Üllatus-üllatus, aga pika teletöö staa?iga Gerda Kordemets ei pelgagi raamatuid. Vastupidi – saabudes meie kohtumisele Park Hotelli restoranis, on tal lausa üks köide kaasas. Aga sellest hiljem. Esialgu nendib ta, et hakates enda peas korrastama nimekirja raamatutest, mis talle meeldivad, peab ta paratamatult tunnistama, et kümme aastat tagasi oleks see saanud hoopis teistsugune.
“Ma tahan öelda, et televisioon on olnud väga heas mõttes minu õpetaja,” selgitab ta oma maitse muutumise ja kujunemise põhjuseid. “Ma ei pea oma lemmikuteks Piiblit, Coelhot, Tolkieni või “Sadat aastat üksildust”…” – taban end mõttelt, et ilmselgelt paneb aastatepikkune töö ühes meediumis järele mõtlema eri meediumide omavahelise vahekorra üle.
Kordemets jutustabki kohe, et televisioon on oma narratiivsuse ja laiale publikuhulgale suunatusega andnud talle julguse öelda, et talle meeldivad lihtsad ja arusaadavad asjad. “Nüüd, viiekümnendale eluaastale tohutu kiirusega lähenedes, olen jõudnud sellesse ikka, et julgen seda endale tunnistada,” lisab ta naerdes. Ja kinnitab, et vaatab vabal ajal televiisorit ikka ka.
Talve- ja suvekrimid, õhtune ja hommikune lugemine
Teatud mõttes langeb kokku see, mida Kordemets televiisorist otsib, sellega, mida ta ootab raamatutelt. Kui ta vaatab televiisorist “Inspektor Maigret’d”, siis ühtlasi loeb ta peaaegu alati enne magamaminekut ka mõne lehekülje mingit, enamasti vene kriminaalromaani – olgu selleks siis Boris Akunini, Aleksandra Marinina või Darja Dontsova teos.
Huvi nende autorite vastu nimetab ta lausa sõltuvuseks ja niipea, kui mõne kõnealuse kirjaniku teos eesti keeles ilmub, hangib Kordemets selle kohe ka endale. Päris valimatult ta siiski ei tegutse, jättes Dontsova lugemise suvekuudeks, mil puhkus maal tähendab ühtlasi seda, et raamatud satuvad Gerda Kordemetsa lugemislauale peamiselt raamatukogust. Muidu on ta tuline omamise pooldaja, sest peab raamatuid pea sama intiimseks kui aluspesu ega taha võõraid eksemplare käes hoida.
Üldiselt kulutab Kordemets raamatutele rohkem aega kui televisioonile, lugedes kõikjal, kus võimalik ja tundes vist ka väikestviisi kurvastust selle üle, et neid kohti lõpuks ikkagi liiga vähe on – sest kui suure osa päevast siis inimene ikka istub bussis või söögilauas või saab vedeleda segamatult voodis, raamat käes?
Segased esimesed mälestused
Otsides endast põhjuseid oma raamatuarmastusele, pakub Kordemets välja, et talle meeldib raamatute maailmu oma peas ette kujutada. “Film ja televisioon on justkui konserv, mis näitab meile seda, kuidas keegi teine on seda näinud, raamat aga annab võimaluse näha seda filmina oma peas,” põhjendab Kordemets oma raamatuhuvi. Kuid sellega asi ei piirdu.
Teine, sugugi mitte vähem oluline põhjus seisneb ilmselt ka selles, et üliõpilasest ema tütrena pidi Gerda Kordemets väiksena palju aega veetma vanaema seltsis, kes õpetas tüdruku juba nelja-aastaselt lugema. Nii varajane lugemaõppimine tõi endaga kaasa selle, et nüüdseks on Kordemetsal mõned segasevõitu mälestused raamatutest, mis pretendeerivad esimese lugemiselamuse kohale, kuid mida on raske täpsemalt meenutada.
Nii räägib Kordemets näiteks raamatust, mis “oli minu lapsepõlves juba ilma kaanteta, aga seal olid väga toredad pildid. Lugu oli Muinas-Eestist ja seal läks üks 15-aastane poiss isaga karujahile. See oli kõik illustreeritud piltidega, mille allkirjad neid pilte lahti seletasid, aga ma ei mäleta, mis raamat see oli.”
Kaks Lindgreni
Kuid üsna ruttu armus Kordemets Astrid Lindgreni loomingusse. Selle püsivaimaks tunnistuseks on Kordemetsa tütre eesnimi – Stina, mis muidugi pärineb Lindgreni loomingu lõputust varasalvest. Kuid lisaks eredatele lapsepõlveelamustele, mis siiamaani meeles, on vist Lindgren ka Gerda Kordemetsa raamatuelus omamoodi saatuslik nimi.
Nimelt luges ta noorena korduvalt läbi kogu eesti keeles kättesaadava Astrid Lindgreni loomingu ja kui see aeg otsa sai, komistas ta justkui juhuslikult ühe teise Lindgreni otsa.
