See aasta, olgem ausad, oli kidur. Oli kuidagi närviline, samas tagasihoidlik ja turvaline. Enamasti.
Ja just turvalisus on igasuguse kunsti juures see jämedaim ja nõmedaim kirstunael. Kunst toidab ennast ise, aga ainult altpoolt. Kunsti ei ole võimalik olemasolevaga uutele ja homsetele radadele pöörata. See tähendab, et kui üks konkreetne teatriinstitutsioon teeb asju oma “teada ja tuntud headuses” ei ole see mitte stagnatsioon, on tagasiminek.
Väga väikesed kukesammud
Selles mõttes jäid vähemalt seisma – Kowalsky hinnangul – ka meie “teada ja tuntud” uue maailma lipulaevad NO99 ja Von Krahl. Aga võib-olla on siiski kunst nagu sport, kus vaheaastad on aeg-ajalt vajalikud.
Selle aastanumbri sisse jäi majanduskriisi sünd. Ja pole vist juhuslik, et koos sellega sai ka orgaaniliselt mittemidagiütlev aasta. Ja on hea, et sai. Sest paraku on ikkagi nii, et enne järgmise algust tuleb nii mõndagi ümber hinnata. Kindlasti seda, kui palju rahakest saab uutesse tegemistesse lükata, aga veel rohkem ehk isegi seda, et millest ja kellele teatrid uuel aastal ja järgmisel kõnelema hakkavad. Sestap siis, ärgu vaadatagu mitte tagasi, vaid edasi.
Aastaid on räägitud sotsiaalse või ka inimliku, inimesega siin ja praegu tegeleva teatri põuast Eestis. Ja sama palju aastaid, kui sellest on räägitud, on pilt tegelikult ka paremaks läinud. Aga väga väikeste kukesammudega. Ent siiski – inimene meie keskelt hakkab vaikselt teatrisse jõudma. Vahel ka varjatud kujul, metafoorse ümberütlemisena. Ning loota laseb, et teatrijuhid on niipalju arukad, et järgmise aasta lavastustes on inimest rohkem. Miks?
Tarkus on see, mida me vajame
Jah, muidugi, loogiline oleks, ja on nii ka olnud majanduskriiside ajal, et teater ja kino pakuvad siis veel rohkem muinasjutte, veel rohkem suuri narratiive kui muidu. Veel rohkem põgenemist reaalsusest. Vabalangust unelmate rüppe. Aga – kas see ikka on kõige sotsiaalselt tundlikum, kõige vastutustundlikum? Kowalsky julgeb kahelda.
Teatrikunst on oma loomult nii empaatiline, et mõjutab, puudutab oma vaatajalt kõige vahetumalt. Ei ole seal distantseeritust linale, nagu kinos. Raamatu võid kinni panna, kui enam lugeda ei viitsi ega taha. Teater ei lase sind oma ruumist välja.
Ja sellises sundseisus on ehk kõige kohasem vastutustundlikku, sotsiaalselt olulist sõnumit levitada. Jagada. Anda. Aidata.
Tarkus on see, mida me vajame. Ka poliitiline tarkus. Nii oma riigis sees kui ka selle piiridest väljapoole vaadates. Kusjuures, poliitiline tarkus ei ole ju midagi muud kui oskus ja suutlikkus ümbritsevat adekvaatselt hinnata. Mitte populismile alluda, oma valikutega homset päeva paremaks luua.
… ja jälle valimisperiood
2009|. aastaga algab jälle aktiivne valimisteperiood. Teater saab ühiskonna valikuid mõjutada. Ja just selle kaudu, kui ta ühiskonnale ja inimesele terava, võimalikult adekvaatse pilguga vaatab. Ning see on see, mida algaval aastal teatrist kõige rohkem oodata tahaks.
Aitab papjeema?eest muinasjutumaailmadest. Aitab suhtumisest, et me pole mitte kodanikud, vaid kunstnikud. Aitab võltseludest. Pseudolähedusest. Pseudomaailmadest. Tatisest mölast. Ja enesekesksusest.