Ega see vaateruumi täpsustamine tegelikult asja sisemisi olusid suurt ei täpsusta. Sel aastal aga tundub seletamatult tähenduslik olevat.
Miks? See aasta oli oma sügavamalt olemuselt oodatult lõpuks ometi, kuid samas ka ootamatult, nagu alati, justkui märgiline aasta ühe lõpu ja teise alguse vahel. Võimalik, et me ei saanud sellest veel aru.
Juhtus see, mis pidi
Võimalik, et ei saa ikka veel. Ja võimalik, et see muutus, pööre jääbki mingis osas märkamata. Võimalik, et me lihtsalt ei taha seda näha. Eks aeg annab arutust, paratamatult. Mulle on aga lohutav, kui sellelaadse mõttearenduse endale seletuseks valin. Midagi niivõrd eksistentsiaalset on ainumas, mis annab lohutust hetkel, kui omaenese kriitilist hinnangut enam anda ei oska.
Mul on tunne, et juhtus märkamatult see, mis juhtuma pidi – meie uuema aja Eesti teatrikunst sai lihtsalt valmis. Lihtsalt saigi valmis. Nii lihtsalt. See on nagu see hetk, kui saab selgeks, et jalalaba ei kasvagi enam mühinal ja langeb ära emotsioonitu argument üha uute ja uute jalatsimudelite soetamiseks. Sirgud inimeseks, kes peab hakkama valima kas oma võimaluste või siis maitse-eelistuste alusel. Ikka vastavalt su enda teenitud võimalustele. Su enda bioloogilisest ja muust ?loogilisest arenguprotsessis, sinu tahtest sõltumatutest argumentidest ei tõuku iseenesest enam midagi.
Meil on riik ja mitte riigi kunst
Mnjah, eks ma siin, võimalik, et vassin veidi. Aga sisetunne ütleb. Nii palju on ühel hetkel muutunud uueks, mitte enam uueks. Oleme kombanud oma piirid uues avardunud kultuuriruumis just nii kaugele, kui meile meie lastetoast nägemisoskust kaasa on antud. Me oleme kindlad ja küpsed.
Meil on etenduskunstides uue aja harjumus harjumuslikuks kujunenud. Meil on omad stagnandid, omad avangardid, omad keskmikud. Oma armastus ja oma viha. Meil on meie aja meie pilt. Meil on riik ja riigi kunst. Meil on riik ja mitte riigi kunst. Meil on riik ja meie oma enda pragu selle sees, nagu igas valmis asjas, pärast seda, kui see ehitusjärgselt kuivama hakkab. On see vaid pragu viimistluses? Või konstruktsioonis? ?Ehee, see nõuab isemoodi julgust, et järele uurida. Tõde võib valus olla, samavõrd kui valutu. Selles hirmus tammumegi siis avatud uksel. Vähesed söandavad minna. Mida me kardame?
No ja siis tuleb hirm
Jah, me suudame juba tagasi vaadata. Mis siis, et kaugemale, kui paistab. Aga noh, mõtle suurelt, tegutse koduselt! Juubelit peavad vanainimesed. Aga mõned panevad lihtsalt pidu. Meie läksime suures osas juubelimeeleolu lainega üheskoos kaasa. Märk?! Teatrikunstis sündis nii mõndagi tänu juubelile ja juubeli vaimus. Sündis suuri asju. Vargamäe vormilise, kestuse ning sõnumivärvi pooltoonituse välisest suurusest kuni Krahli seesmise sammuvõtu suuruseni. Las igaüks olla ise kohtunikuks. Aga arvestagu seejuures seda, et pidustustel on kohtu mõistmine teinekord rohkem meelelahutuseks.
Ja siis tuleb hirm. Miski seletamatu sundus kisub mind õiglase meelega eestlastega mestis vastaslaua taha nurka tõmbuma ja tähendusrikkalt vaikima. Omaenda aktiivsuse matan süldikausi serva. Õudu lisab, et seal süldikausi taga kohtan ma vilavail silmil enamust meie pidulistest. Olen vargsi lootnud, et olen üksi see sepik. Aga võta näpust. Terve pagariäri platsis. Ja millegipärast see täna mind ei kahjurõõmusta. Laseme aga kipitava kõhuga köökus lösutades süldiservaga üksteisele plõnn ja plõnn vastu vahtimist ja vaikime. Ja see vaikimine on valus. Ning avatud ukse taga ulub meie jaoks veel külm tuul.
Üks valusalt vaikiv suureline aasta on see olnud. Rannainimesena näen ainuvõimaliku variandina, et see vaikus on see, mis tormile eelneb. Kas ootame? Või õige sööstaks ise?