20 aastat on möödas ajast, kui Ruja andis oma viimase kontserdi. Selle aja vältel on peale kasvanud uus põlvkond inimesi, kelle arvamus bändist kujuneb vaid plaate kuulates, vanemate inimeste pajatusi lugedes ning? teatrietendusi külastades. Tõepoolest, on ilmunud kaks DVD-d, mille omandamiseks pole sugugi vaja külastada hästi varustatud plaadipoode. Selverist piisab täiesti. Seega oleks siis tegemist nagu laiatarbekaubaga. Kuid järgnevalt selgub, et kettakeste hind on üsna soolane. Nagu ka suvel Tartus mängitud etenduse pilet. Nii et Rujast on saanud omalaadne kaubamärk. Kas sinul on juba Ruja särk?
Hunnik publikut
Väidetavalt käis Ruja muusikali jälgimas üle 22 000 vaataja. Keegi ei tea, kui palju oli nende hulgas tõelisi Ruja fänne. Muusikalid on Eesti teatritegijate leib ning neid vorbitakse kahtlemata ka edaspidi. Tunnen isiklikult paljusid muusikaliselt erudeeritud inimesi, kes Rujast eriti lugu ei pea. Põhjuseks näib olevat peamiselt kas üldine põlgus progeroki vastu või siis Alenderi hääl. Mõnel juhul võib kuulda ka ärritunud mõtteavaldusi seoses Ruja üldise mõjuga eesti muusikale.
Ma pole kindlasti Ruja fänn. 70ndate trendikas eksperimenteerimine muusikariistadega ning kohati lausa psühhedeelilised helid pigem ärritavad mind kui panevad muusikat nautima. Samuti pole ma kindlasti sage muusikalide külastaja, kuna pean neid teatud määral moenarruseks. Ent liigitaksin Ruja kui vokaal-instrumentaalansambli Eesti ajaloolisel muusikamaastikul vägagi oluliseks nähtuseks ning pigem positiivseks. Kahtlemata olid nad eesti rokkmuusika pioneerid, originaalmuusikat viljelevad andekad muusikud, kes kasutasid eesti luuletajate poolt loodud kirjanduslikult tugevaid laulutekste. Juhan Viiding oli teatavasti osav võimuvastase sõnumi kodeerija ja Rannap de?ifreeris sedasama sõnumit muusika abil lahti. Seega oli varase Ruja puhul tegemist uuendusliku muusika ja taasärkavast eesti kultuuriteadvuse sümbioosiga.
Ruja-rokkooper
Rokkooperi ülesehitus järgib kronoloogiliselt bändi käekäiku, mis oli pehmelt öeldes keeruline. Märkimisväärse egoga isiksused olid sageli loomingulises aspektis lahkarvamustel. Rannapi jaoks oli Ruja muusika relv ja sõda. Bändi teine liige Margus Kappel kinnitab seevastu, et Ruja pole mingi protest, kuna sama hästi võib protestiks nimetada ka hommikust silmade avamist.
Klassikaliselt jagatakse Ruja lugu nelja ajajärku – varase Ruja uuenduslikkus, proge-Ruja ideedetulv, pop-Ruja lõbu ja nukrus ning lõpuks hilise Ruja agoonia. Kõik need ajastud leiavad ka etenduses kajastamist. Stsenaristid Ene-Liis Semper ning Tiit Ojasoo on oma raske ülesandega hakkama saanud. Ilma bändi ajalugu tundmata pole etenduse kõik aspektid siiski täiesti mõistetavad. Õnneks on DVD vahelehel kirja pandud ka bändi loo põhipunktid.
Kuna nühkisin Ruja viimase kontserdi ajal alles kolmandas klassis koolipinki, ei oska ma öelda, kas Tõnis Mägi kehastatud tatine asotsiaal istus tõepoolest trepikojas just siis, kui bänd end Rannapi tülgastuskisa saatel kirvega läbi seina raius või oli fiktsioon lihtsalt vajalik selleks, et Mägi saaks ühe laulu esitada. Vahest polegi pisike fantaasialend paha. Fantaasiat ju sõna “ruja” pidavatki tähendama.
