SPIONAA?IS KAHTLUSTATAV SIMM, VANA JA LIBE KALA. Organisatsioon Piirideta reporterid tunnistasid, et Eesti on sõnavabaduse skaalal neljandal kohal maailmas. Pole paha, nagu armastab korrata ülekuulamisi mööda koperdav Villu Reiljan. Ometi on aasta jooksul koha võrra langetud. Piiblis sattus Hiiob Jumala ja Saatana mängukanniks. Nii võib juhtuda ka ajakirjanduses.
Eesti Ekspress kuulutas kohe pärast Herman Simmi sellesügisest sissekukkumist spioneerimisel, et nädalaleht paljastas kõrge ametniku tegevust juba 1995. aastal.
Vaatame siis, kuidas Ekspress seda tegi ja kuidas ajakirjandus toimib Prantsuse revolutsioonina, mis olla oma lapsi söönud. Faktiks jääb, et üsna tüüpilisel kombel asus Ekspress pärast Simmi põllul sonkimist püüdlikult vabandama ning ennast puhtaks pesema. Vähe sellest, d?oti ette visati ka loo kirjutanud ajakirjanik. Simm aga paarutas edasi – selle sügiseni.
Ja võib-olla põrutab edasi.
* * *
Hiiobi lugu
Külajant neljas vaatuses
Tegevuskoht: Eesti Ekspressi leheküljed
Aeg: 1995. aasta 10. märts kuni 28. aprill
Politseiniku piibli 1. käsk: “Ei tohi olla muid ameteid”
Harju politseiprefekt Herman Simm pani 1994. aasta oktoobris käe alla ühele lepingule, millega soomlaste firma sai õiguse paigutada kaheksa mänguautomaati kaubanduskeskusse Maksimarket. Simm esindas selles volituse alusel nelja soomlase firmat Geim. Politseiseaduse järgi ei tohi politseinikul olla kõrvalameteid.
Nii kirjutas sellest viis kuud hiljem Eesti Ekspressi ajakirjanik Meelis Hiiob 10. märtsil 1995. aastal ilmunud ajalehes. Vahepeal oli Harju prefektist saanud Politseiameti peadirektor.
AS Geim, mille aadressiks oli lepingus Harju prefektuuri hoone Sauel, volitas selleks tehinguks Simmi, kuna firmal puudus Eestis “usaldusväärne isik”. Tule taevas appi!
“GEIMi lepingu sõlmis Simm enda sõnul ühe tema tuttava, Soome kõrge politseiametniku palvel ja allkirja eest talle sentigi ei makstud” – seisab Simmi seisukoht samal leheküljel.
Ajakirjanik Hiiob pühendaski Simmi tegemistele terve lehekülje ja kirjutis on tõesti ründav. Süüdistusi on kokku nii 8-10 ringis. Tunda on, et ta on kasutanud ilmselt abilistena kättemaksuhimulisi (endisi) politseinikke ja siseinfot. Simm jagab enamikule episoodidest paarilauselisi repliike.
Loomulikult sündis sellest kirjutisest palju kära. Järje võtsid üle teised meediakanalid, sündis pressiteateid, kommentaare, arvamuslugusid jne. Juttu jätkus kauemaks. Aga ometi õnnestus Simmil ja kompaniil kuri pudelisse tagasi suruda.
2. vaatus: peatoimetaja Jeremia nutulaul
Täpselt nädala pärast pühendas Ekspress Simmile (ja Hiiobile) taas 2/3 leheküljest. Nädalalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi jätkulugu oli vabandav: “Usaldasime asja uurimise noore politseireporteri Meelis Hiiobi hoolde.”
Nii kirjutab “Hõbe” ja jätkab: “Tema kirjutatud artikkel?on põhjustanud sekeldusi nii peadirektor Herman Simmile kui ka Eesti Ekspressile. Selle asemel, et hr Simmi käest tema allkirja kohta andmeid küsida, sai noor reporter hakkama emotsionaalse rünnakuga Politseiameti juhi vastu.”
(Pange tähele, nädal tagasi ilmusid Simmi kommentaarid kõigi süüdistuste kohta. Lühidalt, ent siiski.)
Peatoimetaja kirjutis on juhtkirjast alates vabandava alatooniga ja märgib, et tollane Rahva Hääl kahtlustas Hiiobi lugu katses muuta politseijuhtide kaadrit. Samas olla politseiamet “haistnud endisi politseiametnikke.”
