Tänapäeval ei pruugi nii mõnigi mõista, miks 1. aprill tundus vene ajal ühe olulise päevana. Aga see oli ametlik põhjus naljaõhtuteks, ehkki kalendrites tähtpäevana märkimata. Võib ka küsida, kes siis keelas teistel õhtutel teravmeelitsemast või hullamast, kui ikka naljatuju peale tuli… Kuulekam võib kosta, et kes seda siis lubas! Ja ta ei valeta, sest kõik mittekeelatu ei olnud lubatud. “Nje polo?eno!” (pole ette nähtud) oli kõige sagedasem kurjustamise vorm. Päriselt lubatu eeldas täpset juhtnööri. “Hopp!” – kolhoosi kartuleid võtma; “Sütti, sütti!” – ja lõke tohtis lahvatada; “Pojeehali!” – ja sörkjooksule. See oli sissehirmutatud kuulekus. Riigipöörajaks hakkamist ei saa iial nõuda. Ometi olen veendunud, et sotsialistliku riigikorra lõhestamist toimetasid ka satiirikud. Just seepärast kutsun teid 23. novembril Estonia kontserdisaali.
Mis sa nüüd?!
Me ei saa ilmselt kunagi öelda, et huumorit on liiga palju. Ka Benny Hilli või mister Beani laiutav levitamine sotsialismi vaimseis ahelais poleks vähendanud vajadust satiiri järele. Tollased pilkepalad olid oma paremikus kokku küpsetatud nii, et read jäid keelatud mõtteist puhtaks, aga nupukas lugeja, eriti kuulaja, oli võimeline reavahe-sõnumit tajuma. Represseeritud sõna muutus kui omaette võõrkeeleks. Eestlasele omane naljavaist lõi hiilgava pinnase vihjehuumori levimiseks.
Just tänu osavale, kuratlikult krutskilikule sõnaseadele sai Mihhail ?vanetskist eriti nõutud lemmik nendele, kelle aju ülesehitus lubas vastu võtta ja läbi hekseldada tema sageli justkui ametlikus kõneviisis ette kantud lauseid ja arutlusi. Kui jätta välja tema kõrgklassi pinksimängu meenutava kiirusega vahelduvad dialoogirepliigid ja suurepärane puänteerimisoskus, mis toitsid aastate kaupa näitlejapaari Kartsev-Ilt?enko, siis lämmatavalt rasked mõttehoobid valedele, võltsuhkusele ning keeldudele rajatud ühiskonna – ja tema leninlike liidrite – pihta moodustasidki Mi?a kirjutatu kordumatuse.
Töötades raadio meelelahutussaadete toimetuses Rameto, tegin aastate jooksul 63 saadet sarjast “Nõukogude naerumeistrid”, mis andsid piisava aluse ka oktoobris 1973 alustatud “Meelejahutaja” tekstide toimetajana pinnalpüsimiseks. Kui olin eetrisse lasknud 10. saate omaaegsest kuulsast ja nõutud estraaditekstide autorist Vladimir Poljakovist (kes Mari Möldre palvel kirjutas ka Tootsi monoloogi!), jalutas vana raadiomaja meie üldiselt avatud ja sageli külastatavas töötoas ringi nüüdseks ülituntud venekeelsete telekriminullide tõlkija Jüri Pärni ja küsis mu käest, mida ma arvan ?vanetskist ja miks ma temaga saadet pole teinud. Kostsin, et ei teagi säärast. “Mis sa nüüd?!” jahmus Jüri ja tegi mulle väga lühidalt selgeks selle mehe olemasolu ja geniaalsuse.
Ungari makk ja tõre onu
Elas küll vanameister vaheldumisi sünnilinnas Odessas ja Leningradis, aga vestluse leppisime kokku tema Moskva korteris. Algus oli kohmakas, pika uksekella peale tuli turris olekuga mees avama ja kurtis: “Ma saan vaevalt enda töösoonele krutitud – ja kohe tullakse segama!”
