Eeloleval talvel saab vast valmis ka pompoosne 100-miljoniline Vabadussõja võidusammas. Aga eks ole ka põhjust Vabadussõja võidu suurejooneliseks tähistamiseks: tänu sellele võidule ja selles sõjas valatud verele oleme me praegu Euroopas ega vegeteeri kusagil tsivilisatsiooni ääremail.
Kangelaseeposlik sõda
Vabadussõjast on nii esimeses kui ka teises Eesti Vabariigis palju kirjutatud. Nende kirjutiste krooniks on kindlasti aastail 1937 ja 1939 ilmunud kaheköiteline “Eesti Vabadussõda 1918-1920”, mis 1990. aastail II maailmasõja veteranide initsiatiivil uuesti välja anti. Vabadussõda kumab sellest koguteosest ja paljudest teistestki sellele sõjale pühendatud raamatutest, väiksematest kirjatükkidest ning meie riigimeeste kõnedestki vastu kangelaseeposena – sõda peeti tarkade ja kindlameelsete riigiisade ja väejuhtide juhatusel ning võideti mitu korda tugevamat vastast vähese verega.
On selge, et meie poolelt vaadatuna võideti Vabadussõda tõepoolest. Kuid Vabadussõja probleemistikku tõsisem süveneja märkab peagi, et paljud muud selle sõja kohta liikvel olevad käibetõed ei kipu ajaloolistele faktidele vastama.
Võtkem või Inglise laevastiku Eestile appitulek 1918. aasta detsembris. Esimeses Eesti Vabariigis oli käibel (ja on praegugi!) heausklik legend, et Suurbritannia sõjalaevastik tuli meile Vabadussõja otsustavatel algusnädalatel appi tublide Eesti diplomaatide kutsel. Kriitikameelega mõtlejale võib siiski jääda arusaamatuks, miks tolleaegne Briti impeerium, mille koosseisus oli tollal veerand asustatud maismaast maailmas, reageeris senitundmatu ja tunnustamata väikeriigi abipalvele.
Briti selgeltnägijad ja ?oti nõiad? Mida-mida?
Väike jäljeajamine tollase Suurbritannia tegemistes näitab, et ega ta reageerinudki. Juba Saksamaaga vaherahu tegemise päeval, 11. novembril 1918, oli Briti välisministeerium valitsuskabineti kaudu teinud sõjalaevastikule ülesandeks sõita Läänemerele. Meie verivärskete diplomaatide abipalved Suurbritanniale aga anti üle 14. ja 19. novembril, kui asi oli juba otsustatud. Ja Briti laevastikukoondis sõitis Firth of Forthi mereväebaasist ?otimaal välja 27. novembril – päev enne Vabadussõja algust. Kas tõesti inglise selgeltnägijad või ?oti nõiad nägid ette, et järgmisel päeval meile Vene karu turja kargab!?
Milles oli tegelikult asi, selle kohta on mitmeid selgitusvariante, mis kõik võivad paika pidada. Aastail 1925-1932 Eesti merejõudude juhatajaks olnud baltisakslasest kontradmiral Hermann Alexander Eduard von Salza tuli Läänemere sõdu analüüsides üsnagi globaalsele järeldusele. Nimelt ei ole maailmameredel valitsev mereriik kunagi lubanud, et keegi Läänemere-äärseist mereriikidest saaks siinse mere üle otsustava ülevõimu. Kui selline olukord on tekkimas, ilmub Läänemerele maailmamere valitseja laevastik, et siinsele dominandile näppude pihta anda. Nii olevat sajandeid tagasi käitunud Holland ja seejärel Prantsusmaa; 20. sajandi algul aga võttis asja ette Suurbritannia. Sest I maailmasõja eel ja kestel tasakaalustasid Läänemerel teineteist kaks suurvõimu – Saksamaa ja Venemaa; sõja lõpp aga tähendas Saksamaa kui merevõimu kokkuvarisemist ja Venemaa muutus ainuvõimuks Läänemerel. Sellele tuligi nüüd tema koht kätte näidata.
Omakasupüüdmatust “inglise abist” oli asi kaugel
Vist oli see varalahkunud sõjaajaloolane Hannes Walter, kes juhtis tähelepanu teisele Inglise laevastiku Läänemerele ilmumise salahoovale.