“Hõbe” jätkab: “Endine KGB 5. osakonna ohvitser ja praegune majanduspolitsei ametnik Eero Bluman oli juba jõudnud ajalehele Äripäev rääkida oma negatiivsest suhtumisest kunagisse kolleegi Meelis Hiiobisse. Enne EE-sse tulekut töötas Hiiob majanduspolitseis. Ajakirjandusse lekkisid andmed segasest ja alles uurimisjärgus olevast kohtuasjast, millesse Meelis Hiiob on segatud. Nagu peadirektor Simmile lubatud, vabandame noore reporteri üliagarusest tingitud vigade eest.”
3. vaatus: usaldusväärne KGB ohvitser
See on juba tase! Kõigepealt enneolematu, et juhtiva lehe peatoimetaja avaldab ühepoolselt sisuliselt kuulujutu tasemel laimu oma alluva kohta, andmata tal võimalust ennast kaitsta, aga “usaldusväärseks allikaks” sobib talle loomulikult endine KGB ohvitser – tema enda sõnad. Tagatipuks lõpeb lõik vabandusega Simmi ees.
Sellist töövõitu Hiiob vaevalt et lootis oma kirjutisega saavutada. Võib vaid aimata, milline sitatorm oli nädala jooksul Ekspressi toimetusest üle pühkinud, et peatoimetaja Simmi ees sellises toonis vabanduse kirjutas.
Too endine KGB ohvitser süüdistab kunagist töökaaslast kohtumaterjalide ajakirjandusse lekitamises. Lehe peatoimetaja peaks õnnest silda viskama, kui ametnikud ajakirjanikele salainfot jagavad. Vähe sellest, et peatoimetaja peaks kaitsma oma alluvat, “Hõbe” jätab ajakirjaniku tõendamata süüdistuse pärast suisa “külma kätte”.
Kus on siis ajakirjanik vea teinud ja ilmsüüta politseijuhti laimanud? Sellest ei tulegi juttu. Peatoimetaja justkui õiendaks sattunud eksitust, aga ei selgita midagi.
Samas ütleb isegi Simm, et “kõige targem tegu see minu poolt polnud”. Simm möönab ju ise ka oma viga. Miks siis toimetus hirmul on?
Edasi kiidab Ekspress siseministrit ja politsei peadirektor Simmi “asjaliku töö eest kuritegevuse tõkestamisel ja politseis korra loomisel”.
Eraldi kastis on toimetuse vabandus Simmi ees, kuna nädalaleht ei suutnud tõestada, nagu oleks too müünud Taiwanist pärit rõivaid koos endise julgeoleku (KGB) ohvitseri Rein Kallasega.
Kastis on veel: “Vabandame artiklis sisalduvate hr. Simmi isiklikult solvavate väljenduste eest, mis olid sinna sattunud artikli pealiskaudse toimetamise tõttu. Peame vajalikuks ka märkida, et Eesti Ekspress suhtub heatahtliku neutraalsusega politseijuhtide ja ministrite võitlusse ametikohtade pärast.”
Jälle see heatahtlik neutraalsus, aga ajakirjaniku eksitus(ed) politsei tippametniku, kasiinofirma ja kaubandusketi vahelise lepingu lahkamisel jäävadki selgusetuks.
Ja uskuge, see on Eesti ajakirjanduse täiesti keskmine lugu. Lihtsalt Simm on uuesti ekraanil tagasi.
Lõppvaatus: Luige järelsõna reporterile
Kevad oli juba suurtes õites, kui 28. aprillil võtab lehe vastutav väljaandja Hans H. Luik politseiametis toimuvat kommenteerida: “Politseijuhtide võitluses ametikohtade pärast on tekkinud hingetõmbepaus. EE väljub seda pausi kasutades vastasseisust, kuhu ajalehte vägisi kiskuda üritati. Esiteks avaldasime oma (endise) kaastöötaja Meelis Hiiobi artikli peadirektor Herman Simmi kasiinobisnisest?”
Tähelepanu: niisiis olid tormi põhjuseks ikkagi võimumängud politseijuhtide vahel. Niisiis on Meelis Hiiob nüüd juba endine kaastöötaja.
Edasi tunnistab Luik, et Simmi allkiri lepingul oli ehtne nagu ametkondlik juurdlus selgitas. Luik lisab, et politsei pressiteatest sisalduvast erinevalt sisaldab leping tulude jaotust: 15% Maksimarketile ja 85 % kasiinofirmale, mida esindas Simm.
“Meie artikkel Herman Simmi kohta ei käsitlenud fakte Eesti Ekspressile vajalikul tasemel. Ootame pakkumisi vabanenud politseireporteri ametikohale,” lõpetab Luik.
Olen kohanud paaril-kolmel korral oma elus mõnda südametunnistusega inimest ja uskuge mind, nad on kõik surmigavad isikud. Luigega pole kunagi igav kohtuda. Alati on huvitav, alati on seal värvi?
* * *
Simm-saladus-bim! ehk “Ela kaks korda!” või “Ära iial ütle “iial”!”
