Selle loo kirjutamise ajal oli olukord Kreeka linnades rahulik, kuid vasakäärmuslased kavatsevad oma destruktiivset tegevust jätkata, et saavutada Kreeka konservatiivse valitsuse kukutamist.
Ülikoolid on vasakäärmuslaste türannia ees kaitsetud
Sädemeks püssirohutünnis sai 6. detsembril aset leidnud intsident, mille käigus hukkus 15-aastane Alexandros Grigoropoulos, keda tabas ühe politseiniku relvast teele läinud kuul. Intsident leidis aset anarhistide tugipunktiks kujunenud Exarcheia linnaosas, kus asub Ateena Riiklik Tehnikaülikool. Samas kandis toimusid 1973. aasta novembris suured meeleavaldused aastail 1967-1974 riiki valitsenud sõjaväehunta vastu, demokraatia taastamise poolt. Nende mahasurumisel tapeti ligi veerandsada inimest.
1973. aasta novembris hukkunuid mälestatakse Kreeka koolides nüüd igal aastal vaba päevaga. Nende meenutamiseks korraldatakse mitmesuguseid üritusi. Toona juhtunu näol on tegemist paljude kreeklaste teadvuses olulist rolli mängiva sündmusega, mis sümboliseerib vastupanu türanniale ja diktatuurile.
Veerandsaja aasta eest juhtunu tõttu kehtestati pärast demokraatia taastamist seadus, mis lubab politseil siseneda ülikooli territooriumile üksnes ülikooli juhtkonna palvel. See oli esialgu mõeldud ilmselt suuresti sümboolse aktina, aga ajapikku on see viinud suurte probleemideni. Eelmisel nädalal pani Ateena Ülikooli rektor Christos Kittas korraks isegi ameti maha, sest politsei ei soostunud üliõpilasi korrale kutsuma. Kittas on nüüd tunnistanud, et enamasti ei julgeta politseid kutsudagi, sest kardetakse, et anarhistid põletavad kättemaksuks kõik maha. Ülikoolide n-ö “puutumatus” on muutnud need tegelikult kaitsetuks vasakäärmuslaste türannia ees, millel on teatud osa õppejõudude mõnikord isegi otsene heakskiit.
Üliemotsionaalsed süüdistused
Exarcheia linnaosast hoiavad politseinikud tavaliselt eemale, aga 6. detsembril kell üheksa õhtul sattus kaks patrullis olnud meest seal vastakuti noortekambaga, millega tekkinud tüli käigus hukkus Grigoropoulos. Politsei esialgse raporti kohaselt loobiti neid kivide ja pudelitega, mistõttu üks meestest tegi kolm hoiatuslasku, kaks õhku ja ühe vastu maad. Politseinike advokaat Alexandros Kougias, kelle kontor järgmisel nädalal segamini peksti, rääkis ajakirjanikele, et esialgne ballistiline aruanne näitab, et Grigoropoulost tabanud kuul tuli riko?etist.
Sündmuspaigal viibinud noorukid väitsid vahetult pärast juhtunut antud teleintervjuudes seevastu, et politseinikud norisid nendega ise tüli, nemad olid täiesti rahulikud ega loopinud kedagi. Ühtlasi väitsid nad, et politseinik tulistas otse nende poole. Mõned esimesed meediakajastused üritasid koguni jätta muljet, et Grigoropoulost tabasid kõik kolm kuuli, mis sel saatuslikul õhtul lendu lasti. Nii järgnesid kohe emotsionaalsed süüdistused politseiriigi kehtestamises ning äärmiselt meelevaldsed võrdlused 1973. aasta sündmustega. Lisaks loomulikult üleskutsed valitsuse tagasiastumiseks ja erakorraliste valimiste korraldamiseks.
Juhtunu politiseerimine
2004|. aasta kevadel pärast enam kui kümme aastat kestnud sotsiaaldemokraatide valitsemisaega võimule tulnud konservatiividel, kes said valitsemiseks uue mandaadi alles eelmise aasta septembris toimunud valimistel, on Kreeka parlamendis praegu vaid ühehääleline enamus. Sotsiaaldemokraadid, kelle parteikontori lähistel Grigoropoulos hukkus, asusid juhtunut koheselt politiseerima ning on võtnud enda kanda isegi Grigoropoulose perekonna esindamise kohtus.