Asi olnud selles, et Briti-Vene strateegilised huvid põrkusid mitmes Euroopa ja Aasia piirkonnas. Asjaolu, et Suurbritannia oli I maailmasõjas Venemaa liitlane, tulenes vaid sellest, et Briti-Saksa vastuolud olid veelgi teravamad. Kui Saksamaa sõjas lüüa sai, kerkisid vastuolud Venemaaga Briti strateegias esikohale ja välisministeerium olla esitanud valitsuskabinetile märgukirja – tuleb leida teid Poola, Ukraina ja Baltimaade eraldamiseks Venemaast, et luua neist barjäär Venemaa domineerimistaotluste vastu Euroopas. Ning kui Venemaa 1917. aastal vajus revolutsioonide anarhiasse, tekkiski Inglismaale soodne olukord oma kavade realiseerimiseks.
Nagu näeme, olid Inglise laevastiku Läänemerele tuleku taga Briti impeeriumi küllaltki kõrged poliitilised mängud. Ja meie õnneks langesid Inglise valitsuse huvid tollal Eesti huvidega lihtsalt kokku; omakasupüüdmatust abistamispüüdest oli asi aga kaugel.
Vabadussõja eksitavad kaardid
Veel üks terane Tartu ajaloolane Ago Pajur kipub kummutama Landeswehri sõjaga seotud müüte – et selle sõja päästnud valla balti- ja riigisakslased, et võitlevale Eestile nuga selga lüüa. Pajur näitab, et vastupidi – just Eesti väejuhatus paistab olevat selle sõja provotseerinud ning siingi olid tagamaadeks hoopis sügavamad poliitilised mängud.
Ja selliseid näiteid ebakõladest traditsioonilises eesti-patriootlikus Vabadussõja käsitluses on teisigi. Pool tosinat aastat tagasi oli siinsete ridade kirjutajal au koostada väike kaart “Rinnete liikumine Vabadussõjas” tollal ilmuma hakkavale “XX sajandi kroonikale”. Oleksin võinud muidugi selle kaardi aluseks võtta eelnimetatud koguteose II köite vahel oleva “Eesti Vabadussõja sõjateatri kaardi”, kuid vana kahtlustava torisejana otsustasin sellel kaardil märgitud sõjateatri välispiiri üle kontrollida.
Võtsin selleks lahingukirjeldused ja vaatasin kaartidel, kuhu üks või teine väeosa oma sõjateel Lätis, Ingeri- ning Venemaal välja jõudis. Ja selgus, et Lätis on omaaegsed sõjateatri kaardi koostajad teinud tublisti juurdekirjutusi – on mitmeid rindelõike, mis on märgitud Eesti sõjaväe poolt hõivatuiks, kuid tegelikkuses ei viibinud seal ühtegi meie väeosa. Hoopis teistsugune senise kaardiga võrreldes paistab aga meie vägede sissetung Ingeri- ja Pihkvamaale 1919. aastal.
1939. aastal koostatud kaardil, mida sisuliselt kordab ka tänavusel Vabariigi juubeliaastal välja antud väga hea kujundusega kaart “Eesti Vabadussõda 1918-1920”, on Ingeri- ja Pihkvamaal olnud rinde maksimumkaugus Eestist küll õige koha peal, kuid kaart ise eksitav. Seda vaadates võiks arvata, et Eesti väed käisid ära ka Tsarskoje Selos ja Luugas, kuid nii see kaugeltki ei olnud. Sinna jõudis rinne tõepoolest, kuid Loodearmee rinne, meie vägedel ei olnud Venemaa avarustesse palju asja. Toetades Vene valgete pealetunge tollal Petrogradi nime kandvale Peterburile, tungisid meie väed Eestist välja vaid kahe kitsa kiiluna. Neist üks oli Soome lahe lõunakaldal ja jõudis kuulsa merekindluse Krasnaja Gorka lähistele, teine oli Pihkva taga ja jõudis välja Porhovi lähedale.
Müüdid väikesest langenute arvust
Aga Vabadussõja suurim legend on selle sõja võitmine üliväikeste inimkaotustega. Eespool mitut puhku nimetatud “Eesti Vabadussõja” II köite andmeil langes lahinguis, suri haavadesse ja haigustesse ning andis õnnetusjuhtumites ja punaste terroristide käe läbi oma hingekesed vanajumalale 4038 inimest. Aasta 2005| seisuga aga näitasid meie tänapäevase Sõjahaudade Hoolde Liidu paberid, et noid sõjaohvreid oli kokku 5942. Kuid ma kaldun arvama, et see viimanegi arv ei sisalda Saaremaa “rahustamise” ohvreid 1919. aasta veebruaris (nõukogudeaegseil andmeil 163, uusi andmeid ei ole märganud) ning Tartu tagavarapataljoni samasugust “rahustamist” juulikuus – uutel, täiesti usaldatavatel Gustav Linnu andmetel 21 surnukslastud ja ülespoodud poisikest, kes elu veel polnud näinudki.
