Emilie Gams (Hamss) ja Ada Kester (Köster), kaks eesti memmekest, saabuvad muuseumisse nagu tellitult õigel ajal – siis, kui meil on ekspositsioonivaatamine lõppenud.
Võõrastust ei olegi, meie oleme tahtnud näha siinseid eestlasi, Emiliele ja Adalegi pakub kohtumine rahvuskaaslastega palju rõõmu.
Pilt
Kõhn ja tikksirge Emilie kannab valget pitspluusi, musti pikki, pidulikke pükse, tema täiesti pruune juukseid hoiab pea ligi valge, kaardus soengukamm. Naise näos ei olegi sugugi nõnda palju kortse, kui kujutad ette 70-aastase tudikese puhul. Ja juuksed polegi halliks tõmbunud nagu minul, märksa nooremal inimesel!
Pisut lühem ja kühmjam Ada kannab pääsusilmaroosat, mummudega pluusi, valgeid pikki pükse, temagi juustes ei vilksata hõbedat.
Ehk mõjuvad noorendavalt Vaikse ookeani soolased tuuled? Või kosmeetika?
Istume ümber laua.
Ka Emiliel ja Adal ei õnnestunud Elfri(i)de Palli, kolmandat sealset eestlast kätte saada, nagu ennist meilgi. Ju on vanainimesel kuhugi pikemalt asja.
“Koer saab eesti keelest aru,” ütlen mina.
“Miks ta siis ei peaks aru saama?” imestab Ada.
Järgmine pilt
Memmekesed kõnelevad soravalt eesti ühiskeelega läbisegi hiiu murret, see näitab, et eraldiolek kodumaast ei ole olnud täielik, suhtlus on murde sekka toonud kirjakeele pruukigi. Häälduses pole russisme, nagu näiteks venelasel, kes eesti keelt õpib. Hääldus on puhas. Sõnavarra lipsab mõni venekeelne sõna, ja see on paratamatus.
Mis sa teed, kui enamiku oma jutte pead sa vene keeles rääkima! Ainult iseendaga võid emakeeles jutelda! Aga mõned kiiremad ja lühemadki mõtted on juba venekeelsed.
Mul on olnud tegemist Buenos Airese eestlastega. Nemad kudrutavad puhast võru murret, millist enam Võrumaalgi ei kuule.
Veel järgmine pilt
Emilie kiirustas Vaikse ookeani äärest kohe pärast sõda koos perekonnaga põliskodumaale, elas Tallinnas, Kadrioru-kandis, loomaaia vastas, käis Vabriku tänava vene koolis. Lõpetas kaheksa klassi, läks vabrikusse tööle.
Tuli aasta 1951, saabus kosilane kaugelt Primorjest, see oli laevakapten, siinsetest kuulsatest kaptenite suguvõsast pärit Voldemar Gams. Miks mitte minna mehele lapsepõlve mängusõbrale? Emilie kolis tagasi Primorjesse, õppis arveametnikuks, oli miljonärkolhoosi raamatupidaja.
Õde ja vend elavad siiani Saaremaal, aega võttis, kuid nemad kohanesid ilusti. Emilie käis viimati Eestis 1991. aastal. Emiliel on 38-aastane poeg, kes räägib ka eesti keelt.
Ada pole Eestis käinud. Ta oli kooliõpetaja, praegu pensionil. Ta oli pikki aastakümneid samas koolis õpetaja, kus ta ise alustas õppimist, ainult hoone on teine. Kui Ada koolitirtsuna esimestes klassides käis, oli kool eestikeelne, kui viimastes klassides, oli koolis keelatud eesti keele rääkimine, seda ka vahetundide ajal.
Hirm ei lubanudki emakeelt pruukida, ent kes seda kogemata tegi, sai karistada. Natsionalistid sihukesed! Või spioonid, kes kasutavad omavahel salakeelt, et teised nende juttu ei mõistaks. Ja tegelikult on see üks- ja seesama, natsionalistid ongi spioonid ja spioonid natsionalistid, ühed rahvavaenlased kõik!
Ada 43-aastane tütar heidab praegu kangesti ette, miks ema ja isa talle eesti keelt ei õpetanud.
Niisugune elu, kord saad vastu üht, siis vastu teist põske, ilma et sa ise palet ette pööraksid…
Adal on esimesest abielust korealasega poeg, kelle passi viiendal real seisab kirjas, et ta on venelane. Ema passis eestlane, isa passis korealane, ise venelane. Üks pluss üks võrdub kolm.
Siis on veel see pilt
Memmed meenutavad õudusi.
