Praeguseks on selge, et selle aasta riigieelarvet tuleb kärpida. Ja mitte vähe. Nagu poliitikud on teada andnud, tuleb seda teha kõikides valdkondades, mis tähendab seda, et paratamatult ootab eelarve vähenemine ees ka kultuuriministeeriumi. Laine Jänes on aga üks vähestest ministritest, kes ei ole seda teemat puudutanud. Kui me oleme kuulnud erinevaid võimalusi, kuidas kokku hoida riigi kaitse- või sotsiaalkulude pealt, siis kultuuriministeerium on vait kui sukk. KesKus arvab, et avalikkus võiks olla teavitatud plaanist, kuidas kavatsetakse kärpida meie kultuurielu. Samas teeme otsa lahti ja pakume välja mõningaid suundi, kuidas järgnevad paar aastat hakkama saada.
Kultuuri KesKus’i arvates on olulisimaks kultuuri järjepidevuse säilimine. Tuleb garanteerida, et kõik need üritused, mis praeguseks on tõestanud oma elujõulisust, saaksid edasi toimuda. Oleks tõeline katastroof, kui kaoksid ära Pöff või Jazzkaar, No Teater või Loomingu Raamatukogu. Loomulikult ei pea tegema festivali, kus igal aastal on rekordarv filme või esinejaid, kuid on selge, et kui toimivale nähtusele vesi peale tõmmata, siis tulevikus on mitu korda raskem seda reanimeerida ja uuesti ellu äratada.
Samas peab arvestama tõsiasjaga, et kultuuritarbimine – see tähendab piletimüügist saadav tulu – paratamatult väheneb. On ka selge, et kahaneb sponsorluse kaudu kultuuri investeeritav raha. Seepärast on oluline, et need järjepidevad tippsündmused, mis Eesti kultuuri jaoks on märgilise tähtsusega, saaksid toetust vähemalt sellises mahus, mis tagab nende edasikestmise. See põhimõte peaks kehtima nii üleriiklikult kui ka linna, maakonna ja valla tasemel.
Paraku tuleb lähiaastatel ära unustada mitmed investeeringud, mis on planeeritud. Näiteks Haapsalu kultuurielus on viimastel aastatel olnud hea komme üritada igal aastal ellu kutsuda mõni uus festival või kultuurisündmus, mis pakuks rõõmu linnaelanikele ja meelitaks kohale külalisi. Sinna investeeriti esimestel aastatel rohkem, et hoolitseda selle eest, et seeme ikka ilusasti idanema ja taim kasvama läheks. Hiljem saadi juba ise hakkama. Kardetavasti tuleb lähiaastatel sellisest mõttest loobuda. Millest on muidugi siiralt kahju.
Samuti on kahtlased igasugused kultuurirahast tehtavad investeeringud betooni ja tellistesse. Keskerakonna läbiviidud populistlik küsitlus pidanuks olema sõnastatud hoopis selliselt: kas me anname mõnikümmend miljonit krooni ehitusfirmale või reaalselt kultuuri tegevatele inimestele. Usun, et sellises valguses oleks küsitluse vastused olnud tunduvalt teistsugused.
Igal mündil on aga kaks külge: kui praegu on võimalik kaasata kultuuriobjektide ehitusse suurel määral euroraha, siis tuleb see tänulikult vastu võtta ja leida riigipoolne investeering. Praegu võib olla hea aeg ehituslepingute sõlmimiseks. Kui Linnateater rääkis sellest, et uue maja valmimine vastavalt aasta tagasi tehtud pakkumisele võtaks ligikaudu 400 miljonit krooni, siis praegustes tingimustes on selle ehitusega võimalik hakkama saada umbes 300 miljoni krooniga. Ka see on reaalsuses sääst.
Ja loomulikult oleks kultuuriministeeriumilt põnev kuulda, kuidas nad kavatsevad omaenese tegevuskulusid koomale tõmmata. Loogika ütleb, et kui tulevikus on vähem kultuuri, siis on tarvis ka vähem sellega tegelevaid ametnikke.
Hiljuti jõudis avalikkuse ette põnev lugu sellest, kuidas linnavalitsuse poolt ellu kutsutud sihtasutuse nõukogu palkadeks kulutati aastaga ära pool selle sihtasutuse toimimiseks ette nähtud rahast. Kõlab vastikult. KesKus arvab, et nii nagu ettevõtete ainus võimalus raskest majandusolukorrast välja tulla, on muutuda efektiivsemaks, peaks ka riik tõsiselt üle vaatama oma toimemehhanismid, et oma tegevus tõhusamaks muuta. Paraku on kuulda sellest, et mitmed riigiametid on aasta alguses hakanud usinalt sõlmima erinevaid tulevikku suunatud (ja riigi toimimise seisukohalt mitte kõige olulisemaid) lepinguid, kuhu kirjutatakse sisse suured leppetrahvid, et eelarvekärpe tegemise ajaks oleks võimalik nendele lepingutele viidates vältida oma eelarve vähendamist. Kaunis vastutustundetu käitumine.
Ja lõpuks KesKus’i üleskutse kõigile kultuuritarbijatele: ärge toitke mõttetu säästmisega kultuurilangust. Käige kinos ja kontserdil, ostke raamatuid ja külastage näitusi. Sealt saab kindlasti hea tuju ja killukese mõistlikku optimismi. Ja piletiraha on kõige otsesem moodus, kuidas kultuuri toetada ning olla veendunud, et tehtud töö eest saavad tasu Mait Malmsten ja Andrus Kivirähk. Mitte mõni mõttetu kultuurit?inovnik.