Kas Oskar Lutsu Teele mängis Kiirega mängu “Dünamo” 2. raskusastet? Kas Lutsu “Soo” tegelane Madjak oleks jäänud ellu, kui temaga ei oleks mängitud seltskondlikku mängu “Alkohoolik”? Kas Nikolai Baturini tegelane kartlik Niikas, lõvilakkade kammija oli kartlik seepärast, et teda psühholoogiliselt rünnati? Kas Karl Rumori “Tulede sügisöös” peategelane suutis vallutada nii palju naisi seepärast, et tal oli nii kindel psüühika?
Berne
Ülikooli ajal õppisime, et seksuaalseid mänge, mis lõpevad mängu ühe või mitme osapoole kahjusaamisega, on kirjeldanud Montréali psühholoog Eric Berne (1910-1970). Berne’i järgi võib inimeses eri aegadel välja lüüa kolm Ego-staadiumi: Laps, Vanem ja Täiskasvanu. Kui inimesed suhtlevad üksteisega täiskasvanu-täiskasvanu tasandilt, siis suhe on edukas. Kui aga üks võtab Lapse ja teine vastavalt Vanema positsiooni, siis seda suhet nimetatakse transaktsiooniks, teatavaks mustriks, mis käivitab suhtlemismängud. Need transaktsioonid võivad päevas mitu korda vahetuda.
Nii kirjeldas Berne seltskondlikku mängu “Alkohoolik”: “Keskne roll mängus on Alkohooliku oma, seda mängib Valge. Peamise toetaja roll on Süüdistajal, keda tavaliselt mängib vastassoost isik, enamasti abikaasa. Kolmas roll on Päästja, tavaliselt samasooline, sageli hea perearst, keda huvitavad ühtaegu nii patsient kui joomisprobleemid. Klassikaliselt päästab doktor alkohooliku edukalt tema pahe küüsist. Kui Valge juba kuus kuud alkoholi pole tarbinud, õnnitlevad nad teineteist. Järgmisel päeval leitakse Valge rentslist.” (Berne, “Suhtlemismängud”).
Mõned mängud on julmad ja patoloogilised, näiteks naise algatatud Dünamo-mängu 2. ja 3. tasand. Teised mängud on väga healoomulised, nagu “Kavaler” või “Ma aitan teid meeleldi”, sest toimuvad täiskasvanu-täiskasvanu sotsiaalses paradigmas. Mängu “Bussijuhi puhkus” mängib enamus inimesi, eriti poliitikuid, ja see seisneb oma elusündmuste ekstravagantses lahtirääkimises. Inimesed ei taju, millal kuulajaskond tüdib tema heietustest stiilis “ma tean, te pole ju Indias käinud”. “Te pole ju Indias käinud” on küll pealtnäha heatahtlik, kuid selline jutt hakkab peatselt vihjama millelegi hoopis muule – enda isiksuse tähtsuse rõhutamisele, teise paikapanemisele.
Fortune
Kooli kohvikus lehitsesime meie, noored tudengid, ka ühte teist raamatut, kellegi juudi õpetlase Dion Fort?uni teost “Kaasaegne psüühiline enesekaitse” (vene k. 1993). Fort?un kirjutas täpselt samadest asjadest, aga natuke teistsugusel positsioonil. Tema ei hakanud kirjeldama mänge, vaid olukordi, mil keegi on meie hingeruumi jõhkralt sisse murdnud ja asunud vampiirlusele, imedes suurte sõõmudega meie eluenergiat. Autor ise oleks seetõttu äärepealt hulluks läinud. Alles internetiajastul on võimalik avastada, et mingisugust vene-juudi õpetlast Fort?uni ei ole olemas olnud; venekeelses “Kaasaegses psüühilises enesekaitses” ei olnud lihtsalt märgitud, et autoriks oli tegelikult briti okultist ja vaimudekummardaja Dion Fortune (õigemini: Violet Mary Firth, 1890-1946). Firth sedastas, et inimestel on 28-päevane tsükkel, mille lõpuosas on nad psühholoogilistele rünnakutele haavatavad. Naiste puhul saab seda seletada menstruaaltsükliga, kuid kummalisel kombel toimib see ka meestel.
Tegelikult on psüühilist enesekaitset enamikul väga vaja, paljudel on närvid läbi, sest elu pole just kergete killast. Violet Mary Firth kirjeldas energiavampiirlust: keegi valib välja ühe inimese, esmapilgul võib see valik isegi juhuslik olla. 90% juhtudest on mõlemal hea olla: sõbrad lahutavad meelt.
