Kriis ja rahutused Balti riikides on kahtlemata meelt mööda nii Moskvale kui ka Brüsselile. Seda eelkõige põhjusel, et just Balti riigid ja Poola on EU-Vene koostöö suhtes olnud kõige skeptilisemad ja tõrksamad.
Mida halvem, seda parem!
Meenutame siinkohal vaid Poola ja Leedu poolt Venemaad puudutavate otsuste vastuvõtmise takistamist seoses Venemaa-poolsete kaubanduslike tõketega nimetatud riikide mõnedele kaupadele. Samuti üldist Venemaa suhtes kriitilist retoorikat, mis Balti mere idakaldalt üsna pidevalt kostab, vastuseisu Nord Streamile ja ülimalt aktiivset toetust Gruusiale selle sõjas Venemaaga.
Seega siis: Balti riigid ja Poola on nii Moskva revan?istidele kui ka Brüsseli küünikutele ebameeldiv suutäis, mille nad meelsamini üldse suust välja sülitaks.
Nüüd on see võimalus seoses majanduslik-poliitilise olukorraga Balti riikides saabunud. Nii Brüsselis kui ka Moskvas võidakse siin toimuvat vaadeldes käsi hõõruda ja öelda: mida halvem, seda parem.
Kõigesse sekkuvad emissarid
Majanduslik kollaps, permanentne sisepoliitiline kriis, massirahutused ja riigivõimu halvatus tähendavad ju seda, et keegi peab ühel hetkel siin juhtimise kohalikelt ennast täielikult nurka mänginud ning populismi ja korruptsiooni läbi lõplikult usalduse kaotanud poliitikutelt juhtimise üle võtma.
Euroopa Liidu viljastavates tingimustes saab selleks kõige loogilisemalt olema Euroopa Komisjon oma kõike kontrollivate ja kõigesse sekkuvate emissaride näol. Neile sekundeerivad ilmselt – nagu Läti puhul juba näeme – rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, kelle jõhkrat diktaati pankrotis väikeriigid kuidagi ignoreerida ei saa.
Ja siis seatakse meid lihtsalt fakti ette
Välispoliitilises plaanis tähendab juhtimise ülevõtmine vaid headel aegadel riigielu korraldamisega toime tulnud kohalikelt poliitikutelt loomulikult seda, et täielikult kõrvaldatakse nii retoorikast kui ka praktikast igasugune “russofoobia”. Täpsemalt öeldes: eestlaste, lätlaste ja leedukate käest isegi ei küsita enam, mida nad ühest või teisest Venemaa suunal astutavast sammust arvavad. Nad seatakse lihtsalt faktide ette, mis neil puhtformaalselt tuleb heaks kiita.
Teisalt elimineeritakse meie välispoliitikas aga otsustavalt ka meie siiani mõnevõrra varjatud, kuid praktikas siiski üsna hästi toiminud julgeolekuline orientatsioon USA-le.
Nimetatud suundadel üksi jäänud Poolast sõidetakse seejärel Vene-Euro ühisteerulliga lihtsalt üle.
Nn Vene-vastase bloki neutraliseerimise tulemused saavad Balti rahvastele olema traagilised. Kiireimas korras sõlmitakse EU ja Venemaa vahel uus partnerlus- ja koostööleping, seatakse sisse viisavabadus ja viiakse lõpule Nord Streami projekt.
Pehme genotsiid
Paradoks on, et majanduslikus plaanis võib kõik see Eestile ja teistele Balti riikidele tähendada muide tõepoolest kriisi lõppu, sest nimetatud sammude astumise järel võivad vahepeal sulgunud rahakraanid otseinvesteeringute, pangalaenude ning eurotoetuste näol uuesti täiega valla minna – et Venemaalt Baltikumi voolava toorme ja tööjõu toel siin stalinlikust mastaapsematki industrialiseerimist alustada.
Eestlastele, lätlastele ja leedulastele tähendab see aga rahvuslikku katastroofi, pehmet genotsiidi, mille ulatus ja kiirus on ehk võrreldavad vaid kõige süngemate stalinismiaastatega.
Seega, armas rahvas: kaalul on rohkem kui liisingud ja pangalaenud. Kaalul on meie kui rahvuse saatus. Mõelgem sellelegi, kui poliitikud jälle eelarvest, reservidest, kokkuhoiust ja laenudest räägivad.