Me teame ajaloost lõputult näiteid selle kohta, kuidas barbarid on põletanud raamatukogusid, tapnud prillidega kirjatundjaid ja hävitanud kõik ettejuhtuvad kultuuriväärtused. Seda on teinud vandaalid, roomlased, mongolid, afgaani taliibid, punakhmeerid ja meie oma kommunistidest ülikooli õppejõud, kes raudharkidega halvasti põlevaid raamatulademeid sonkisid.
Esimene vastus
Pole vahet, millise tehnoloogiaga kultuuri hävitatakse, kas tule ja rauaga, nuia või kivikirvega või tehakse seda hoopis roojaga pildudes. Meie väga austatud kultuuriminister Laine Jänes hävitab eesti kultuuri globalistliku-multikultuurilise raskerelvastusega. Midagi uut siin välja mõeldud ei ole, reformierakond polekski selleks võimeline.
Meetod on lihtne: rahvuskultuur, mille säilitamine on põhiseaduse järgi selle riigi esmane ülesanne, võrdsustatakse muude tootegruppidega ja jäetakse turu- ja hundiseaduste lõhki rebida. On selge, et Hasso Krulli või Kalju Kruusa luulekogu ei konkureeri Õhtulehega. Seega peab eesti kultuur hävima ja hävibki.
Kultuur võiks säilida, kui seda riigi poolt arukalt rahastataks. Aruka rahastamisega on meil alati probleeme olnud, mega klots on alati läinud kultuuri kinnisvara poole arendamisele. Tüüpiline näide on Kumu: meeletu rahahunnik läheb napi näitusepinnaga kivikobaka püstiajamiseks, kus laiutavad euroinstallatsioonid ja kiratseb kohalik kunst.
Teine vastus
Kunsti inimfaktori ja kunsti ostmisega ei tegele aga keegi peale Sõõrumaa, kes ostab kokku nii maalid kui ka Kumu tädikesed. Riigile jääb kinnisvara arendamise rõõm, kunsti sisuline pool on riigistamata ja juba erastamisel. Niipalju siis arukusest, kirikute rõõmude kinnimaksmine on ammu väljunud terve mõistuse piiridest, ent selle asemel, et tüüpprojektiga luteri hüttide mahitamine lõpetada, kärbitakse raamatukogude, kunstigaleriide ja Kulka rahasid.
See on vandalism, see on barbaarsus, see on teadlik ja sihipärane eesti kultuuri hävitamine. Selge, et ilma rahata ei saa kultuuri teha ja kui raha on ära võetud, on ka kultuuriga ühel pool. Jänese geniaalsel juhtimisel kõiguvad kultuurikärped 20 ja 50% vahel, majanduslangust ettekäändeks tuues saavad Jänes ja tema kaasosalised samas tempos jätkates kultuuri rahastamise kahe kuni viie aastaga nulli lähedale viia.
Siinkohal on asjakohane meenutada, et kui meil oli meeletu majandustõus, siis kultuuriministeeriumi eelarve ei olnud mingil kombel tõusuga seotud – natuke tõusid, aga kindlasti polnud väike lisaraha proportsioonis Euroopa Liidu kõige kiiremini raha kokku kühveldava röövkapitalismi tootlustempoga. Nüüd, mil on langus, on kultuurieelarve järsku majandusega seotud.
Kolmas vastus
Me näeme ainult üht loogikat: iga hinna eest ja alati ning põhiseadusele ja rahvusvahelistele konventsioonidele sülitades kultuuri viimasedki veeringud tuuri panna. Kusjuures hetkel pole meil ju majanduslangus 20-50%, kultuuri kärbitakse rohkem kui mida tahes muud. See on põhimõtte küsimus, turufundamentalistid teevad kõik endast sõltuva, et kultuur riigi rahastamiselt maha võtta.
Vandalismi retoorikat pritsivad nii sotsid, reformierakondlased kui ka maksumaksja raha peal parasiteerivad ajakirjanikud, kes igal võimalusel avalik-õiguslikus meedias investeerimispankurite müügijuttu levitavad – esimesena meenub Mart Ummelas, olgu ta neetud.
Kultuuri käibemaksu tõstmine majanduskriisi ajal, kus paljudel matsidel pole pärast pangaobroki äramaksmist raha süüagi osta, on eriti küüniline. Siin ei saa meie vandaalid pugeda ka euroliidu direktiivide või euroopa kommete taha. Euroopa on paraku sadu kordi kultuursem kui Laine Jänes.
Viis Euroopa rikkamat riiki, mille kodanikud jõuavad kultuuri pealt räiget käibemaksu plekkida, on järgmised: Eesti, Küpros, Malta, Slovakkia ja Taani. Slovakkia suhtes on meil teatavaid kahtlusi, see on vähearenenud ja metsik riik, meie napi kogemuse järgi Euroopa urruauk, ning me ei pea vajalikuks sellel stagnapesal pikemalt peatuda.
Neljas vastus
Eesti on samuti korrumpeerunud peldik, Malta ja Küprose kohta puuduvad meil andmed, mis aga puutub Taanisse, siis toimivad seal väga tõhusalt käibemaksu kompenseerivad mehhanismid: esiteks on seal töötu abiraha, mis tähendab, et kunstnikud võivad meie mõttes õige priskelt ära elada, ilma et peaksid ennast tehastes või kontorites nüristama.
Peale selle – allikaks on kirjanike hulgas levivad kuuldused – toetab Taani väga mõnusalt algupärast kirjandust, nimelt ostab riik kõiki taani raamatuid riigi raamatukogudesse parajasti niipalju, et kirjastaja saab tootmiskulud tasa; käibemaks ei häiri, kui riik ise kohaliku kirjanduse ära ostab ja selle raamatukogudes laiadele massidele kättesaadavaks teeb. Pealegi makstakse seal kirjanikele müstilisi raamatulaenutushüvitisi, mis olevat samas suurusjärgus kui meie riiklikud elutööpreemiad.
Muidugi võib see kõik olla vaeste kirjanike luul, kes petavad ennast mõttega, et kusagil võib luuleraamatuid kirjutades ellu jääda. Fakt on aga see, et oleme jõudnud Euroopa viie rikkama riigi hulka… Rikkust tuleb siin mõista idiootide tähenduses – seega, rikas on majapidamine, kus pole ühtegi raamatut, aga kus kunagi oli mõõdukas koguses kahtlase päritoluga raha.