Inimkond on ammu andnud kaudse tunnistuse selle kohta, et kõige rohkem peab ta lugu suurimatest röövlitest, kes on sealjuures ka kõige usinamad eputajad. Nii on inimene nimetanud lindude kuningaks kotkast ja loomade kuningaks lõvi. Sellest viimasest tulebki meil nüüd juttu.
Mulje lõvist
Et meil on alust teda eputiseks nimetada, tuleneb kas või sellest, et ta on üks vähestest kiskjatest, kellel esineb rõhutatud sooline dimorfism: isase ja emase lõvi erinevus on tõepoolest hämmastavalt suur. See on ilmselt otseselt seotud lõvi eriti kõrge sotsiaalsusega (ainus sotsiaalne kaslane). Tõepoolest, kõik täielikult sotsiaalsed liigid valivad endale liidreid nende karismast juhindudes. Nii et isastekeskses lõvide ühiskonnas on võimupretendentidele äärmiselt tähtis võime avaldada lummavalt ülivõimsat muljet – eelkõige emastele (peamised ja kõige tähtsamad valijad loomariigis on ikkagi emased) – ning et saaks “rahvast” selles lummatud seisundis kõige kauem hoida.
Kuni 240 cm pikkuse tüvega, 60-90 cm pikkuse sabaga lõvi on küllaltki sihvaka kehaga, kuid ülimassiivse peaga ja isastel lõvidel on tõepoolest selline lakk, et see ei jäta ükskõikseks kedagi, kes seda vägevat kaslast näeb. Mulje, mida avaldab isane lõvi, pole kaugeltki tekitatud üksnes laka suuruse ja värviga (katseliselt on kindlaks tehtud, et emased valivad eelkõige sügavtumedaid brünette, seejärel punalakkasid ja viimases järjekorras blonde – seda muidugi juhul, kui nad kõik käituvad enam-vähem sarnaselt), vaid ka sellega, kuidas ennast “serveeritakse” vaatajaskonnale: kehakeelega, kõnnakuga, peahoiakuga, pilkude jaotamise maneeriga jne.
Jookseb nagu jänes
Olukorras, kus isaslõvi ei tunne ennast kuigivõrd kindlalt, näiteks kui läheduses liigub mõni eriti suur loom, grupp inimesi odade või püssidega, mõned veidrad sõidukid jms, hakkab ta ära minema – äärmiselt uhkel sammul, hoides seejuures pead maksimaalselt kõrgel ja lastes aeg-ajalt kuuldavale midagi kauge ja kergelt hajameelse kõuemürina laadset. Kuid sedasi aeglaselt eemaldub ta seni, kuni nende murettekitavate olendite pilgud suudavad tema taju kohaselt teda jälgida. Niipea, kui ta jõuab mõne objekti varju, pistab ta punuma nagu jänes, vaat et sama kiirestigi.
Et lõvi on kõige suurem röövel, võib öelda loomulikult iga karjus, kelle karjal ja tal endal on lõvidega vahetuid kogemusi olnud. Pealegi valivad lõvid (eelkõige Aafrika lõvid) endast suurema kehaga saakloomi – noorte elevantideni välja. Taoline jahisuunitlus toetub loomulikult lõvide sotsiaalsusele, antud juhul väljapeetud oskustele teha jahipidamisel koostööd.
Haruldus – India lõvi
Kunagi elasid lõvide praidid (grupid, kus on üks-kaks isast lõvi ja kümmekond, vahel vähem, vahel rohkem, emaseid lõvisid) tohutult suurel alal Euroopast Indiani ja isegi Indo-Hiinani. Veel 10. sajandil resideeris lõvi näiteks Kaukaasias, Balkanil, Peloponnesosel, Väike-Aasias jm. Ent juba antiikajast peale on lõvi areaal pidevalt kahanenud.
