Alustuseks – Vanemuise uus algupärane lastemuusikal “Detektiiv Lotte” on sümpaatne. Oma suhtumiselt eelkõige sümpaatsem, kui Kowalsky oodata osanuks. Tahtmata nüüd pahandada, aga mürksõnaga muusikal on Vanemuine viimastel aastatel liiale läinud. Meeletute ponnistustena glamuriseerinud, aga paraku nii, et glamuurkleit on tahes või tahtmata ikkagi Kilgi Reinu lambavillast kootud. Või vähemasti selle tagaosa – kui te Porthose uhket mõõgavööd mäletate, siis saate aru, millest Kowalsky siin räägib.
Aga “Lotte” on oma intentsioonilt teistsugune. Jah, tal on küljes silt “muusikal”, aga tegelikkuses on see lihtsalt üks orkestri ja lauludega lastetükk. Ja nõndamoodi oma pretensioonituses suisa sümpaatne. Sellele vaatamata, et Pajusaare muusika on natuke puine, saepurune. Sellele vaatamata, et lava on rahulikult papine. See-eest suhkrumasin töötab ja tossab nagu päris.
Sellele vaatamata, et laulutekstid ja biit ei jää pärast etendust üheski fraasis kummitama. Sellele vaatamata, et ega see nüüd teab mis hea lastetükk ei ole. Sellele vaatamata, et Põldma-Ernitsa libreto oma absoluutses narratiivsuses ja dialoogluses, tegevuslikkuse vähesuses, on pigemini filmivisuaaliale kohane, mitte lastetükile suures saalis, kus see paraku hajuma hakkab.
Nendele vigadele ja möödalaskudele vaatamata on “Lotte” sümpaatne. Just selle pärast, et sellel ei ole hirmsa punnitamise maiku man.
Ent siiski, Mäeotsa lavastus oleks võinud liigset Comédie Fran?aise’i stiilis – tuleme eeslavale ja räägime – jutustamist tunduvalt rohkem katta. Seal on küll postituvi Peeter, kes liikleb reaktiivlennuki hääle saatel, kuid taolise nõkse oleks ju võinud kümmekond olla.