Stsenaarium tuli niisiis ümber teha. Nii sai ajaloolase ja poliitiku Lauri Vahtre esialgsest “rahvusromantilisest kaerajaanist” riiklikul tellimusel sündinud action ja ajaloost sai jura. Tõelisi sündmusi on seal vähe, kuid tõe pähe käivad filmi vaatamas teiste hulgas ka põhikooli klassid üle Eesti. Neil võib kujuneda edaspidises elus arusaam tollest mässukatsest paljuski just filmi järgi. Vaataja ei või filmi põhjal teada, kumma stsenaristi versioonist möödalaskmised pärinevad.
Riigipea pantvangis
Võib vaid ette kujutada, milline vaatepilt avanenuks kinolinal Toompeal ametiruumidest pesuväel mässuliste eest toast tuppa põgenevast riigivanemast Karl Akelist, kes naispere abil enda järel uksi lukustab ja mööbliga barrikadeerib. Mässajad tabasid tollase riigipea une pealt.
Toompeal aset leidnust näeb üldse ekraanil vaid riigikogu hoone esisel tunnimehe mahavõtmist, kuigi parlamendi hoone oli tol hommikul paar-kolm tundi punaste käes.
Tollane riigivanema maja asub samas teisel pool vene kirikut, praegu on see Saksa suursaadiku residentsiks ja välisel vaatlusel võib tõeks osutuda hüpotees, et Akeli päästis punaste kuulide eest maja põrandakalle – riigipea põgenes ülesmäge ja altpoolt tulnud lasud tabasid põrandat. See, mis päästis riigivanema, võis tol hommikul päästa ka riigi enda. Pantvangiks jäänud riigipea oleks võinud sundseisus kirjutada alla mis tahes nõudmistele või dokumentidele: ametist loobumisele, võimu üleandmisele mässulistele, abipalvele Nõukogude Venemaa ja Kominterni poole jne.
Just seal ja tol hetkel võis aset leida otsustav sündmus nagu seda oli ka telegrammi saatmine või saatmata jätmine Venemaale -appikutse mässajatele.
Kogu austuse juures osatäitja Rein Oja suhtes ei lase just hea sale, sportlik või kõhetu kehaehitus mängida usutavalt härjakaelset talupojatõugu Akkelit. Veenduge selles!
No polnud Anveltit!
Filmis kujuneb mässajate tegevustrajektoorist “Bermuuda kolmnurk”: Balti jaam, Telegraafijaam Vene tänaval ja kaitseministeerium Laial tänaval, mille vahel nad justkui edasi-tagasi sõeluvad. Päris nii see siiski polnud.
Filmile tunnustuseks – sündmustest osavõtnute tunnistuste kohaselt olid riigipöörajad Telegraafi maja tagasivallutamisel juba tõepoolest ametis appikutse lähetamisega Venemaale ehk Hollywoodile omane skeem “õnnelik lõpp viimasel hetkel” tõesti ka toimus, kuigi pole teada, et kindralmajor Ernst Põdder oleks jätkanud pooleli jäänud telegrammi dikteerimist, mis lõppeks Kremli ja Kominterni pikalt saadab. Samuti pole teada, et mässu juht Jaan Anvelt oleks seal juures viibinud, veel vähem sealt viimasel hetkel põgenenud.
Tallinna kaarti vaadates kasvab segadus
Tegelikult mäletasid tunnistajad-osavõtjad Anveltit tollest ööst oma löögirühmaga kas a) Pagari tänavale kaitseministeeriumi ja sealt tagasi lööduna Balti jaama suunduvat või b) Telliskivi tänava kaudu Balti jaama minevat. Mälestused on vastuolulised ning kolmas versioon paigutab Anvelti Telliskivi tänavale juba omakorda Balti jaamast põgenema lööduna. Selle versiooni kohaselt põgenes mässujuht läbikukkumise järel Balti jaamast mööda Telliskivi tänavat, kus ta tappis vastu tulnud kaptenmajor Karl Sterni.
Filmis vallutab ta kõigepealt Balti jaama, kus laseb ülejooksikust ohvitseril tappa teedeminister Karl Karki. Pole teada ühtki tunnistust või viidet, et ministri oleks mõrvanud mõni poolt vahetanud Eesti ohvitser, kuigi sõjaväelasi tõesti tol hetkel jaamas viibis. Kiilaspäine ja ümara näoga Kark ei sarnanenud ka sugugi oma prototüübile kinolinal. Veenduge selleski!
Filmis suundub Anvelt edasi Vene tänaval asunud Telegraafi majja, kust ta põgeneb selle tagasivõtmise järel Eesti ohvitseride poolt. Järgmine ja viimane kord filmis näeme Mait Malmsteni kehastuses revolutsionääri istumas Balti jaamast väljuvas rongis. Kuigi veel ühte tapmist filmis näidata poleks tõepoolest vaja läinud, siis tõe huvides Tallinna kaarti silmitsedes tekitab segadust, kuidas jõudis Vene tänavalt oma elu eest põgenev mässaja Balti jaama ringiga Telliskivi tänava kaudu, kus ta mõrva sooritas. Ta ju põgenes Balti jaamast mööda!
Igal juhul jääb mässu kulg ja eriti Anvelti liikumine segaseks, kuigi see oleks võinud toetuda vähemalt ühele neist versioonidest.
Soomusautoga Toompead ründamas
Filmis vallutab kindralmajor Ernst Põdder – Tõnu Kargi kehastuses pea vahetamiseni sarnane ajaloolise isikuga, tagasi telegraafijaama ja lööb lahingut kaitseministeeriumis, ent Toompeale ta ei jõua. Ometi osales Põdder ka Balti jaama ja Toompea tagasivõtmisel.
