Vladimir Sorokin on tänapäeva kirjanduse Karabas Barabas, kuulekad nukud aga on lugejad, kes on otsustanud avada tema raamatud. Algul kasvatas ta oma lugejaid ainult okserefleksidega – romaan “Helesinine rasv” näiteks õpetas reageerima kirjandusele eelkõige lämbumise ja spasmidega. Siis, hirmutades ja endast eemale tõrjudes, lastes vaimustunud kriitikutel karjumisest väsida, proovis end kinematograafias, tõestades, et kirjandus võib olla tugevam ja võimsam kõigist teistest väljendusvahenditest kinoekraanil.
Ta kirjutas stsenaariumi Ivan Dõhhovit?nõi kuulsale “Kopikale” – õrnale ja halastamatule irvitusele kuuekümnendate kõigi illusioonide üle -, Võssotskist ja Tagankast kuni “füüsikute ja lüürikute” ülevate kohtumisteni. Siis kirjutas ta stsenaariumi Ilja Hr?anovski filmile “4” – vaadata seda filmi algusest lõpuni üks kord on minu meelest võimatu, iiveldus sunnib saalist põgenema, kuid lõppude lõpuks, kui võtad filmi omaks, mõistad, et veenvamalt pole inimühiskonna lagunemist ja ebakõla näidanud keegi.
Hellitus ja piinamine
Vladimir Sorokin võib ka lihtsalt hellitada lugejat hea käitumise eest – lihtsalt pakkuda rahuldust. Kõige kallim ta südamele on praegu antiutoopia – esitada Venemaad tulevikus oprit?nina ja range korra interjööris, kuid maitsestatuna kõikvõimalike narkootikumide regulaarsete doosidega. Selle tsükli esimene romaan “Oprit?niku päev”, mis ilmus mõne aasta eest, hirmutas veel koledate piltidega oprit?nikute vägivallast “maakate” kallal, teine romaan ehk, võib öelda, jätkuromaan “Suhkrust Kreml”, mis äsja kaupluselettidele ilmus, on huvitav, peaaegu marionetlik kino.
Uus romaan näitab Vene elu panoraami 2028. aastal, vaadates väljamõeldud tegelikkuse kõige erinevamatesse nurkadesse. Vot istub arreteeritud kirjanik Salajase Käsu põhjal ning major käsib tal üles tunnistada, et ta on kirjutanud muinasjutte ahjuroobist. Ei tahtnud ahjuroop teha rasket tööd – sorida süsi; hakkas unistama kergest elust, põgenes kodust ja palkas end Salajasse Käsku piinama ja märgistama inimesi. Töö on meeldiv ja kerge…
Piinamise tulemusel tunnistab kirjanik end kuriteos süüdi ja nimetab kõikide oma tuttavate nimed, kellele oma loodud muinasjuttu ette luges. Ning nende kohta avatakse kohe iseseisvad toimikud.
Tsaariperekonna õgimine
See episood on reproduktsioon ajaloolistest sündmustest, NKVD-KGB töö traditsioonilistest meetoditest. Kuid Sorokin läheneb vaid harva dokumendile, täpsusele, viitele; tal on vaja saavutada lugeja usaldus, et too vastuvaidlematult järgneks talle puhta väljamõeldise labürinti. Ning see väljamõeldis viib meid peatükini “Underground”, milles rahulolematud ja kartmatud dissidendid võtavad mingit erilist narkootikumi. Selle tulemusena muutuvad nad loomadeks, koerteks, nad sööstavad Kremlisse ja nad lõhuvad tükkideks ning õgivad ära kogu vastiku tsaariperekonna. Siis saab narkootikumi mõju otsa, nad jätavad tusaselt hüvasti kuni järgmise salajase seansini ja lähevad laiali oma kodudesse. Tsaariperekonna õgimine on Sorokinil kirjeldatud tema esimeste romaanide vaimus, ei saa ta ju täielikult taganeda oma endisest minast. Ning nõnda proovib nooruke tütarlaps, kelle vanemad on represseeritud, esmakordselt dissidentide narkootikumi: “Sulgusid Ari?a kihvad ümber sooja kaela. Ainult korin kostis troonipärija suust. Värisedes õnnest ja kannatamatusest, hakkas Ari?a troonipärijat õgima. Pea purunes kui muna kihvade all, ragisesid kondid, purskus kivile väärtuslik veri. Urisedes neelas Ari?a sooja liha. Õnnest ja naudingust jooksid ohtralt pisarad ta silmist. Nägemine kadus Ari?al, kuid nina ja keelega tundis ta noorte kõhrede magusust, noorte rupskite õrnust, noore südame joobuma ajavat soojust…”
Peatüki finaalis tõrelevad teised orgias osalejad Ari?aga – kiirustas ta liigselt, pistis troonipärija tervenisti kinni, aga teisigi solvatuid oli koosviibimisel palju. Teisedki oleks tahtnud troonipärijat maitsta…
Nii õrnalt, nii lüüriliselt algab Sorokini sõit autori lemmikteema – orgia avalikus majas – juurde.