“Astrid andis teatepulga üle Torgny Lindgrenile. See oli millalgi 1990-ndate alguses, kui leidsin tema raamatu “Valgus”. See on geniaalsusest puudutatud, omamoodi piibellik,” räägib Kordemets ja kiidab raamatu tõlget (tõlkijad Tõnis Arnover ja Väino Klaus), lisades, et Põhja-Rootsis Umeå linnas elav Torgny Lindgren on muutunud tema konkurentsituks lemmikuks. Samas tunnistab Kordemets, et autor, kes kirjutab “vanarootsi jutuvestja laadis”, ei kujune ilmselt kunagi masside lemmikuks, vaid jääb kirjanikuks, kellel on oma väike austajate ring.
Usutavuse jahil
Kordemets loeb mõnuga ka näiteks Terry Pratchetti ja Indrek Hargla teoseid. Seejuures peab ta viimast oluliselt paremaks kirjanikuks kui rahvusvaheliselt tuntud Pratchettit. Mis aga ei tähenda, et viimane oleks vilets.
Pratchetti probleem on Kordemetsa silmis pigem selles, et ta on tänaseks juba “Pratchetti valemi” avastanud: “Tal on väga lollikindel skeem. Viie raamatuga seda ära ei jaga, aga kümnega küll. Ja kui oled selle ära jaganud, siis pole ta enam nii huvitav…”
Harglat peab Gerda väga tugevaks autoriks: “Just maailmade loomise võime osas võiks Harglat ühel päeval hakata võrdlema Ristikiviga. Mitte praegu veel, aga kunagi tulevikus?”
Teletööst raamatuteni ja tagasi
Tänapäeval ümbritsevad raamatud Gerda Kordemetsa kõikjal. Lapsepõlvest alguse saanud protsess on elu jooksul võimendunud. Raamatuhaigusele ei tulnud kasuks ka abielu Jaanus Kulliga: “Põhimõtteliselt nägi meie abiellumine välja nii, et liitsime teineteise raamatukogud. Ilmselt sel põhjusel ei hakka me enam ka lahku minema, sest nende raamatukogude eraldamine teineteisest on sisuliselt võimatu,” seletab ta muigamisi ja ma saan aru, et mõnda inimest tababki elus saatus raamatuköidetena.
Nüüdseks on Kordemetsa korter raamatuid otsast otsani täis – tunnistab ta peaaegu kurtes.
Siis viib Gerda jutu tema ees laual, kohvitassi kõrval lebavale teosele. Tegu on soome ajaloolase Seppo Zetterbergi “Jüri Vilmsi surmaga”, mis – nagu Kordemets õhinal seletab – on nüüd juba terve aasta tema lahutamatu kaaslane.
Algas kõik möödunud aasta 28. novembril Eesti Televisioonis esilinastunud telelavastuse “Oma maapäev” võtetest, millega paralleelselt Kordemets luges Zetterbergi ajaloolist uurimust. Kuid raamat oli hea ja selles sisalduv lugu põnev “nagu hea kriminull”, et asi ainult ühe lugemise ja ühe telelavastusega ei piirdunudki: “Ma jäin sellesse Jüri Vilmsi lukku niivõrd kinni, et nüüd ma kirjutan ise sel teemal suuremat filmistsenaariumi. Ja see raamat on mul kogu aeg laual või kaasas ja vaatab mulle etteheitva pilguga otsa. Mul on isegi MSN-is Jüri Vilmsi pilt, et ma hetkekski ei saaks unustada, mis kohustused mul täitmata on.”
Kirjanik versus kirjutaja
Küsimuse peale, kas inimene, kes kirjutab filmistsenaariumi ja mõtleb seejuures ka kirjutamise peale, on kirjanik, vastab Kordemets tagasihoidlikult, et peab end pigem stsenaristiks, sest “kirjanik on nii kohutavalt suur ja tähtis. M?rquez on kirjanik, Hemingway on kirjanik, hea koolivend Andrus Kivirähk on kirjanik. Mina olen kirjutaja,” defineerib Kordemets enda arusaama tekste loovate inimeste hierarhiast.
Ometi ei puudu tema hääles uhkusenoot, seletades, et kui ta ise ka ilukirjanduslikku teksti ei loo, siis oskab ta seda vähemalt sedavõrd hinnata, et teda tabab teinegi kord kadedus kellegi kirjutatut lugedes. Suurimad kadedusehetked tekivad just luulet lugedes, sellist luulet, mis võib vaid mõne sõnaga öelda midagi suurt, selget ja olulist. Kordemetsa lemmikluuletajad on Karl Ristikivi, Juhan Viiding ja Jaan Kaplinski, kes kõik on loonud tema meelest tekste, mis mõjuvad lausa jumalikena.