Mitu Aafrika lõvide liiki (berberi lõvi) on täielikult kadunud, Euroopas pole neid ammugi, Aasia lõvidest jäi ainult India lõvi, kelle arvukus oli näiteks kuuekümnendatel aastatel lausa katastroofiliselt väike – alla 180 isendi.
Praegu elab India lõvi ainult Giri metsas Gujarati osariigis Indias ja mõnes loomaaias, sealhulgas ka Tallinnas. Meil on noored loomad – üks isane ja kaks emast – ja me loodame väga, et nad hakkavad järglasi andma.
Lõvi saab suguküpseks neljandal kuni kuuendal eluaastal. Tema eluiga võib ulatuda kolmekümne aastani, nii et meil on tõesti meie grupiga seoses suured ja loodetavasti põhjendatud ootused.
Veel erinevusi
India lõvi, nagu on omane tervele liigile, on savanni põhielementidega segamaastiku territoriaalne suur kiskja, kelle emased lähevad sünnitama varjulistesse paikadesse karjast (praidist) eemale. Pesakonnas on enamasti kolm poega. India lõvi on mõnevõrra Aafrika lõvist väiksem, koon on märgatavalt lühem – eriti ilmne on see emastel -, näoilme aga jätab veidi nukra looma mulje, mis tuleneb kahtlemata sellest, et just India lõvi kulmuvibrisside puhmad on eriti märgatavad, need on kõrged, suhteliselt laiad ja heledad, tumedama siseosaga.
Isaste India lõvide lakk läheb kohevaks ja paksuks kaugemal kukla peal kui Aafrika lõvil, nii et India isaslõvi kõrvad on alati nähtavad kogu oma ulatuses ega “upu” iial laka sisse. India lõvi saba on Aafrika lõvi omast proportsionaalselt pikem ja eriti suure musta “pintsliga” otsas. India isaslõvi lakk on üsna omapärase üldkujuga, selle peamiseks omaduseks on võimas, väga tumeda karvaga lakakasv kõhu peal, peale kukalt, kaela, rinda ja õlgu. Kõhul kasvab lakk tagajalgadeni välja ja katab India isaslõvile omast pikka, umbes peopesa laiust kurdu, mis kulgeb keset kõhtu tagajalgade vaheni. Selline kurd on omane ka India lõvi emasloomadele – soovi korral võite seda lotiks nimetada.
Erinevalt oma Aafrika sugulasest ei kipu India lõvi eriti vaimustunult endast suuremate loomade kallale.
Mütoloogiline loom
Vähe on loomaliike, kellel oleks sama tähtis märgiline koht müütides, religioonides, folklooris, kujutavas kunstis, heraldikas, kirjanduses ja isegi anekdootides kui lõvil. Eesti vapil on neid kolm nagu ka Taani omal. Heraldikas on lõvid, leopardid, harvemini ka tiigrid kujutatud profiilis ja kui on tegemist just nimelt lõviga, siis vaatavad need profiilis kehaga kujutatud loomad näoga otse vaatajale silma.
Mida kõike lõvi ei sümboliseeri – ainuvalitsemise õiglust, jõulist resoluutsust, ohtlikkust, suursugusust, järglaste kaitset, aga ka kõrkust, raevukust, lausa kurjust ja viha ning palju-palju muud. Kõrk ja ohtlik lõvi on Uues Testamendis saatana zoomorfne klassifikaator, kuid teistes teksti osades on lõvi ülima võimu kaitse ja suursuguse päritolu sümboliks. Jaakobi poegadest sai peaõnnistus osaks tema neljandale pojale Juudale ning just nimelt tema põlvest on pärit nii kuningas Taavet oma kojaga, järelikult ka Jeesus.
Olgu nende sümbolitega, kuidas on, lõvi on ökoloogiliselt unikaalne ja äärmiselt tähtis ülim konsument – suurkiskja, täielikult sotsiaalne, territoriaalne varitseva jahikunsti meister ja igati hiilgav loom.