Kui Herman Simmi võrrelda Ian Fleminguga saaks kirjandusliku tegelaskuju Herm Simming. Nagu agent 007, pääseb seegi tegelane libedalt igast olukorrast. Saatuslikuks võib talle saada riigisaladuste käitlemine ehk “Ainult Sinu silmadele”.
Tegelikult on riigisaladuste müümine võõrriigile muidugi üliraske kuritegu, mitte võimumäng ametikohtade peale. Seega, süü ei seisne formaalses riigisaladuse seaduse nagu mõne juriidilise akti rikkumises, vaid reetmises – saladuse müümises võõrriigile. Oma inimeste äraandmises. See teebki inimesest spiooni.
Siiski on pea pretsedenditu see, kuidas kõik ametkonnad ja valitsuski on Simmi juba enne kohut süüdi mõistnud. Seetõttu me ei tea, kas Simm elab üks kord või kaks korda nagu Bond ja toimub tema taastulemine. Vaevalt, aga ära iial ütle “iial”.
Lõpetuseks neile, kes ei tea, kuidas riigisaladus sünnib, lõbus seik nagu Piiblist: alguses oli paber, siis ütles kõigekõrgem “Saagu saladus!”, ja saladus sai.
Nii toimub see ametkondades iga päev – riik ei tooda riigisaladusi valmis kujul, vaid kuulutab dokumente vajaduse korral salajasteks. Senimaani võivad need vedeleda rahulikult ametnike laudadel ilma märkuseta “salajane”. Nii et vaadake ette – teiegi võite saada juhuslikult süüdistuse “salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises”. See on pool süüdistusest Simmi vastu.
* * *
Tulevase spiooni päevik: Herman Simmi 7 hetke
Eellugu: 1. hetk, “Kuldne relv”, 1995. aasta aprill
Oli 1995. aasta kevadpäev ja valimiste järgne võimuvahetuse aeg? Eesti politseis käisid samuti kiired vahetused: põgusate kuude jooksul olid peadirektori toolilt lahkunud Jaan Toots ja Uuno Ellen. Nüüd istus seal Herman Simm.
Kurat seda enam täpselt mäletab, mispärast just Ellen ette jäi, ent vahepeal taas uue peadirektori Simmi asetäitjaks tõusnud Tootsile oli novembris kinga andnud sisuliselt siseminister Kaido Kama isiklikult.
Toots oli Edgar Savisaare usaldusisik ja käepikendus, Kama aga Isamaaliidu, selle lõhenemise järel parempoolne siseminister. Nüüd lahkus Kama ametist ja siseministriks sai Savisaar.
Sel kevadpäeval sai avalikkus teada kaks uudist politseist: A. Simm kinkis lahkuvale ministrile nimelise relva Glock (tollal haruldane kink, 6000-8000 kr) ja B. Simm nimetas Tootsi tagasi oma asetäitjaks!!!
Kas nüüd ka veel vaevab kedagi mõistatus, kuidas võis Simm nii pikalt tegutseda julgeoleku struktuurides ja kuidas on võimalik, et selline otsustusvõimetu ning iseloomutu tegelane sai ligi riigisaladustele?
Märkamatu, ohutu ja bürokraatlikult pedantne kõigi sõber Simm alustab. Me liigume ajas tagasi.
Lisa: 2. kevadhetk, endiselt 1995. aasta aprill
Riigikontroll avastas täpselt samal, ministrite vahetumise ajal, et Simm on lasknud politsei uued patrullautod topelt-kindlustada. Ilmselt teadmata, et riigihankega maastureid soetades sai politsei kindlustuse kaubaga kaasa.
Kuigi eeldatavalt polnud tegemist kuritahtliku või omakasust lähtuva rikkumisega, lasi politsei peadirektor vähemalt kümneid, aga võimalik, et sadu tuhandeid riigi raha tuulde. Selline viga oleks maksnud tippametnikule koha, ent mitte Simmile. Põhjus? Vaata eelmist episoodi.
3. hetk: 1995. aasta märts – Simmi Casino Royal
Ikka selsamal kevadel plahvatas tõeline meediapomm politseiameti peadirektori kupli kohal. Harju prefektina töötades oli Simm sõlminud 1994. aasta oktoobris eraisikuna ja volituse alusel lepingu hulgimüüjaga Maksimarket, mis andis ühele Soome kapitalil põhinevale firmale õiguse paigutada kaupluse ruumidesse kaheksa mänguautomaati. Tollal oli Maksimarket ainus kaubanduskeskus Eestis.
Firma Geim volitas Simmi sõlmima lepingu hulgimüügifirmaga ja sai õiguse paigutada automaadid poe ruumidesse.
