Eesti proosa 2008|. aastal on jätnud väga proosalise mulje. See väide ei pretendeeri kuidagi üllatama, sest “proosalisus” näib siinkandis olevat juba mõnda aega mingit moodi peavool. Lahtiseletamist nõuab nihkunud tähendusega sõna kasutamine sellest hoolimata. Tunnusjoonte loetlemisega võibki hätta jääda, sest päris ühte patta kirjeldatav hästi ei mahu. Lihtsam on selgitada eitavalt, öelda, mis on puudu, mida ei tehta: viimase aja proosas ei vahita taevasse, ei kobata ülemates sfäärides, ei koota sädelevaid fantaasiakangaid, ei lennata kõrgelt (pidades silmas pigem teemat ja stiili kui kvaliteeti). Jalad hoitakse kindlalt maas, kui neid lausa päris rentslis ei leotata.
Maas ja rentslis
Kui tahta sellises “madalalennulises” kirjanduses siiski mingeid suundi eristada, võikski laias laastus osutada kahte: argine, lihtsusega lööv olme (maas) ja paksuvärviline naturalism (rentslis). Ega nende vahel väga selget piiri jooksegi, ent näiteks Jaan Tangsoo “Méduse’i parve” olmeks nimetama keel hästi ei paindu. See vestelise moega lugu Tõrva linna joodikutest on üks eredamaid näiteid omasuguste hulgas. Tangsoo teost võib omas ?anris pidada kulminatsiooniks koguni pikema aja vältel kui üks aasta: olgugi sellist rida aetud juba mõnda aega, ei ole päris asotsiaalide elust vist veel nii pikka jutustust kirjutatud. Enamasti kumab joomaudust ikkagi läbi varjatud intellektuaalitsemine. Tõsi, puhas ei ole sellest ka Tangsoo teos, esimestel lehekülgedel viidatakse näiteks Freudile, aga selline efektitsemine kaob kiiremini kui tavaliselt. Edasi saab juba rahuga (või vastikusega) lugeda sellest, kuidas surrakse oksekrampidesse, nubinajoomisse või külma kätte ning kui hävitavalt võib ühiskorteri sanitaarsüsteemile mõjuda tosoolist keedetud märjuke.
Viited olmekirjandusele
Teistmoodi ja omamoodi esteetikaga naturalismi pakuvad veel näiteks Chaneldiori pepsilt fantastilis-vägivaldne linnajutt “Kontrolli alt väljas” ja Tamur Kusnetsi verest ja soolikatest lige alternatiivajalugu “Hundipäikese aeg”. Ent juba mõnda aega viljeldav kolekirjandus ei mõju oma jõhkrusega paraku enam kuigi uue ja põnevana, olgugi näiteks “Méduse’i parv” iseenesest imeline raamat. Huvitavam on see, et “madalalennulist”, küll pigem argist kui päris naturalistlikku maiku jätkub ka sinna, kust seda ei ootakski. Näiteks legendaarselt krüptiline Anti Saar on sel aastal maha saanud raamatuga “Nemad kaks”, mis sarnaneb kahtlasel kombel õige tavalise armastuslooga ja mida on koguni nimetatud “naistekaks”. Varasemast diskreetse sümbolisti ja suure süvitsiminejana tuntud Mari Saadi “Lasnamäe lunastaja” pühendab märkimisväärselt palju aega niisugustele argistele teemadele nagu koondamine ja hambaravi hind, kusjuures ka nende arutamise vorm on üdini maine. Elo Viidingu äärmiselt psühhoanalüütiliselt vormistatud novellikogus “Püha Maama” hüppavad iga natukese aja tagant esile rõhutatult olmelised minevikupildikesed. Mis eriti mõjuv – need viivad lugeja tagasi otse sinnasamasse perioodi, mida Eesti kirjandusloos sageli olmekirjanduse vohamisega seostatud on, nimelt 1970. aastatesse.
Mitte just hea, aga vähemalt vaheldus
Selle kõige taustal torkab silma Barthol Lo Mejori ulmelise väljanägemisega debüüt “Popdada”, mis vähemalt visuaalses plaanis on viimase aasta silmatorkavaim proosaraamat. Ühelt poolt võib muidugi väita, et kui kõrvale jätta pretensioonikad vormieksperimendid nii kujunduse kui ka keelega, on sisuliselt tegu samuti väga olmelise noorte hängimisraamatuga, kus ei kirjeldata enamat kui kaunis pingevaba liikumist pinnakatelt lounge’idesse ja tagasi. Seal võib aga näha ka muud. Näiteks leidub “Popdadas” küberpungi elemente – vist ühena esimestest eesti kirjanduses? – ja, mis veel olulisem, raamat kannab mingit eredalt muinasjutulist kvaliteeti. Nagu muinasjuttu ikka, ei ole küll ette nähtud, et seda tõsiselt võetaks, aga tekstisiseselt tundub siiski tabatav ka mingi päris ehe rõõm maasikamoosiga ?ampanjast ja sätendavatest kostüümielementidest.
“Popdada” ei ole kuigi hea raamat. Paljud teised raamatud, mille kirjutamist on juba mõnda aega harjutatud ja täiustatud, on paremad. Ent haripunktis saab seesugune headus olla vaid hetke – siis tekivad kordused, lugejal läheb igavaks ja ta hakkab kirjanikke süüdistama järeleahvimises. Barthol Lo Mejorile ei saa ette heita mahategemist teiste eesti kirjanike pealt (olgu maailmakirjanduse taustal kuidas on). Ta mehkeldab küll tublisti kirjanduse ääremaadel seiklevate eksperimentaatoritega, ent nendega päris ühte punti panemiseks on käesolev raamat liiga loetav ja mõistuspärane.
Erinevalt enamikust ülejäänutest jällegi ei ole temal jalad ei maas ega rentslis – ta on need istumise alla tõmmanud, vedeleb läbi kahe korruse ulatuva klubi lae all kiiges ja puistab tantsijate peale litreid ja seebimulle. Olgugi edev ja üle vindi keeratud, on seda vahelduseks päris tore vaadata.