Lagundajad
Maal on pakkuda iga elaniku kohta veidi üle kahe nii-öelda globaalse hektari maad, millelt peame saama kogu vajaliku: elurikkuse, ressursid, võime käidelda jäätmeid jne-jne-jne. Alates 1980. aastate lõpust ületab inimkonna vajadus Maa pakutavat. Täna tarbib inimkond kokku pea kolmandiku rohkem, kui Maal pakkuda on. Harjumuspärase äri ning poliitilise kultuuri jätkumine elatab meid aina rohkem ja rohkem teiste liikide, aga kindlasti ka meie endi järeltulijate arvelt. Lõpuks on see üks ja seesama.
Paljude liikide arvukus kahaneb ja sama teed liigub liigirikkus üldiselt. Meile, inimestele, ei tähenda see mitte seda, et metsas ja aasal on igavam ning üksluisem ringi liikuda, vaid ennekõike seda, et liigivaene elukeskkond on meie jaoks aina ohtlikum. Iga kaduv liik lähendab meid samm-sammult lagundajatega, kes kindla peale meid oma toidulaual näha tahavad või vähemalt meid sinnapoole liigutavad.
Kultuuriline jalajälg
Sarnasus pangandusvirvarriga on ilmsemast ilmsem. Tuletisväärtustega kauplemisel usaldati üksteist ja loodeti, et headele aegadele järgnevad paremad, mis võimaldavad niikuinii kõik lubadused ja ootused sularahaks vahetada. Aga ei õnnestunud. Ega saanudki õnnestuda… Niisamuti ei õnnestu ka muude liikide ja ökosüsteemi arvelt elamine. Põhimõtteliselt ei õnnestu, sest pole seda loojat või liigipoodi, mis untsukeeratud ökosüsteemi uuesti toodaks või kadunud liikide asemele uued laseks osta. Enne saavad otsa me kannatus ja kultuur.
Aga piiriline olukord just selline ju ongi: kui meie ökoloogiline jalajälg on liialt suur, siis kultuurilise jälje jaoks ei jätku jaksu ega pole ka kedagi, kes seda kultuurilist jälge märgatagi suudaks.
Elame puuduliku kapitalismi perioodil, kus üht peamist kapitali – looduskapitali nimelt – ei vaevuta järjekindlalt kapitaliks nimetama ja seda kapitalina arvestama. Ühekülgne majandusmudel just nagu õigustaks ühekülgset kultuuri. Samas me ju teame, et üksluine ja vaene kultuur ei saagi eneses kasvatada inimesi, kes peaksid liigirikkusest või suudaksid näha mitmekülgsemat majandust. Kuidas saaksidki inimesed hinnata mis iganes diversiteeti, kui puudub tolerants või kõige lihtsamgi ligipääs rikkalikuma kultuuri juurde. Täna valitsuse poolt kasutusele võetud arusaam, et vaid maksude kosutamisega õnnestub riigimasinat käigus hoida, on sama tark, kui arvata, et iga tõbe saab ravida sita ja mee seguga ning oluline on vaid nende vahekord.
Kõrgemad maksud kultuurile viivad kultuuri üksluisemaks muutumiseni, seda enam, kui samas ei vaevuta suurendama makse loodusressursside arutule kasutamisele, mis sööb liigirikkust kõige otsesemal moel.
Vigane mudel viib väljasuremisele
Hädad hakkavadki sellest, kui loodust kapitaliks ei peeta ja siis tuleb riigil hakata pika puuga maksustama kõike, mis ette jääb: sünde, surmi, lollust ja teadmisi, tarkust, rumalust, lauluhäält ja kirjaoskust või selle puudumist. Makse on käsitletud ka kui signaale märgisüsteemide keerulises tagasisideahelas. Kuna ei majandus ega kultuur puu otsas ei kasva ja seda maast kaevata ei saa, on tegu pigem märgisüsteemidega. Nii ongi ühetaolised kõrged ja valikukireta maksud koos mittetoimiva kapitaliarvestusega igas mõttes lameda ühiskonna aluspind. Sellise peale ongi hea jätta oma ülisuur ökoloogiline jalajälg – pole ju piire, pole mitmekesisust, mis kohustaks mõtlema või kaaluma.
Kuubas olla nii, et teatud suurusega alumiiniumtuubis müüakse hambapastat ja teistlaadses tuubis näiteks mingit söödavat määret. Leiva peale. Ei mingeid selgitusi ega kirju. Elumuster on lihtne ega pane pead vaevama. Mis tahes vigane mudel viib ummiku ja lõpuks väljasuremiseni. Olgu see siis vääriti mõistetud õiglus marksismi või kommunismina või vääriti mõistetud kapitalism arusaamadega, et kõik on rahas mõõdetav ja maksudega reguleeritav.