Oletades, et Saaremaa mässu osas tehti “Nõukogude võimu viljastavates tingimustes” veidi juurdekirjutusi, võib siiski arvata, et Vabadussõja tegelikud kogukaotused koos mõlemapoolsete terroriohvritega kipuvad tõusma 6100 kanti. Seda on aga poolteist korda rohkem, kui pakuti välja 1939. aastal ilmunud “Eesti Vabadussõja” II köites.
Uus käsitlus on kallis
Juba varalahkunud sõjaajalooprofessor Rein Helme arvas, et on vaja koostada uus Vabadussõja ajalugu.
Olen püüdnud tõugata kompromissideed – teha olemasolevaile kahele “Eesti Vabadussõja” köitele lisaks veel kolmas, näiteks pealkirjaga “Uusi andmeid Vabadussõjast”. Kuid väike rehkendus näitas, et sellise projekti elluviimine – asjatundjaist autorite honorarid, maketeerimine, paber, trükikulud – kippus juba aastaid tagasi pooleteist miljoni krooni kanti; praegu kindlasti rohkem. Miljardäridele ja Eesti riigile on see väike raha; ajaloolastele, kes kipuvad Teises või parimal juhul Poolteises Eestis elama, aga suur.
Kuidas küll saada Eesti Vabadussõja ajalooski kirikut keset küla?
* * *
Legendaarse Paju lahingu müüdid ja valed
Õun tutvustab meie ühe eepilisema lahingu tegelikku kulgu
Mingem lainetavalt Läänemerelt maiste sõjasündmuste juurde, kus üheks sõlmpunktiks on 31. jaanuaril 1919 Valga lähedal peetud Paju lahing. Mäletatavasti ründasid seal ülemleitnant Julius Kuperjanovi partisanipataljon ja Soome vabatahtlikest Põhja Poegade rügemendi I pataljon üle lageda lumevälja Paju mõisat, kus olid end sisse seadnud Läti punakütid. On ajalooline fakt, et punalätlased löödi verises lahingus mõisast välja ja järgnenud ööl pidasid nad paremaks ka Valga linnast lahkuda.
“Ametlikud” numbrid
Aga Paju lahinguga on seotud üks suur saladus meie Vabadussõjas, millelt loori kergitas alles aastal 2000 ohvitserist sõjaajaloolane Urmas Salo. Selleks saladuseks olid vastaspoolte kaotused tolles lahingus. Eelnimetatud suurteos “Eesti Vabadussõda 1918-1920” nimetab selles lahingus eestlaste-soomlaste kogukaotusteks langenuina 42 meest; haavatuina, põrutatuina ja kadunuina aga 113 meest. Vastase kohta aga öeldakse seal, et “vaenlase kaotused Paju mõisa kaitsmisel haavatuina ja surnuina osutusid väga raskeks”.
Veidi konkreetsem selle lahingu vastaspoole kaotuste osas oli hilisem kindralmajor Jaan Maide oma 1933. aastal ilmunud mahukas raamatus “Ülevaade Eesti Vabadussõjast 1918-1920”. Maide kirjutab: “Vaenlase kaotused Paju mõisa all ulatusid paarisaja surnuni ja 300-400 haavatuni.” Sellest võiks arvata, et Paju lahinguga on kõik korras – meie väed kaotasid küll 42 noort meest, aga punalätlased viis korda rohkem, sest mis see “paarsada surnut” muud on, kui numbrina lahtikirjutatult 200 ja rohkem.
Tegelikud numbrid
Aga Urmas Salo vaatas mõlema poole kaotused üle arhiivitasandil; ühelt poolt Eesti Riigiarhiivis ja teiselt poolt Latvijas Valsts Arh?vs’is. Ning selgus, et meie poole kaotused selles lahingus olid veidi suuremad – koos haavadesse surnutega 46 meest. Viimaste hulgas oli teadupoolest ka üks meie esinduskangelasi Julius Kuperjanov. Lätlaste langenute kokkurehkendamisel aga selgus hämmastav tõsiasi, et neid oli vaid ligi 30 – poolteist korda eestlastest-soomlastest vähem.
No mida oskan mina selle peale kosta? Kõigepealt seda, et punalätlased olid tõesti meile Vabadussõjas tõsised vastased – kahjuks valed mehed valel ajal ja vales kohas. Teiseks seda, et selline seitsmekordne (!) möödapanek vastaste kaotuste osas teeb ettevaatlikuks ka muudesse Vabadussõja lahingutesse suhtumisel. On arvata, et need lahingud alles ootavad oma süvauurijaid.