Oktoober on Eesti teatrites kuu, kus tuleb, teatriprotsessi spetsiifikast lähtuvalt, vähemasti üks uuslavastus igas teatris. No kokku kümmekond uuslavastust ikka.
Ses mõttes ei oleks ju teatritoimetajal midagi lihtsamat, kui kõik läbi vaadata ja siis üles kirjutada. Aga seda teed mööda Kowalsky minna ei otsustanud, sest mitte kvantiteet pole see, mida taga peaks ajama, see ei ole leht, millel on kohustus kõik uued lavastused ära kajastada, väärigu nad siis seda või mitte.
Eks lähikuudel nähtub, kes oktoobri tulijatest siia kirjutatud saavad. Keegi kindlasti. Sama valemi järgi, mis nüüd juba pool aastakest töötanud – siin on juttu huvitavamatest asjadest. Või siis kurioossest sitast (mis siiski pole nii lootusetu, et üldse parandamisruumi ei jääks).
Selmet võiks seda numbrit nimetada kui “väikevendade eri siirdega metropoli”. Siinarvustatutest on vaid “rambo” sissetöötanud institutsiooni toode. Ülejäänud kõik on projektilavastused, mida mängitakse kaks kuni mõni korda.
Sestap on neist kirjutaminegi kahe otsaga asi – ühelt poolt sünnivad tõelisemad asjad nüüdseks vist juba vääramatult väikevendade juures, teisalt, eriti Kultuuri KesKus’i tsüklit arvestades, lugeja neid tükke enam ei näe. Sestap püüab Kowalsky neid üksiti laiema pilguga, üldistavamalt, sõnumit avavamalt, vaadata, teisalt soovitab siinsamas külgedel ilmuvatest kavadest Kanuti ja Krahli ja muudegi kohtade paar korda mängitavad asjad ette välja otsida ja punasega ära märkida. Siis kohale minna.
Vot tak vot!