Püüdsin talle meelde tuletada, et oleme pikalt telefonijutelnud ja kellaajaliselt kokku leppinud. “Tere, mina olen see Aimla!” – “Mina olen ?vanetski, Mihhail Manjevit?,” poetas ta, “istuge pealegi, mis parata.” Proovisin siit ja sealt otsast, lülitasin Ungarist pärit reportermagnetofoni sisse ja küsisin: “Päris kindlasti olete oma väärtustest teadlik ja enesekindel satiirik, kuidas sai juhtuda nõnda, et Arkadi Raikini (aastakümneid juhtiv nõukogude estraadilõvi!) 60. sünnipäeva puhul nähtud teatrietenduse (Leningradi Miniatuuriteatris, mida rahvasuus aina Raikini teatriks kutsuti) “Valitud palad” kavalehel olete sissejuhatava monoloogi autoriks märgitud koos vanameister Leonid Lihhodejeviga, kellega teil ilmselt midagi ühist ei ole peale kirjutusviisi ?anri (“Noh, rahvus on kah ühine, tema on Izrailjevit?,” poetas ta mõminal vahele), mida lahkelt hüütakse huumoriks, ning kava lõpupoole on teil üks miniatuur “Kelleks sa kasvad?”, kirjutatud kaasautorluses Nastrojeviga (kolm meest Ba?t?inski, Kuskov ja Nevel ühinesid: Nas troje!), kellest end ju raudselt kõrgelt üle teate olevat! Millest äkki säärane koostöö?”
Kandvad pausid
Sellest hetkest saime headeks tuttavateks, mõne aja pärast vastamisi kirju vahetavateks sõpradeks. Tema lahkel loal ja toetusel (mõningate fraaside de?ifreerimine vajas aususe huvides tema abi) sai ?vanetski looming minu tõlkes päris populaarseks. Tema miniatuuride baasil pani Eino Baskin kokku ka 1980. aasta 10. oktoobril tööd alustanud Vanalinnastuudio avaetenduse “Ei mingit kahtlust”. Hiljem järgnes palju muudki.
Olgu muu hulgas tunnistatud, et Meistri tõlkimisel osutusid suurimateks pähkliteks nende sõnade ümberpanekud, mille ta maha vaikis ja pausiks jättiski.
Mõni sai siiski möllata
See oli aeg, mil ühiskond vaevles peaaegu igasuguse vabaduse puudumise all. Kuidas siis juhtus, et M. ?vanetski teravaid väljaütlemisi, nii sirgjoonelisemaid analüüse mõne (n-ö negatiivse) tegelase vaatevinklist kui ka kunstikasuka keerukatesse voltidesse peidetud järeldusi ja eluolulist koomikat, üleliiduliselt välja kannatati? Kas tõesti ei taibanud tsensor, millest räägiti, või siis meeldis tsenseerijatele endile see kunst kah nii väga, et ei hakatud autorit-esinejat purema?
Aga ei! Ebainimlik süsteem ei pea iial oma eesmärgiks – ega vähimalgi määral oluliseks – näida inimlikuna. Ma arvan, et see oli neile keelatudki! Pigem juhinduti siin samast printsiibist, mille tõttu eksisteerisid ja jäid lõpuni keelustamata suure Arkadi Raikini teatrietendused. Suur vägivallariik soovis demonstreerida, et meie maal tohib kunstilises vormis kõike teha – ja lubas ühel neist möllata, kannatas selle valu välja palju suurema eesmärgi, järjekordse näilisuse nimel. Kas ehk ei hakatud samuti suhtuma ka Mihhail ?vanetski kirjutatusse-esitatusse pärast seda, kui Raikin 1987. aastal suri ja teater, milles väga suur osa mängitud repertuaarist oli ?vanetski toodang, hakkas tasapisi hääbuma?
* * *
Mida vanameister seekord teeb?
