Telliseahjud Vihasoo Ristil
Vihasoo külas Risti talu maadel oli üks siitkandi viimastest tellisepõletuskohtadest. Koht asub Eru lahe ääres. Töö käis siin 1874. aastani, seni kuni Loksale rajati telliskivivabrik. Ristil oli kaks telliskivide põletamise ahju, savi kaevati 100-200 m kauguselt talu tagant metsast. Liiv veeti kohale hobustega. Ka savisegajat aeti ringi hobusega. Telliseid vormiti käsitsi. Telliste tootmisega tegeles keegi vene rahvusest mees oma perega.
Ristil tehtud tellistest olevat aastatel 1947-1953 ehitatud praegune Loksa kirik. Kivid veeti ehitusele läbi soiste karjamaade hobustega. Valmistoodangu kaugemale transportimiseks oli Eru lahe kaldale ehitatud 50-100 m pikkune paadisild. Tellised veeti hobustega sillale, mille ääres ootasid paadid. Siin laaditi tellised paatidesse, mis viisid need eemal ootavate purjekateni. Eru laht on väga madal, kuid laevad seisid Loobu jõe suudme lähedal, kus vesi oli neli meetrit sügav. Siin laaditi kivid veel kord ümber kaljastesse, jaaladesse ja poordingutesse, mis vedasid need sihtkohta.
Arulo, L. Telliskivide tootmisest Vihasool, Ristil. Käsikiri
* * *
Pudisoo metsavahi mälestusmänd
Mänd asub endise Kolga metskonna territooriumil, Pudisoo küla ja Pudisoo-Hara tee vahelisel liivasel rabaseljandikul. Leo Laanetu mäletab, et 9. juunil 1956 juhtus selle männi all järgmine õnnetus. Oli laupäeva õhtu ja metsavaht Heino Lõoke otsustas minna hobuse ja vankriga mööda seljandikku tulekahjukohta üle vaatama. Tagasiteel võttis ta vankrile veel raiejäätmeid. Algas äike. Kui metsavaht oli männi alla jõudnud, tabas välk puud, ühtlasi ka metsavahti ja tema hobust, kes mõlemad hukkusid. Lõokese lapseootel abikaasa tuli öö hakul oma meest otsima ning avastas juhtunu. Kohaletulnud metsamehed imestasid, et metsavaht oli saanud löögi umbes kahe meetri kaugusel puust, hobune aga oli ligi 5-6 m eespool. Männi alla pandi ristiga mälestuskivi.
Ümbritsevale alale on 1958. aastal peale lageraiet külvatud männik, tabamuse saanud puu jäeti kasvama. Mänd on umbes 170 aastat vana ja alles paar aastat tagasi hakkas ladvast kuivama.
* * *
Kolga mõisa lubja- ja miiliahi
Kolga mõisa lubjaahi asub mõisa keskuses Ulliallika-Tagavälja teeristis ja on nüüdseks võssa kasvanud. Ahju varisenud paekivivooderdus ning seda ümbritsevale alale on prahti veetud. Tegemist on endisesse paemurdu ehitatud lubjaahjuga, millel läbimõõtu umbes kümme ja kõrgust kolm meetrit. Lubjaahi oli kasutusel kuni 20. sajandi alguseni.
50 m kaugusel lubjaahjust asus ka miiliahi, mis on praeguseks samuti lagunenud ja prügiga täidetud. Siin miiliti sepasütt. Ümmarguse paekivist, seestpoolt tellistega vooderdatud ahju võlvid on sisse langenud. Ahju pandi “mitu sülda arssinapikkusi halge”, kütmine kestis nädalapäevad. Kõrvalproduktidena saadi tärpentiini ja tõrva. Ahju kasutamine lõppes Esimese maailmasõja ajal.
Paestest põldudest ümbritsetud Kolga mõisa jaoks oli oluline, et kogu ehitusmaterjali sai kätte ühest kohast: lähestikku asusid paemurd, lubjaahi ning umbes kilomeetri kaugusel ka liivavõtukoht. Paasi murti puukangide ja -kiiludega, kasutati pealmisi, õhukesi paekihte. Võssakasvanud paemurdu on ka põllukive veetud.
Odres, L. Kolga mõis. 1977. Käsikiri.
* * *
Pala mõis ja veski
Esimene teade Pala kohta pärineb 1394. aastast. 16. sajandist on üksikuid teateid Pala metsadest ja metsaraiest. Sajandi lõpul kuulus küla nelja adramaa ja ühe veskiga Vohnja mõisale. Alles 1644. aastal tehakse ürikutes juttu Pala mõisnikust linnapea Christian Strahl(en)bornist. Aastal 1734 läks mõis Otto Wilhelm Ditmari omandusse, 18. saj lõpul ja 19. saj algul käis mõis käest kätte, 1816. a omandas selle Rehbinderite aadliperekond, kellele kuulus ka Udriku mõis. Aastatel 1852-1878 oli mõis Carl Gothard Rehbinderi omand, kes sai vennaga liisku heites nii Pala kui ka Neeruti mõisa isalt päranduseks. Neil kahel mõisal oli ühine metsnik, kes kirjade järgi elas Palal. 20. sajandi algul ühendatud Udriku-Pala mõisa pidas Heinrich Rehbinder kuni Vabadussõjale järgnenud maareformini.
Kuna mõisnik kohapeal ei elanud, puudus Pala mõisal härrastemaja, olemas oli puidust valitsejamaja, mida ümbritsesid majandushooned – laut, tall ja meierei. Mõisas peeti friisi tõugu karja. Hiljem elasid mõisa valitsejamajas nii Tapa metskonna metsnik kui ka metsavaht, keldrisse ehitati saun. 1953. aastal lammutati mõis ja teised Pala küla hooned seoses õppepolügooni rajamisega Nõukogude armeele. Tänapäeval kasutab Eesti Kaitsevägi ala laskepolügoonina. Kunagise mõisa asukohast annab märku majesteetlik kuusehekk tee ääres ja võimsad põlistammed koos nulgude ja lehisega.
Pala veski asus umbes pool kilomeetrit mõisast edelas. Veski töötas Pala ojal kuni polügooni rajamiseni. Palal oli jahuveski koos saeveskiga, mille sisseseade juurde kuulus ka höövelmasin. Legendaarne mölder Villem Aavakivi oli samas veskis töötades kaotanud oma labakäed ja tegi kõike vaid käeköntide abil.
Tänapäeval on veski asukohas näha veel kinnikasvanud paisjärv, kanal ja Nõukogude okupatsiooni ajal veskihoonele ehitatud sauna jäänuseid.
Tammik, R. Kadrina kihelkond läbi aegade. 2005|.