastaga. Samas oli aasta üsna tähelepanuväärne selles mõttes, et n-ö “ametlikud ringkonnad” pöörasid eestivene kirjandusele üha rohkem tähelepanu. Sellest nähtusest on räägitud aina rohkem ja rohkem, eestivene autoritele on tulnud ka kutseid esindada Eestit rahvusvahelistel raamatumessidel. Samuti võib rääkida kõnealuse nähtuse uurimisest ja teadlikumast retseptsioonist. Varasemast enam kõlavad ka eestivene autorite nimed meedias. See, tõsi küll, puudutab esialgu vaid olulisemaid kujusid, eestivene kirjanduse kui laiema nähtuse tuntusest ei saa praegu veel rääkida. Osalt tuleneb see muidugi keeleküsimusest, osalt aga lihtsalt huvipuudusest?
Üks raamat ja kakssada aastat popkultuuri
2008|. aastal ilmunud raamatutest rääkides saab rääkida tegelikult raamatust. Ühest ja ainsast raamatust. Nimelt avaldas Igor Kotjuh oma teise venekeelse luulekogumiku “Partnerluse katse”, mida esitleti väga kotjuhiaanlikul moel – vaheldumisi esinesid noorema põlve eesti ja vene luuletajad. Kotjuh on üleüldse kummaline kuju eesti ja eestivene kirjanduse kontekstis. Ta viibib oma loominguga nende kahe piiril, mis on põhjuseks, miks paljud kohalikud vene literaadid teda ei armasta – tolerantsuse tase eestivene kirjanduses on väga sarnane suure vene kirjanduse omaga, ehk nullile lähenev.
Mis veel toimus? Nagu igal aastal, leidsid aset mõned luuleõhtud. Nendega tegelevad eestivene kirjanduses peamiselt kaks rühmitust. Esimene on Tallinna kirjanduskunsti selts Nurgad (ehk vene keeles Uglõ), kelle tegevuse üheks eesmärgiks ongi teha luulest popkultuur ning luuletajast popmuusiku äratuntavuse (ja vastavalt fännide – eriti muidugi naissoost fännide) seisukohalt. Igal aastal korraldavad Nurgad kolm-neli üritust, kus esinevad ise ning kuhu kutsuvad ka külalisi, teisi eestivene ja eesti luuletajaid. Publikut on neil kord vähem, kord rohkem.
Narva seltskond
Teine seltskond, kellele luuleõhtud meeldivad, on nn Narva “koolkond”. Kunagi eksisteeris Narvas kirjanduslik portaal Kort?ma (Kõrts), mis tegutses artikli alguses tsiteeritud vaidluses kõlanud printsiibi alusel – kõik on lubatud, hea luule leiab ise oma tee lugejani ja edule ning halb võib samuti eksisteerida, sest on oluline, et midagi kirjutataks.
Osalt just tänu just sellisele lähenemisele lõpetas Kort?ma oma tegevuse üsna varakult ja ootamatult, kuid asi siiski väga hulluks ka ei läinud ning kõik asjaosalised on õnneks elu ja tervise juures. Nüüd tegelevadki nad peamiselt luuleõhtutega. Narva õhtud on vastandina Tallinna omadele alati väga hästi korraldatud ja ette valmistatud. Möödunud aasta suurim avalik eestivene luuleüritus oligi Narva luuleõhtu “200 aastat pop-kultuuri”, mis toimus mai keskel. Esinesid enam-vähem kõik olulised eestivene luule noorema põlvkonna esindajad. Ilmselt pakuvadki Narva luuleüritused kõige ülevaatlikumat pilti tänapäevasest eestivene luulest. Nagu keegi kohalikest Ida-Virumaa autoritest ütles, et kui keegi tahaks hävitada eestivene kirjanduse tänapäeva ja tuleviku, peaks ta laskma vastu taevast Narva baari Ro-ro.
Võrgus ja Soomes
Kuigi raamatutega on lood kehvad, on õnneks siiski ilmunud muid trükiväljaandeid. Nii ilmus möödunud aastal Igor Kotjuhi almanahhi Tuulelohe erinumber, mis oli pühendatud kirjanduslikule eksperimendile. Ka ilmus Vikerkaare vene kirjanduse erinumber, mis koosnes suuresti eestivene literaatide töödest – kusjuures valdava enamiku jaoks oli see elu esimene tõlge.
Lisaks trükimeediale ilmus jätkuvalt ka ikka sellesama kõikejõudva Igor Kotjuhi võrguajakiri Novõje Oblaka (Uued Pilved), millel ei ole mitte midagi pistmist muuhulgas ka eestivene kirjanduse tõlkija Aare Pilvega, vaid mis avaldab eestivene kirjanduse esindajate loomingut.
Ja oktoobris osalesid mõned eestivene kirjanikud Eesti delegatsiooni koosseisus Helsingi raamatumessil. Artikli autoril ja Kotjuhil avanes võimalus osaleda avalikus vestluses tuntud soome slavisti Jukka Mallisega ning tutvustada nõnda eestivene kirjandust ka välismaisele publikule.
Tagasi dispuudi juurde
See kõik on nüüdseks aga minevik. Mida toob aga alanud aasta? Üht-teist peaks ikka toimuma. Seda just kirjanduse tõelise tuuma – raamatute – osas. Rääkides mitmusest, pean silma seda, et eestivene kirjanduse jaoks võib kümme teost aastas olla igati soliidne näitaja. Ning muidugi toimuvad edasi ka luuleõhtud, kindlasti ilmub siin-seal Eesti meedias viiteid siinsele venekeelsele kirjandusele ning toimub veel midagi. See kõik toob meid tagasi artikli alguses meenutatud vaidluse juurde. Nagu öeldud, ei nõustu ma kummagi osapoolega. Ühest küljest ei saa poeete olla füüsiliselt palju. Teisalt on aga nii, et kui midagi väga üritada, siis midagi ikka juhtub ka. Kui istuda, käed kõhu peal, ja mõelda vaid sellele, et kõik on mõttetu ja midagi parata ei saa – siis mitte midagi ei toimugi ning ei kirjutata head ega halba luulet. Kui aga vaikselt peale hakata, siis on kõik võimalik. Olen juba lihtsalt iseloomu poolest “ettevaatlik optimist”?