Essekas on kümme aastat tänapäevast tantsu teinud, kümme aastat ringis olnud. Ja kummalisel kombel – ärgu nüüd keegi solvuda võtku, on ta vist kogu see aeg staatuselt ja koteeringult ühe koha peal olnud. Kui tema pugul sellistes turumajanduse ja eduühiskonna terminites kõnelemine üldse kohane on. Mitte päris teravaimas tipus – aga kogu aeg olemas. Selline A prime klassi staar, ja seda oma pilti tulemisest saadik. On tegijaid, kes on hiljem tulnud ja temast mööda rakettinud, on tegijaid, kes on eest tahapoole vajunud, aga Essekas pole nende kohta üle võtnud. Miks? Ei mina tea. Ja ega peagi.
Kindlasti pole asi selles, et Essekal on nii oma maailm, mis terava tipu jaoks liiga oma. Oma maailm on ka Mart Kangrol, Krõõt Juurakul, Renate Valmel, Kaja Kannil, kellel iganes, kelle koteering parajasti on üleval. (Eks neil kõigil on.)
Aga võib-olla on asi selles, et Essensoni omamaailm on natukene hämaram. Ei anna ennast nii kergesti kätte. Ei ole nii puhta ja viimistletud joonega, on natuke porisem ja segasem. Mis, omakorda, muidugi ongi selle maailma puhas ja oma joon.
Tähenduses lihtsalt, et eks ka tantsupublik jaguneb samamoodi nagu iga teine publik. Nõndamoodi, et rõhuv enamus võtab siiski paremini vastu asju, mis on kergemini haaratavad, kergemini allaneelatavad. Või siis efektsemad. Ja selle pinnalt võrsub seesama hämar asi, mille nimi on koteering. (Keegi ju ei vaidle, et Brad Pitt, Leonardo DiCaprio ja John Malkovich on kõik väga head näitlejad – aga kes teab John Malkovichi?)
Jane Saksaga tehtud “Hämarad lood” on eelkirjeldatu valguses kas nüüd just otseselt tüüpiline, aga märgiline küll. See lavastus tegeleb “sotsiaalsete jõuvahekordadega”, ütleks Kowalsky. Sotsisfääriga. Narruseni, naeruväärsuseni lihtsustades. Nii lihtsateks märkideks, et nad hakkavad eneseslikkuses tagurpidi tööle.
Tüdruk, kes teeb omaette teki all mikrofoniga raadiosaadet, on produkt. Tänaseks. Kui viisteist aastat tagasi oli raadiosaate tegemise mängimine mäng, samasugune, nagu nukkude või autodega mängimine, siis tänaseks päevaks on selle mängu tähendus kardinaalselt muutunud. See ei ole enam jäljendamine, see on tahe kellekski muutuda. On tahe puutuda maailma, millele muidu ligi ei küüni. Nende samade DiCapriote maailma. Et kui ma ei saa temaga Malibu Beachile päevitama minna, siis ma saan temast rääkida. Ma saan selle nime üle oma huulte libistada ja kõik kuulevad, kuidas ma seda nime ütlen – DiCaprio. DiCaprio.
See paneb vägisi uskuma, et ehk ongi nii, et Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda lähevad õppima tüdrukud, kelle eesmärgiks on pärast kolme aastast ametikooli Kroonikasse või Reporterisse tööle minna. Et siis KÕIGI NENDEGA kokku ja tuttavaks saada. Paraku see nii vist on. Hämar lugu.
Või siis enesepaljastus kitarriga, kus määravaks ei ole mitte hinge muusikaks valamine, kui nüüd ilusasti ütelda, vaid enesekehtestus läbi kuulsuse, mis tuleb läbi alasti ihu. Alasti tegude. Alasti mõtete, millel ei ole mõtet.
Samas jälle, see on ainult üks võimalus Essensoni-Saksa märke lugeda. Tegemist on nii avatud koodiga teatritükiga, et tõlgendamisruumi on täpselt nii palju, kui parajasti saalis vaatajaid. Ja eks igaüks sügab ikka sealt, kust sügeleb.
Aga – nagu üteldud – lähtekood on ometi üks – sotsiosfäär. Ja nagu Essensonil ikka, vaatajale jäetakse saalis piisavalt aega. Tükid ei tiirle mõtetest vabastava virvarrina, tükkidel on oma kindel rütm ja aeg. Ning see, kas etendus venima hakkab, sõltub konkreetsest vaatajast, tema ajukapatsiteedist ja sellest, kui kõvasti ta tükiga kaasas on.
Nõrgema potentsiaaliga kodanikel saavad oma kaasamõeldavad mõtted enne otsa, kui nendeks eraldatud aeg lõpeb. Eks seegi on üks põhjus, miks Essenson A prime koteeringusse kuulub. Ning see on juba täitsa suur kompliment.