Sellises pingelises olukorras otsustati esialgu, et politsei peab järgnenud meeleavaldustest eemale hoidma, et vältida uusi kokkupõrkeid, mis olukorda veelgi pingestaksid. Nähtavasti loodeti, et asi selgineb ja emotsionaalselt ülesköetud inimesed rahunevad siiski maha. Peaminister Konstantinos Karamanlis avaldas kaastunnet Grigoropoulose perekonnale ja väljendas kahetsust, alustati juurdlust politseinike tegevuse suhtes. Riigivõimud käitusid justkui pragmaatiliselt, aga… loodetud rahu asemel saabus terve nädal rahutusi, millele lisas paljude seaduskuulekate kreeklaste hinnangul hoogu see, et politseil ei lubatud kohe alguses märatsejate korralekutsumiseks sekkuda.
Vaid üks raske haiguse sümptomitest
Kreeka ajakirjanik Takis Michas märkis, et passiivsus ja suutmatus kriisi ohjata on tegelikult märk valitsuse sügavamast lüüasaamisest ideede lahinguväljal, mis on tingitud osaliselt sellest, et konservatiivne Uue Demokraatia erakond on hüljanud klassikalise liberalismi – mis on tänapäeval üldiselt osa konservatiivsest poliitikast – nurgakiviks oleva arusaama õiguskorrast ja austusest eraomandi vastu. Vasakpoolsed on monopoliseerinud ideede turuplatsi, kirjutas ta ajalehes Wall Street Journal.
Kreeka politsei pressiesindaja Panagiotis Stathis ütles politsei tegevusetust õigustades koguni, et “vägivallale ei saa vastata vägivallaga”, tõmmates Michase hinnangul sellega sisuliselt võrdusmärgi seaduste ja korra tagamisele suunatud legitiimse vägivalla ning kehtiva ühiskonnakorra kukutamisele suunatud kuritegeliku vägivalla vahele.
Kreekas toimuv on vaid üks selle raske haiguse sümptomitest.
Kurjategijad ei saa ilmselt isegi karistust
Marksistlik loogika, mille kohaselt on kuritegudes süüdi mitte niivõrd nende otsene sooritaja, vaid esmajoones ühiskond tervikuna, soodustab tegelikult kuritegevust, sest sellest lähtudes kiputakse karistuses nägema mitte heidutava toimega kättemaksu, vaid omalaadset raviprotseduuri, mille abil aidatakse patsiendil sõlmida rahu ühiskonnaga – või ühiskonnal temaga.
Rünnatud on sadu kauplusi, kümneid pangakontoreid, põletatud loendamatul arvul autosid. Kreeka valitsus on lubanud kahjud kinni maksta, aga kurjategijad ei saa ilmselt sedagi karistust, mille teenisid välja pronksiööl Tallinna rüüstanud tegelased. Neid peetakse justkui mingiteks vastutusvõimetuteks hälvikuteks, haigeteks inimesteks, kes vajavad lihtsalt mõistmist. Juba vohab Kreekas meie kohalike vasakideoloogide suust tuttav retoorika, mis üksnes õhutab uutele kuritegudele, sest loob kurjategijatele ettekujutuse, et nad on hoopis ohvrid.
* * *
Elevus vasakäärmuslaste ridades
Ligi paarikümnes riigis on toimunud nn solidaarsusmeeleavaldused ja -aktsioonid, mis on muutunud kohati samuti barbaarseks märatsemiseks. Mitmes riigis on täheldatud suurt elevust vasakäärmuslaste ridades. Toimuvat jälgivad tähelepanelikult ka paljude riikide julgeolekuteenistused, mis tunnevad tõsiselt muret selle pärast, et Kreeka valitsuse langemise korral (aga võib-olla ei ole seda vajagi) võib Euroopas alata uus punase terrori ajajärk, sest äärmuslased tunnevad, et vägivald tasub ära.
Loodetavasti need hirmud ei täitu. Aga kui see lootus on määratud luhtuma, siis on meie jaoks kahtlemata oluline, et vallanduv ahelreaktsioon ei puudutaks Eestit. Sellisel juhul on ülimalt oluline, et kohalikud vasakideoloogid mõistaksid tingimusteta hukka vägivalla kasutamise poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ega hakkaks otsima pehmendavaid asjaolusid mingite uute pronksiööde välja vabandamiseks. Vastasel korral riskeerivad nad sellega, et paratamatult järgnev vastureaktsioon võib tabada ka neid endid. Sõnadel on tagajärjed.