Market sai 15 prossa automaatide tulust. Mida Simm pidi saama, leping ei täpsusta, ent vahendustegevus ise oli vastuolus politseiseadusega. Nüüd sai tehingust tõsine kirves vahepeal politsei peadirektoriks tõusnud Simmi pea kohal, sest Eesti Ekspressi tuline ajakirjanik Meelis Hiiob oli lepingule küüned taha saanud. Kirjutises oli ka teisi süüdistusi.
Simm pidi vastama süüdistustele, mis olid tõsisemad kui kunagi varem. Vastaski. Simm: “Kõige targem tegu see minu poolt polnud.” Punkt.
Eesti Ekspress millegipärast vabandas ja mõneks ajaks kadus ka Meelis Hiiob lehe veergudelt. Kirves oli maandunud pehmesse mättasse.
4. hetk: Kuldsõrme miljon prefektuurile
Samas kirjutises väitis Meelis Hiiob, et Harju prefektina eraldas Simm 1995. aastaks 1,1 miljonit krooni prefektuuri hoonete kapitaalremondiks. Tallinna prefektuur sai kapitaalremondiks samaks aastaks 300 000 krooni. Tartu ajas läbi 200 000 krooniga.
Simm teatas kommentaariks toimetusele, et: “Harju prefektuuri hoonete kapitaalremondiks ei eraldanud raha mitte Herman Simm, vaid raha eraldati riigieelarve kaudu.” Saite aru?
Vaene Hiiob! Pidi ta siis just kasutama kujundit “eraldas Simm”. Pange tähele Simmi sõnastust: raha ei olevat tema kinnitusel tulnud isegi mitte eelarvest, vaid “raha eraldati riigieelarve KAUDU”.
Loomulikult tuli raha riigieelarvest!!! Ent süüdistus langes ära. Paneb imestama? Olge nüüd! Vaadake elegantsi, millega eelmine kirves mättasse maandus. Sellega võrreldes oli 1,1 milli nagu norimine tühjalt kohalt.
5. hetk: 1995. a märts, Pikaro tagandamine
Keskkriminaalpolitsei juht Koit Pikaro käis alluvatega Ida-Virumaal haarangul ja peksis mõned kohalikud liidrid pildituks. Lisaks sai kannatada kohaliku baari inventar ja mõned juhuslikud ettejäänud isikud. Keskkriminaalid ja K-komando möllasid baari puistates nii tublisti, et isegi kohalik politsei tõstis Pikaro vastu lärmi. Noil veristel ja rahututel aegadel ei piisanud protestiks mõnest purunenud lõualuust.
Simm arvas komissar Pikaro 20. märtsil liigse vägivalla kasutamise pärast reservi. Teiste sõnadega tagandas ametist. Nii mõnigi peadirektor oli pidanud ametist lahkuma oma alluvate laamendamise pärast, ent taas kord: mitte Simm.
6. hetk: 1995. a aprill, Pikaro ennistamine ehk luba tappa
Riigireeturi saatuseks on sageli näha tänamatust – vaatame, kuidas tasus Pikaro 13 aastat hiljem ametikoha säilitamise eest ehk kuidas ta iseloomustas 2008|. aasta sügisel riigisaladuste müügiga värskelt sisse kukkunud Simmi: “Ei olnud algusest peale sobiv töötama ei politseis ega ka kaitseministeeriumis.”
Simmi ebasobivuse põhjustena nimetas Pikaro vaimset ebastabiilsust. “Ta kannatas foobiate all,” nimetas Pikaro. “Mina olin üllatunud, et ta kaitseministeeriumisse tööle võeti,” ütles Pikaro 22. septembril 2008|.
7. hetk: haihtuvad soomukid ehk südamlik tervitus Venemaalt
Kujutage ette, te asutate hommikul tööle minema ja avastate parklas enda auto kõrvalt soomustransportööri. Politsei ostis 1994. aasta suvel kolm Vene päritolu soomukit BTR. Lepingu sõlmis Simm Harju prefektina. Sellest võiks järeldada, et soomusautod ostis Harju prefektuur.
Äsja oli hakanud kehtima seadus, mis keelas Vene sõjatehnikaga hangeldamise. Kas sel või mõnel teisel põhjusel kasutas politsei vahendajat, erafirmat. Soomukite hind oli 93 000 krooni, millest väidetavalt 3000 oli vahendaja tasu.
Vaadeldes, kuidas Simm tuli puhtalt välja süüdistusest 1,1 miljoni kroonises laristamises ja seda, kuidas hasartmängu firma volitus tehinguks Maksimarketiga muutus tühiseks paberileheks, pole ime, et Simm ei kuku ka seekord.
Aga soomukeid hoiti Paldiski maanteel avalikus parklas…