KOOMILISE SÕNASTUSE OSKUS: Aimla mõtleb huumori teisenemisest
Aeg, mil Moskvale allunud ühiskond enam ei vaja oma igapäevaseks heatujuliseks eksistentsiks värskendavat satiirilist huumorit, tuli ootamatult kätte. Iseseisvates demokraatlikes riikides, kuhu hulka meelsasti Eestitki loen, ei vajata eriti võimu aadressil kõlavat irooniat; seda asendab üldjuhul kas otsene ning labasevõitu sõim või siis – kulunud trafaretid muudest riikidest-aegadest sissetooduna.
Mis stiilis kirjutatut vanameister seekord ette kannab? Oskan öelda vaid seda, et kõik toimub tema alatisest kaaslasest, portfellist, väljatõstetavate lehtede pealt lugedes. Ja arvata võib (aga samas ka eksida!), et mõõduka osa teemadest võtab ta oma memuaristikast.
Mina kuulsin teda viimati avalikkuse ees esinemas neli aastat tagasi, 1. aprillil 2004|, mil ta Odessas tähistas oma 70. juubelisünnipäeva. Televiisor, mis teda samuti päris unustanud ei ole, ei peegelda otseselt tema täpset suhtumist praegusesse võimu ja vene ellu ning vaatajaid lõbustatakse tunduvalt suuremate annustega eetrisse pääseva sama ?anri noorema esinejaskonna üldrahvaliku menuga.
Nüüd ei vaja me enam ei vihjeid, ei satiiri, (kunsti)vaba pajatus võimaldab otse välja öelda iga mõtte, hinnangu, solvangugi. Aga kui avaldada kõrvuti tühi ristsõnaruudustik ja täidetud mõistatusekast, siis sel tootel pole enam ostjat. Nii jääbki praegu literatuurse nalja ülemtipuks koomilise sõnastuse oskus. Ja kui taies juba loodud, siis on ta ka trikivabalt kättesaadav nagu iga turukaup. Janu saab kustutatud jaburusteta ja riskivabalt. Õnneks on meil siin noore naljakirjandusega vedanud, aga uudistama soovitaksin minna ka gastrolööri-juubilari. Järjest vähemaks jääb neid, kelle hobiks number üks on nalja otsimine-leidmine, aga mõnel määral neid ehk siiski leidub?
* * *
Õunad
Mihhail ?vanetski
Tõlge Odessa huumoriajakirjast Magazin nr 38, Priit Aimla
ISA (pannud poja nurka istuma): Sul on kaks õuna. Ühe ma viskasin minema. Kui palju järele jäi?
POEG (niutsub vaikselt).
ISA: Sul oli kaks õuna. Ühe ma lõikasin tükkideks. Kui palju järele jäi?
POEG (nuuksub, kraabib küüntega seina).
ISA: Sul oli kaks õuna. Ühe ma pistsin nahka? Nahka pistsin ühe. Palju sul järele jäi?
POEG (nuuksub, ulub, peksab rusikatega vastu seina).
ISA: Sa hoidsid oma kasimata kätes kahte pesemata õuna. Mina näppasin su käest ühe ja sõin ära. Kui palju sul õunu järele jäi?
POEG (nuttes): Isa, jäta juba!
ISA: Ei jäta. Sul oli kaks õuna. Ma võtsin ühe su käest ära ja tallasin sodiks! Mitu õuna sul järele jäi?
POEG (ulub hüsteeriliselt).
EMA (kiunub): Jäta juba laps rahule!
ISA: Ta on ju idioot! Olgu, muudan tingimusi. Sul oli kaks õuna. Sa ise sõid ühe ära! Pistsid nahka! Mitu õuna, idioot, sul järele jäi, tobu?!
POEG: Aa-i, ära löö, isa!
ISA: Ei mingit loomaaeda, mitte ühtegi külalist! Ja sünnipäeva ei tule sul ka enam mitte kunagi. Kõik pühad veedan ma selle idioodiga. Sul oli kaks õuna. Zina, kas meil on õunu? Ah? Misasja?! Anna siis kas või porgandid? Sul oli kaks porgandit, lambapea. Mina võtsin? Anna juba! Anna siia, lollakas, see on aritmeetika. Ma võtsin sult ühe ära ja pistsin nahka: amps, amps. No vaata siis: amps, amps?