Eesti nüüdiskirjanikest parimaks peab Gerda Kordemets aga Andrus Kivirähki. Seejuures ei too Kordemets näiteks aga mitte “Ivan Oravat” või “Kalevipoega”, vaid tõstab hoopis esile “Liblika”. “Ma ei ole originaalne, kui ütlen, et Kivirähk on parim eesti kirjanik, aga vähemalt vabandab mind see, et mulle meeldib temalt üks teistsugune raamat kui kõikidele teistele,” lõpetab ta naerdes.
Uued elamused
Uurides, kas on autoreid, kelle arenguteed ta jälgib, selgub, et ta on väga hästi kursis eesti uuema romaaniga. Seda isegi vaatamata tõsiasjale, et hetk enne seda on Kordemets tunnistanud, et kuus aastat ETV kultuurisaate “OP!” toimetamist tegid eesti kultuuri talle mõneks ajaks vastikuks ja vastumeelseks – puutus ta ju päevast päeva kokku enam-vähem kõigi siinsete kultuuritegijate ja nende omavaheliste tülide ja tülikestega, mis lõpuks varjutasid seda, mis oleks pidanud olema oluline.
Kuid aeg teeb oma töö ja nüüd julgeb Gerda Kordemets lausa uuesti teatrisse minna, naudib Kristiina Ehini luuletusi ning luges hiljuti läbi Angela Hofbergi 2006|. a romaanivõistlusel äramärgitud romaani “Päev nagu elu.” Lisaks Hofbergi teosele sattus Kordemetsale näppu ka Marta Karu pseudonüümi all ilmunud “Umbes ülehomme”.
“Kui keegi kirjutab väga ausalt mingist isiklikust kogemusest,” tõdeb Kordemets Marta Karu raamatut kokku võttes, “siis see ei saa jätta kedagi täiesti külmaks.”
Ilmselt on see päris tabav mõte, millega üks kirjandusteemaline vestlus lõppeda võiks – sest lõppude lõpuks on ju ka kirjandus elu osa ning on suurepärane, kui üks aitab meil teist paremini mõista.
* * *
Gerda Kordemets on sündinud 25. juunil 1960 Tallinnas. Lõpetanud 1978. a Tallinna 32. Keskkooli teatriklassi ja 1986. a Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise eriala. Alates 1985. aastast on ta pidevalt töötanud nii elektroonilises kui kirjutavas meedias, praegu Eesti Televisiooni lavastuslike saadete toimetuse juht ning 2004|. aastast ka teatriõpetaja Tallinna 32. Keskkoolis.
Kordemets on filmide “August 1991” (2005|) ja “Kohtumine tundmatuga” (2005|) produtsent ning parasjagu valmiva telesarja “Klass, elu pärast” (2009|) produtsent ja näitejuht. Lisaks on ta arvukate telelavastuste ja teatrilavastuste televersioonide re?issöör, teinud kümneid autoriportreesid näitlejatest ning osalenud ühes või teises ametis veel arvukate ETV saadete ja saatesarjade tegemisel. Koos abikaasa Jaanus Kulliga on ta koostanud “Näitlejate kokaraamatu” (2004|) ja koos Margot Visnapiga “Opiraamatu” (2005|).
* * *
Audio, luule ja romaan
Audioraamatud
“Autos sõites meeldib mulle kuulata just teksti. Eriti kuuldemängu või järjejuttu. Nii et kõikidel pikkadel sõitudel ma kuulaks neid. Olen audioraamatuid ostnud ka, kuigi nad on nii mõttetult kallid. Aga kui nad on hästi loetud, siis on nad väga toredad reisikaaslased. Eesti Raadio võiks välja anda kõik need kunagi loetud järjejutud. Ma oleksin väga tänulik ostja.”
Mis on luule?
“Kas luule võib olla ka esitusviis? Kui panna näiteks väga ilus poeetiline proosa ja proosaluuletus kõrvuti, siis kust see piir läheb? Miks ei võiks olla luule selline laulutekst, mis on nii sügav, tähtis ja maailma muutev? Ja siis viimasel juhul on vist veel üks tingimus – laulutekst peab olema väljaloetav selles sisalduvate mõtetena. Viis ei tohi segada sõnu, ühel hetkel peab olema võimalik unustada laulurütm. Kui see on võimalik, siis laulutekst ongi luule.”
“Romaani lugema”
“Kui tänapäeval öeldakse naistekas, siis vanasti kasutati mõistet “romaani lugema”. Ja minule meeldib ka romaani lugeda. On mõned sellised nii-öelda naisteautorid nagu Rosamunde Pilcher või Maeve Binchy. Nende puhul on oluline, et mida paksem ja mida mastaapsem ajalises lõikes, mida pikemad perekonnalood näiteks, seda enam nad mulle meeldivad. Kui nad on hästi kirjutatud – ja seda mitte ainult inimsuhete mõttes, mida nad üldreeglina kõik on, vaid ka ajaloolise tausta mõttes -, siis seda mõnusam on sellist raamatut lugeda.”