Kolhoosi loomise ajal tundus, et küla küüditatakse eestlastest tühjaks. Hiinlased ja korealased kadusidki sootuks, veidi eestlasi jäi siiski paigale. Kes oleks laevu juhtinud, kes oleks kalu püüdnud? Ei saanud ju viimast kui üht ära viia.
Nüüd tulevad siis hiinlased ja korealased tagasi. Ada teab ka põhjust – venelased ei viitsi tööd teha, joovad ja laaberdavad terve päeva. Idainimesed venitavad naba paigast, rügavad mis hullu, pole ju kahtlustki, kes kelle välja sööb, nüüd, kui pole enam parteid ja valitsust venelasi toetamas, kui otsustab raha ja tööarmastus.
Aga mis siis, kui partei ja valitsus hakkavad jälle venelasi toetama? Mis sest et partei on teise nimega, kuid sellise arengu märgid on ilmselgelt paista.
Vastust ei tea keegi. Põhiküsimuseks on ikkagi see, kas Venemaal õnnestub rahva sündimust tõsta, ülinegatiivne iive positiivseks pöörata.
Ja see pilt ka
Emiliele ja Adale meeldib kõige rohkem viibida siin, muuseumis. Siin püsib seintel nende elu, nad tunnevad inimesi stendipiltidel.
Kõnni nagu mööda oma vana küla! Samad hääled, samad kilked, sama loojuv päike. Sama sadam, näe poputades tuleb merelt kuunar, trümm täis saaki, kapteniks naabrimees Volli, kõik madrusedki tuttavad poisid. Sama laevaehituskai, seal asjatavad koolivennad ja kooliõed. Sündmused elustuvad – kosmonautide külaskäik, hiigelkilpkonna püük, tantsuõhtud rahvamajas.
Ühes muuseumivitriinis on joonistatud Gamside väärikas sugupuu koos oma paljude harudega, fotod kõrval. Seal on ka Emilie ja Voldemari pildid, oo, isegi pulmapilt! Voldemar admiralilõikelises ?ikis kaptenivormis, Emilie luikvalges mõrsjakleidis looriga.
Palume Emiliel selle vitriini kõrval seista, Tiit teeb pildi.
Eksponeeritu eksponaatide taustal.
Paar tundi juteldud, tuleb aeg lahkuda. Teeme hüvastijätuks ühisfotod. Ühel pildil, mille plõksan mina, Ada, Emilie, Viktor Fjodorovit?, muuseumitöötaja, kelle nimi unus küsimata, ja Tiit, teisel pildil, mille teeb Tiit, mina tema asemel. Mõlema taustaks Eesti Vabariigi kaart ja meie trikoloor.
Ning viimane pilt
Lähme koos muuseumitrepist alla.
Väljas jätame Ada ja Emiliega jumalaga.
Vaatame, kuidas nad oma kerge jalaga kodu poole kapsivad.
Liiviküla kolmest viimasest eestlasest kaks.
Ühelt poolt ju tavalised naised, teiselt poolt suured inimesed, viimased eestlased siinpool Vaikset ookeani.
Suvine septembripäike paistab kõrges taevas, kangete naiste varjud langevad teele.
Üks ajastu on läbi saamas. Äkki juba saanud?
* * *
Fataalne lõpp, rist peal
Advig Kiris meenutas tollel raamatukoguüritusel, et 1969. aastal elas siin veel tema tädi, kes praktiliselt vene keelt ei osanud, võis aga suhelda hiina ja korea keeles.
1989. aastal oli Liivikülas veel kümmekond inimest, kes eesti keelt rääkis.
Nüüd siis ainult kolm.
Isegi muuseum võib oma otsa leida.
Uute, korealastest omanike jaoks on see ju üks veidrus. Eestlased on ju nende jaoks okupandid, kes hõivasid hiinlaste ja korealaste iidse maa ja mere. Milleks neid au sees pidada? Milleks neile, tsaarivalitsuse tööriistadele kallist ruumi ja pinda kulutada?
Mida teha lõpliku kadumise vältimiseks? Vähemalt mälestuse tallel hoidmiseks?
Tõsi, muuseum ei ole teaduslik, säilikute ja museaalide leiukoht ning leidmise kuupäev on märkimata.
Ometi sisaldab see muuseum minu meelest hindamatut infot idaeestlaste kohta.
Mida sellega teha?
Minu meelest võiks Eesti Rahva Muuseum kollektsiooni vastu huvi tunda, selle omandada, kuigi ma ei oska öelda, mis moel see võiks sündida, kas ostmise, kingi vastuvõtmise või (antagu andeks) prahi koristamise teel? Vahest teeb asjaajamise keerulisemaks tõikki, et Novõi Miri muuseum pole enam iseseisev üksus, vaid mingi Primorje riikliku muuseumiketi üks lüli.