EMA: Gri?a, üks on pesemata.
ISA: Pole midagi! Las ta näeb. Ma sõin ühe porgandi ära koos mullaga. Kui palju sul porgandeid järele jäi?
POEG (nuuksub).
ISA: Vaata siis!!! Mitu pesemata porgandit su kõntsasesse pihku jäi?!
POEG: Üks!
ISA: Õigus, pojake. Ja nüüd pöördume tagasi õunte juurde.
POEG: Isa-a-a!
EMA: Gri-?a-a!
ISA: Mitte lõuata! Vasta! Sul oli kaks õuna?
EMA: Gri?a, ma palun sind
ISA: Ära palu! See idioot vastas porgandid õigesti. Tähendab, on ju lootust. Ma arendan tal abstraktset mõtlemist? Sul oli kaks õuna?
EMA: Gri?a, jäta juba!
ISA: Ei! Ta kas saab normaalseks inimeseks või ei kasva üldse suureks! Sul oli niisiis kaks õuna?
POEG: Ää-ä-ä!
ISA: Vaikust ! Kogu maja on kuss! Keegi ei ütle ette. Mina, sinu isa, võtsin su käest? ühe su kahest õunast.
POEG: Ää-ä-ä!
ISA: Mina, sinu isa, võtsin sinu kahest õunast ühe su käest ära. Stopp! Vait! Sul oli üksainus õun. Mina hiilisin sulle ligi ja kinkisin sulle? Ära lõuga! Ma hiilisin tagantpoolt sulle ligi? Ei, ma hiilisin eestpoolt ja kinkisin sulle teise õuna? Palju sulle nüüd jäi? – Ma muudan tingimusi. Sul ei ole üleüldse õunu, sa seisad nagu idioot. Mina rooman märkamatult ligi ja annan sulle, oma armsale pojakesele, ühe õuna. Palju sul nüüd õunu on? – Ei, põrsas! Ei! Parem ole vakka. Ära ütle sõnagi? Kust sa said teise õuna? Kust sa selle võtsid? – Mina andsin sulle ühe. Hakkame otsast peale? Sina, mu armas poeg, seisad nagu idioot ja vaatad? Sul pole ühtegi õuna. Üldse mitte midagi! Tuul vingub, hundid uluvad. Ja siis ronin metsast välja mina. Hiilin märkamatult ligi. Vaikselt-vaikselt hiilin. Ligi. Aga sina seisad üksipäini.Mitte midagi sul ei ole. Tuul, hundid? Siis hiilin mina mustast metsast tasa-tasakesti ligi. Lähenen tagantpoolt. Ja siis – ba-bahh! Kingin sulle kaks õuna.
POEG: Isa, jäta järele!
ISA: Kellele sa seda räägid? Sul ei olnud ju mitte kui midagi. Ma andsin sulle kaks õuna. Kui palju sul nüüd on? Kuidas – ei võta vastu?!? Talv! Mets! Sa oled ihuüksi ja ei taha õunu vastu võtta? Zina, mine eemale? Pane uks kinni! Mitte kedagi ei ole. Sa oled üksinda. Ainult hundid uluvad ja kusagil vilistab miilits. Siis ilmun märkamatult mina!
POEG (lõugab nii, et naabrid koputavad seinale).
ISA: Olgu peale. Sa ise andsid ühe mulle. Kui palju sul järele jäi?
POEG (sosinal): Üks.
ISA: Niisiis, mitu õuna mul praegu on?
POEG: Üks.
ISA: Mitu õuna sinul on?
POEG: Üks.
ISA: Sööme need parem ära?
POEG: Sööme.
ISA: Aga õunu ei ole. Süüa pole midagi. See ongi abstraktne mõtlemine.