Unustamatuid kaadreid oleks saanud ka soomusautoga Toompead rünnanud Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere rühmast. Sama rühm lõpetas vastuhaku ka Lasnamäe lennuväljal. Tunnustuseks filmile näitab kaamera piisavalt ja usutavalt Tondi kasarmute ründamist ja kaitsmist.
Fa?ism, tollal tundmatu sõna
Esimeste kaadritena Venemaast näeb vaataja meeleavaldajaid Eesti saatkonna ees. Transparentidel nimetavad nad Eestis valitsevat riigikorda fa?ismiks. Fa?ism sai tõepoolest alguse juba 1919. aastal Itaalias ja hiljem on erinevad poliitilised jõud kõike vastumeelset fa?ismiks sõimanud. Moskvas oli 1923. aastal keegi German Sandomirski avaldanud kahes köites teose “Fa?ism”. N. Liidu retoorikasse ilmus see mõiste alles 1930. aastatel.
Siiski on mitmed allikad, sealjuures mässust osavõtnud, kinnitanud, et siinsed põrandaalused olla Eestis levitanud Moskva juhiste järgi kuuldusi ja lendlehti nagu oleks Eestis just fa?istlik, enamjaolt sõjaväelaste parempoolne riigipööre kavas ja selle ärahoidmiseks tuleb löögirühmad ja töölised tänavatele tuua. Kihutuskõned, lendlehed ja muu. Lühidalt Kominterni ja Nõukogude Vene propagandaaparaat töötas, kuid isegi paljudele reamässajatele oli “fa?ism” veel tundmatu sõna. Seetõttu töötasid need veskid tühjalt – kurtidele kõrvadele. Tõsi, sõjaväelise diktatuuriga hirmutamisest said kaasajooksikud siiski aru.
Lendlehti ministeeriumisse ei visatud
Omaette naljakas hetk seoses lendlehtedega on kohe filmi alguses, kus Põdder korjab kaitseministeeriumi eest tänavalt üles lehe, mis kutsub rahvast võimu kukutama. Näha on neid lehti samas tänaval veel pinude viisi. Keegi on neid varahommikul loopimas käinud. Tõde on, et kuigi punased üritasid enne ülestõusu hommikut teha kihutustööd just sõjaväelaste hulgas, siis vaevalt nad lendlehti pakkide viisi ministeeriumi ukse taha viskaksid. Tegemist on siiski kõige riigitruumate ruutmeetritega kogu linnas.
Õnnestunud ja veenvate osatäitmistena jääb meelde kaks: Ilkka Koivula mängib veenvalt üht organisaatorit Moskvas ja Kominternis Otto Willem Kuusineni ning loomulikult Jevgeni Knjazjevi kehastuses peaorganisaator, sama Kominterni juht Grigori Zinovjev.
Samas Kominternis, mis oli sisuliselt revolutsiooni eksportöörfirma Moskvas, töötas 1924. aastal ka Viktor Kingissepa teine abikaasa Elsa Lell, nagu paljud teisedki Eesti kommunistid tollal. Elsa oli juba paar aastat lesk, sest 1922. aastal lasid Eesti võimud põrandaaluse Viktor Kingissepa maha. Ühe huvitava, kuigi lõpuni kinnitamata hüpoteesi kohaselt oli Zinovjevil Elsaga intiimvahekord. Hüpotees läheb kuni sinnamaani välja, et mässu plaanide taga seisiski hoopiski Elsa, mitte Grigori.
Nägemata jäänud armukolmnurk
Filmis on Kingissepa lesel intiimsuhe Anveltiga, kuigi ajaloost sellist fakti teada pole. Teadaoleva põhjal ei viibinud Elsa Kingissepp-Lell 1924. aasta detsembris isegi Eestis. Mis puutub Zinovjevisse, siis tema armuelu kohta on käibel teinegi hüpotees.
Oletatavalt oli tal suhe Nõukogude Venemaa diktaatori Vladimir Uljanov-Leniniga, kes oli surnud sama, 1924. aasta jaanuaris. Tõsi, 1922. aastal oli Leninit tabanud kaks halvatushoogu, mille järel ta oli paar viimast aastat teo- ja lõppeks isegi kõnevõimetu. Sama võimetu oli ilmselt ka tema armuelu.
Seega võis Zinovjev tõesti kuival olla. Rahuldamatus, teadagi, tekitab agressiivsust. Seda armukolmnurka siiski filmis õnneks ei näe.
* * *
Kõigepealt siiski kiituseks
A) tipptegijaid ja B) “aktsiooni” on filmis tõesti sittakanti, kuigi üheks suuremaks puuduseks filmis on just tolle ajaloolise draama tegelike peamiste lahingupaikade ehk filmi jaoks lahingustseenide väljajätmine.
Tol hommikul olid mässajate käes nii auto-tanki divisjon, kaitsejõudude lennuväli Lasnamäel kui ka valitsuse ja riigikogu ruumid Toompea lossis. Need on kasutamata jäänud võimalused ja elu on sageli teatrist-kinost põnevam.
Tankidivisjonis oli mässulistel omast käest võtta allohvitserist sabotöör, kes tegi sõidukid liikumisvõimetuks ja üritas ühega neist põgeneda. Vanemohvitser tappis ta tankis luugi kaudu.
Lennuväljal aga õnnestus riigikukutajatel, kes oma läbikukkumisest teada olid saanud, kaaperdada põgenemiseks kaks lennukit, millest üks maandus alles Narva lähistel, ent teine pääseski Venemaale.