Oktoobrikuu 4. päeval 1957. aastal, kui Nõukogude Liit saatis kosmosesse maailma esimese tehiskaaslase Sputnik 1, algas inimkonna ajaloos kosmoseajastu. Näitus Kumu kunstimuuseumis Nõukogude perioodi graafikakabinetis räägib pisut sellest, mil moel ennekuulmatu ajastu kunstis kajastus.
Kosmos, tõeline kultus!
Külma sõja kontekstis oli kosmosetööstuse areng võidurelvastumise üks tähtsaim osa, seda nii militaarsest kui ka ideoloogilisest aspektist. Nõukogude inimese jaoks olid kosmoseprogrammid uskumatult olulised ka teisel põhjusel. Kosmonautide autogrammid (näiteks majade ustel Nõukogude Kosmoseuuringute Keskuse Tähelinnakus, kus tegutses kosmonautide baas) tähendasid Nõukogude kodanike jaoks sama, mis Hollywoodi staaride autogrammid.
Raketibaasi Sojuz, kust startis Gagarin, säilitatakse alates 1961. aastast muutumatul kujul. Gagarini, selle “kosmose Kolumbuse” ikoonilise naeratuse reprodutseerimine on võrreldav Lenini kultusportreede fenomeniga.
Kosmose diskursus vallutas nii kirjanduse ja visuaalkultuuri kui ka igapäevaelu nii läänes kui Nõukogude Liidus. Kosmose mütoloogiad haakuvad mingil määral progressi uskuvate teaduse- ja tehnikamüütidega. Paralleelselt toimus ka kosmose demoniseerimine ja taevast saabuva ohu pidev ootamine, kas siis maapealse või -välise vaenlase kujul; globaalsete kosmosekatastroofide pained said apokalüptiliste ilmutuste pärijateks.
Närikat kosmonautidele!
Eesti seos Nõukogude kosmoseprogrammidega toimis allhangete re?iimis: Tähelinnaku sisekujundus pärines suuresti Eestist (teostajad Kunstifondi Kombinaat Ars ja ETKVL-i Kooperaator), spetsiaalsetesse vaakumtuubidesse pakendatud toit kosmonautide jaoks toodeti Põltsamaal.
Kuna närimiskumm aitas kosmonautidel taluda ülekoormusi ja vähendada suitsetamist, tootis Kalev seda läänelikku ning seega “ideoloogiliselt väärat” produkti esialgu vaid väikepartiidena ja ainult kosmonautidele.
Nõukogude kosmoseprogrammide retseptsioon Eesti NSV-s oli vaoshoitum kui Liidu keskuses, kuid ajastu vaim on kohalikus kultuuris siiski oma väljundid leidnud.
Kosmoseajastu estraadil ja disainis
1964. aastal valminud uhke panoraamkino Tallinnas sai “Kosmose” nime, Tallinna Uue Maailma piirkonna kosmose-teemalised (Saturni, Komeedi) tänavad asuvad naabruses suurte maailmaavastustega seotud toponüümidega nagu Suur- ja Väike-Ameerika, justkui viidates uute maade avastamise järjepidevusele.
Kosmose temaatika jõudis ka estraadirepertuaari: duett “Hallo, kosmos! Hallo, Maa!”, esitajateks Anu Anton ja Kalju Terasmaa. Visuaalkeskkonnas – plakatitel, seinapannoodel, postkaartidel jne – figureerisid sageli kosmonaudid, sputnikud, kosmosemaastikud kõikvõimalike taevakehadega, kosmoselaevad ja raketid.
Kosmoseajastu esteetikast inspireeritud disain, mis oli eriti tugev USA-s ja Saksamaal, on mõjutanud ka eesti tarbekunstnikke ja disainereid.
Nõutumaid teemasid
Nõukogude kunstis oli kosmos üks võimu poolt nõutumaid ja “kaasaegseimaks” peetud teemasid. Juba algusest peale kujunes just graafika, mitte maal või skulptuur Nõukogude Eestis valdkonnaks, kus kosmose teemaga mingil määral tegeldi.
Huvitaval kombel inspireerisid kosmose motiivid nii ideoloogilise pitseriga töid kui eskapistlikku omaruumi genereerivaid esteetilisi süsteeme, mis ignoreerisid nii võimu poolt kultiveeritavat kunstistiili kui nõukogude reaalsust inimeste ümber.
Kosmose teema julgustas fantastilise efekti loomist, mille saavutamiseks pöörduti sürrealistlike motiivide, modernistliku kollaa?i ja popilike kujundite poole, võeti kasutusele enda leiutatud sümbolite või psühhedeelia keelt.
Kosmos, igaviku metafoor
Eesti NSV graafika on heaks näiteks ametliku kaanoni ja ideoloogilise teema kasutamisest, mis toimus sageli oma (vormi)otsingute tarvis, motiivi nihutades või hoopis teisele aspektile keskendudes.
Kosmos on saanud teaduse, müütide, aga ka poliitilise rivaalitsemise ruumiks; kõrvuti või teineteise järel käivitusid kosmose ideoloogiline, utilitaarne ja poeetiline käsitlus. Kosmoseajastu suurte avastuste kontekstis jäid endiselt lõpliku vastuseta paljud fundamentaalsed filosoofilised ja teaduslikud küsimused, sh inimkonna päritolu ja unikaalsus universumis ning Maa võimalik saatus.
Kosmogoonia jäi inimkonna jaoks üheks eksistentsiaalsemaks narratiiviks, kosmos aga maailmaehituse maatriksiks, universaalse maailmakorra ja igaviku metafooriks.