Aga kui tahtmist jätkuks, selguks kõik tutvumise ja läbirääkimiste käigus.
* * *
Eestlased ja jeestlased
TEISTMOODI ON LIHTSALT TEISTMOODI! Remsujev räägib keelest ja aktsendist, aga rohkem muust: vahet pole!
Koolipõlves olin ma päris kõva sportlane. Sõudja. Mu perekonnanimeks oli tollal Remsujev, mu põhikonkurendiks oli Toomas Külmoja, valge peaga poiss, sirakas nagu taevatala, viiking mis viiking. Mina esindasin eestikeelset kooli, tema Tartu neljandat, vene kooli. Mina ei osanud peaaegu ainukestki sõna vene, tundus, et Külmoja ei piuksugi eesti keelt.
Kuradi jeestlane!
Kord tabas kõrv, kui keegi enne autasustamist tema pihta suskas: kuradi jeestlane, raisk, kobigu oma Venemaale tagasi, mis ta tuleb siia eesti poisse võitma!
Nii kuulsin ma esimest korda seda kirumissõna, ma ei taibanud alul, mida see tähendab, kuid vihasest toonist oimasin, et midagi halba. Kunagi hiljem mõistsin, et see jeestlane on Venemaa-eestlane, j sõna algul märgib aktsenti, teeb seda liialdatult.
Kui Külmojal autasustamisel kätt suruti, kohmas ta siiski: “Tjanan.”
Tsermoonia järel astusin ma tema juurde ja ütlesin otse: “Sa ju räägid eesti keelt! Mis sa teed niimoodi, et ei räägi!”
“Te hakkate kjõik naerma, kui ma rjaagin,” vabandas mu rivaal.
Milles oli siis asi?
Jah, nii mõnigi Venemaa-eestlane tegid kärmet karjääri, neid edutati ametitesse, mis käisid kaugelt üle nende kompetentsuse taseme.
Eesti elu tundmata juhtisid nad ühiskonda narrilt, neist räägiti salamisi, vargsi vasakule ja paremale piiludes anekdoote, eriti kultuuriringkondades. Oli kultuuriminister, kelle kohta pajatati, et too hääldas valesti meie draamaklassiku nime, ütles Kitzbergi kohta Kitzenberg. Mine tea, ehk vastab see tõik tõelegi, kuid kes seda kinnitab? Kes seda ise kuulis?
Venemaa-eestlaste keelepruuki mõnitati, nendega ei käidud läbi. Ikkagi võõrad ja kahtlased, kuule, käi õige oma Venemaale tagasi, mis õnne sa siit otsid! Leiad veel minu õnne…
Eesti-eestlased tõrjusid Venemaa-eestlased endist eemale (aga just seda oligi Stalinil vaja!), Venemaa-eestlased panid oma lapsed vene koolidesse (see oli ju venestamispoliitika võit!), et neid aktsendi pärast koolis ei pilgataks, et neile tuupi ei tehtaks. Suur hulk Venemaa-eestlasi venestus ENSV-s, niimoodi tõid Eestimaa-eestlased Stalinile ise tulest kastaneid välja.
Mujalgi samamoodi
Karjalasoomlasedki tõugati endast eemale, akadeemik Paul Ariste on arvanud, et umbkaudu kolm neljandikku neist venestus ENSV-s, mida nendega oma liiduvabariigis Karjala-Soome NSV-s ei juhtunud. Minu isa kuulus õnneks vähemusneljandiku hulka, kuigi ta töötas venekeelses keskkonnas raudteel. Taat ei läinud vene keelele üle põhjusel, et tal oli eestlannast naine – minu ema -, kes polnud teda ära põlanud. Ometi olid segaabielud haruldased, kuigi mingeid statistikanumbreid pole mul kuskilt võtta.
Kui palju venestus ENSV-s Venemaa-eestlasi, ei tea ilmselt keegi.
Toomas, kas sa said eesti keele selgeks?
Mul pole aimu, kes sai mu konkurendist, kas eestlane või venelane, kuigi igati tõenäolisem on viimane variant.
Ma tahan öelda ainult kaht asja.
Toona oli suurem või väiksem aktsent Venemaa-eestlastel, nüüd meie venelastel (või siis venekeelsel elanikkonnal). See on meile suur au, kui nad püüavad meie keelt rääkida, see tähendab lojaalsust ja lugupidamist meie vastu.
Ärme teeme vabaduse ajal samu vigu, mida me tegime pärast sõda, stalinistliku terrori õuduses!