Aga kui inimsuhtes kulgeb kõik nõnda, et üks saab sellest jõudu juurde, teine aga – olles samast inimsuhtest näiliselt sõltuv – vajub kokku nagu narts, siis on kuri karjas. Neid juhtumeid on vähe, kus näiliselt hea inimsuhe sel kombel kokku langeb. Kui keegi käsitleb oma ligimesi kui asju, siis ta peab neid ülekandeobjektideks.
Winnicott
Mänguasju, mille poole stressis laps pöördub, nimetas objektisuhete teooria looja Donald Winnicott (1896-1971) ülekandeobjektideks. Kui ülekanne jääb varajases lapseeas teostamata (see teostuks siis hiljem, psühhoteraapia käigus), kanduvad niihästi neuroos kui ka ülekandeobjektid edasi täiskasvanuikka. Ja nii muutuvad inimesedki selle neuroosis kodaniku jaoks ikka nendekssamadeks mänguasjadeks.
Võtame näiteks Tammsaare “Elu ja armastuse”. Jõukas ärimees Rudolf Ikka suudleb maalt linna tulnud külaneiut Irmat, lähenedes talle ka nii, et ta kindlasti teab, et ta seda suhet lõpuni pidada ei suuda. Mäng. Aga mis siis, mõtleb Rudolf, kogu inimolemine on ju mänguline. Mängu leidub muusikas, kõnes ja isegi seksuaalaktis.
Ja kui Irma hakkab oma asju pakkima pärast seda, kui teda on sel kombel jõhkralt köögipõrandale pikali väänatud, siis leiab Rudolf taganemistee ja lubab plikale endist palka ei millegi eest. Lisaks veel kursustel käimise võimalust. Kursused tasuta – seega pakub ta Temakesele osalemist taas Berne’i-hõngulises mängus. Mängu nimi on “Löö mind”, see on iseenda sotsiaalselt haavatavaks muutmine.
“Löö mind. Seda mängivad need, kelle sotsiaalne käitumine on just selline, nagu kannaksid nad kaelas silti kirjaga “Palun ära löö mind!” Kiusatus on aga suur ja kui loomulik tagajärg käes on, hüüab Valge haledalt: “Aga silt ütleb ju “Ära löö mind”.” (Berne).
Teele
Lutsu “Suve” kangelanna Raja Teele mängis Jorh Aadniel Kiirega “Dünamo” teise raskusastme mängu. Selle mängu nimi on ka “Tõmba uttu, kolge”. Esitleks, naine ahvatleb. Ta teeskleb, et on mehest huvitatud. Mees läheb mänguga kaasa ja hakkab selle naise suhtes endale midagi lubama. Ühel hetkel aga muutub naise provokatsioon mehele näppude pihta andmiseks. “Dünamol” on ka kolmas raskusaste: naine lavastab iseenda vägistamise katse, et meest lõplikult hävitada. Sel mängul on ka hoopis süütu variant, mida kutsutakse “Kavaleriks”: naine kasutab mehe käitumist peeglina ja võtab vastu tema komplimente täpselt niikaua, kuni ta vajalikuks peab.
Teele alustab mängu tagasihoidliku avanguga: ta sedastab, et nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline. Kiir hakkab end tasapisi kujutlema tema peigmehena ja muutub tüütuks. Peiu niisutatakse veiniga sisse Raja talus ja saadetakse isegi Venemaale põllumeheks õppima. Asi päädib psühholoogilise rünnakuga: “Tehke, Kiir, mida te iganes soovite. Kuid mind jätke rahule!” Pangem tähele, et “Dünamo” ei oleks saanud kuidagi toimuda, kui Kiir oleks võtnud täiskasvanulikuma hoiaku ega läinuks mänguga kaasa.
Joosep Toots on algusest peale täiskasvanu positsioonil. Ta on eemalseisja ega tiku Teelele ligi. Mäng temaga on täiesti võimatu, kuigi ka temaga mängitakse. Ta isa mängib temaga projektiivset laadi mängu “Lastevanemate koosolek”.
Kiire suhtes on Toots igipõline vaenlane. Kuid pärast kaklusstseeni vahetavad koolivennad küsitlevaid pilke. Nad on mõlemad väljas Teele püüdmise peal ja seetõttu võiks neid nimetada isegi kolleegideks. Nende käitumine meenutab allakirjutanule kangesti Savisaare ja Ansipi oma. Need kaks meest ei unusta kunagi teineteist tõrvamast. Aga kui keegi väljaspool poliitikat peaks neid ründama, siis koonduvad nad ühe mütsi alla ning tõrjuvad koos rünnaku.
Arno Tali valib “Suves” peitupugemise strateegia. Ta tõrjub Teele lähenemiskatsed väitega, et tema enda isiksus on põhjalikult muutunud. Sellega meenutaks ta justkui katarsisejärgseid patsiente psühhoteraapias, kes ei väsi kinnitamast, kuivõrd muutunud nad on.