Laule esitatakse etenduses kõikvõimalikes olukordades: kontserdilaval, korteriläbudel, teatrietendusel… Näitlejaid toetavat bändi pole siiski näha. Samas, kui juba laulmiseks läks, oleks tahtnud ka “Dr Noormanni” kuulda!
Etenduse vaimustavaima osatäitmise teeb kahtlemata Rein Rannapit kehastav Priit Võigemast. Leebe, ent samas jõuline karakter, kes suudab klaverit mängides näole manada tõeliselt hullunud pilgu, hoiab bändi raudses haardes ning nõuab kõigilt vaid enda taktikepi järgi käitumist, õpetades Alendrit laulma ja visates Nõgisto (Risto Kübar) bändist välja. Kahjuks pole kuulda olnud, kas Rannap ise jäi Võigemasti näitlejatööga rahule. Ei puudu etenduses ka kohustuslik erootikamoment, milles peaosas figureerivad Nõgisto, paljatissilised tibid, ?ampanja ning kõike seda laulu “Teisel pool vett” saatel. Rokkstaaride värk.
Veel leidub koomiline õnnetusjuhtum, kus Nõgisto tahab Rannapile helistada, rebib aga kogemata telefoni küljest numbriketta ning varjab juhtunut seejärel osavalt oma kehaga. Üldiselt võib kaamerameeste tööga igati rahule jääda, filmitud on huvitavate rakursside alt. Palju on lähikaadreid. Laulu “Rumal rahutus” ajal kõnnib Rannap mööda etenduse territooriumi ringi ja nii näeme ka telgitagust kolleegiumi. Rannapi lahkumine lavalt öösse on sümboolne, kuna bändi viimased ülesastumised toimusid juba ilma temata.
Alender DVD-l
Kas on parem vaadata etendust tearis või kodukinos? Ilmselt kõige etem oleks vaadata etendust teatrilaval mitu korda. Ja muidugi esimeses reas, et näeks näitlejate näoilmeid.
Teine filmiketas, “Alender liikuvas pildis”, on pühendatud Rannapi poolt leitud “kreisile” lauljale, kes jäi Ruja kogu 17-aastase tegevusaja jooksul ainsana bändi konstantseks liikmeks. Alender polnud varases Rujas kõige esileküündivam kuju. Vahest tagasihoidlikkuse ja Rannapi juhtimisstiili tõttu teadis laiem üldsus vähe tema enda poolt kirjutatud lauludest, mida oli terve kuhi. Ometigi arvatakse, et just tänu Alenderile püsis bänd koos oma tegevusaja lõpupoole.
Lisaks biograafilisele filmile “Teisel pool vett” (ikka uskumatu, kui sobiv pealkiri igas mõttes, ehkki see pole Alenderi enda laulutekst!), milles näeme artistile lähedasi inimesi teda meenutamas, ja mõnele koduvideole leidub sellel plaadil pikemat sorti rubriik, mida võiks nimetada “mees ja kitarr”. Postrujalik Alender, keda mitme loo ulatuses kuuleme-näeme, ei ole uljas rokkar, vaid melanhoolselt romantiline lüürik.
Neid plaate võib vaadelda nii koos kui ka eraldi. Ent kumba DVD-d praegusel raskel ajal soovitada? On ilmne, et kui Alender sooloartistina teile ei meeldi, siis “Urmas Alender liikuvas pildis” kangekaelset eestlast ümber ei kasvata. Kuid teatrietendus iseenesest on ju glamuurne. Ruja laulud mõjuvad üllatavalt värskendavalt, kui neid esitab keegi teine. Peale selle on Alender etenduses kenama näoga. Esimeses vaatuses kohe kindlasti.