Kitslaste alamsugukonnas on nii palju äärmiselt omapäraseid liike, et alatasa üritab keegi lõhkuda seda alamsugukonda mitmeks iseseisvaks nähtuseks või siis jälle suurendada perekondade ja alamperekondade arvu. Tõepoolest, sellesse gruppi kuuluvad kitslaste, lammaste ja veel ka muude, tõesti raskelt süstematiseeritavate loomade perekonnad ja liigid.
Keeruliste sarvedega elukad
Peaaegu ainsaks kindlaks kitsede ja lammaste eristamise tunnuseks on omapärased näärmed, mis kitsedel on ja lammastel mitte. Nende näärmete nõre sisaldab märgilise tähtsusega lõhnavaid aineid ehk feromoone. Nii et võib lühidalt kokku võtta: kõik kitsede esindajad lõhnavad soku järele, lammaste esindajad kõigest kasuka järele.
Keerdsarvkits (Capra falconeri) lõhnab kindla peale soku järele, kuulub kindla peale kitsede hulka, kuid on äärmiselt omapärane eeskätt oma anatoomia poolest. Sarved on sirged, kasvavad lähestikku, ülespoole lahknedes ja on spiraalselt keerdus – looma vasak sarv keerdub paremale, parem vasakule. Emaste lühikesed sarved on reeglina ühe-pooleteise keeruga, sokkude võimsad uhked peakaunistused ja turniirirelvad aga kahe, kolme või enama keeruga ja võivad olla üle 60 cm pikad. Sarve tüvi on üsna lamendunud ning külgedel on sellel eesmine ja tagumine ribi.
Sokud on võimsa kaela- ja rinnalakaga, mis on eriti kohev ning talvel pikk ja hele. Vanematel sokkudel võib lakk olla lausa valkjas. Valge rinnalaka taustal paistab kaugele silma võimas, pikk ja süsimust habe. Kitsed ja noored on hallikasruuged ja lakata. Jalgade eespinnal on mõnedel isenditel selged mustad vöödid. Keerdsarvkits on suur loom, tema tüvepikkus võib ulatuda kuni 170 cm-ni, õlakõrgus meetrini, emaste mass kuni 60 kg, isased võivad olla aga kuni kaks korda raskemad!
Looduses vaid paarsada elukat
Keerdsarvkitsed elavad mägedes, aga ei tõuse kõrgemale kui kolm kilomeetrit merepinnast. Talvel võivad nad minna lausa kõrbe- ja stepivööndisse, kõrgustele alla kilomeetri. Kuid eelkõige meeldivad neile kaljud ja järsakud.
Tavaliselt on peregruppides ja nooremate sokkude klubides 3-5 isendit. Sügisesel jooksuajal (november-detsember elik just praegu) ja talvel moodustavad nad mitmekümnepealisi segakarju.
Keerdsarvkits toitub võrsetest, koorest, rohttaimedest, põõsaste ja väikeste puude lehtedest, kuid sööb hea meelega ka taimede juuri. Tema levila ulatub Loode-Indiast läbi Pakistani ja Afganistani Tad?ikistanini. Liigil on poole tosina jagu alamliike, kellest ilmselt kõige haruldasem – Tad?iki markuur – on esindatud looduses vaid mõnesaja isendiga.
Just nimelt tad?iki keerdsarvkits elab ja paljuneb päris edukalt Tallinna loomaaia alpinaariumis. Mul on hirmus hea meel kinnitada, et praktiliselt kõik meie emased sünnitavad (aprilli lõpus, mais) aastast aastasse kaksikuid.
“Imekivi” otse kitse kõhust
Keerdsarvkitse farsikeelne nimetus on markur (marhur, marhor), mis otsetõlkes tähendab “madudesööja”. Võib oletada, et sellise nimetuse aluseks on asjaolu, et ettevaatlik loom ei lase vaatajaid oma söömaajal endale kuigi lähedale.
Eemalt vaadates on aga tihtipeale võimalik näha, et ta tõesti närib pikki, usjaid keerdus asju – oksi ja juurikaid. Kõikjal, kus elutseb markuur, on hästi esindatud mitmest liigist maod – rästiklased, kobrad, roninastikud. Ja lõpuks, kas ei paista mitte loogilisena või vähemalt mütoloogilisena, et markuuri sarved on nii keerdus, just nagu madu?
Paraku mängis see oletus markuuri toitumise kohta kunagi ilmselt saatuslikku rolli, õhutades markuuri küttimist. Nimelt moodustub nii markuuri kui ka teiste kitsede magudes niinimetatud besoaar. See on kõva, kivitaoline kamakas allaneelatud karvadest (kitsed lakuvad ju ennast ja poegi), liivaterakestest, seedimata toiduosakestest ja sapiainetest (sapihapete soolad, kolesteriidid). Besoaarid on tihti väga ilusa kirju mustriga, kõvad, ümarad “kivid”, mis meenutavad dekoratiiv-minikõrvitsaid. Kui nad ei ole eriti suured ja arvukad, täidavad nad kitse maos küllaltki positiivset veskikivi rolli, tõhustades toidu peenestamist.
Vastandjuhul võivad need seedekulglat ummistades põhjustada looma surma. Inimesed on besoaari aastatuhandete vältel pidanud imevahendiks õige paljude haiguste vastu ja kasutanud võlujookide valmistamiseks (vaata Harry Potterit ja teisi “allikaid”).
Mütoloogiline teadvus
Teisest küljest on inimkond alati seostanud madu farmaatsiaga (tuleta meelde kujutist karikast ja maost iga endast lugupidava apteekri sildil). Selge, et besoaar, mida leidub madudest toituva soku maos, on eriti vägev, võlu- ja raviomadustega, lausa väärisasi ning selle jõud peab olema seda tugevam, mida rohkem keerdus on selle soku sarved, st mida rohkem madusid ta on elu jooksul söönud.
Umbes niiviisi opereerib mütoloogiline teadvus ja sedalaadi järelduste tõttu on inimene sadu aastaid hävitanud just nimelt kõige väärtuslikumaid isasloomi markuuride seast. Keerdsarvkits on kõikjal maailmas, kus ta elab, looduses absoluutse seadusliku kaitse all, ta on kõikjal kantud punasesse raamatusse, aga kui turul on besoaari järele nõudmine (ja see nõudmine on suur), siis pakkumine ei jää taevasse.
Jumal tänatud, et nad Tallinna loomaaias nii hästi paljunevad ja keegi nende magudes ei songi!