Müüri ehitamine
Hiljuti lugesin ühest uurimusest, et kirg kirjeldada putukaid ja väikesi metsloomi tuleneb Julio Cort?zaril sellest, et ta kasvas ilma isata ja kasvatati üles naiste poolt. Põhjuse-tagajärje seos jäi mulle mõistatuseks, kuid on täiesti tõenäoline, et ka Sorokini kires kirjeldada lõbumajasid on mingi lapseeast pärit põhjus. Jumal temaga, kahju ainult, et see teema tõrjub väga sageli tagaplaanile selle olulise, hoiatava, tähendusrikka, mida autor püüab väljendada kõigi oma romaanidega.
Peamine aga on see, et romaanis ehitatakse Suurt Vene müüri, mis peab eraldama Venemaa kogu ülejäänud maailmast. Ja kogu maa, lapsed ja nende vanemad, suhtuvad selle müüri ehitamisse kui normaalsesse, vajalikku. Kõikjal on elu: kedagi piinatakse, kedagi tapetakse, keegi armastab, keegi on õnnelik. Inimene, nagu me teame, on võimeline kohanema igasuguse tegevuskohaga. See just erutabki suurt kirjanikku Vladimir Sorokinit.
Armastuse õrnused ja sõjalised julmused
Noor kirjanik Ni?ni-Novgorodist Zahhar Prilepin vapustas oma esikromaaniga “Patoloogia” kogu vene kirjandusmaailma. Muidugi on see suhteline: täna ei saa ükski kirjanik kuulsaks, ei aja ärevile päid, aga kakskümmend viis kirjanduskriitikut, kes avavad uusi kirjanduskuulsusi, on sarnased lipnikutele – dekabristidele, kes püüdsid Gribojedovi sapise märkuse kohaselt Venemaad pahupidi pöörata. Ja ka romaani tiraa?, mis jõudis preemia “Rahvuslik bestseller” short list’ile, räägib ise enda eest: 4100 eksemplari – siin on teile bestseller.
Ja ometi on Zahhar Prilepin kahtlemata ilming, mis muudab tänast kirjanduslikku maastikku. “Patoloogias” peegelduvad tohutud pingutused tõsta elu kogu oma räpasuse, ropendamise, künismi, julmuse, mõttetuse ja lootusetusega hõrgu ja rafineeritud teksti tasandile, kus tegelased räägivad oluliste ja meeldejäävate fraasidega.
See on väga mehine raamat. Võib-olla ei ole Hemingway aegadest ükski kirjanik nii rõhutanud oma mehelikku alget, oma jõudu, oma vastutust toimuva eest elus, ja kriipsutagem alla, kirjanduses. Sündmused arenevad T?et?eenia sõjas: selle kohutavus ja mõttetus, selle pildid metsikust vägivallast inimese isiksuse kallal on edasi antud mitte vaatleja, vaid osavõtja poolt, kes elu lõpuni peab nähtu koormat kandma.
Otsin tsitaati, mis liiga ei hirmutaks. Ütleme, see: “Me astume lähemale, laiba välimusest ma võpatan tahtmatult. Tunnen, et mulle on kurku ilmunud roiskunud kala ja mul on vaja kiiresti sülitada. Pöördun ära ja suitsetan. Silme ees seisab nagu küpsenud kehake, konksutõmbunud sõrmedega käsi, /…/ näopoolega, kus punasest lögast valendavad purustatud luud. Astahhov kummardub laiba juurde, vaatab. Ma näen seda silmanurgast.
“Dim, sa vaata, järsku olid tal kuldhambad,” soovitab Astahhovile Jazva.
“Mehed, see on ju poiss!” hüüatab Astahhov. “Ta on neljateistkümnene!”
Jah, selliseid pilte on raamatus palju. Isegi rohkesti. Isegi liiga palju. Kuid on väga tähtis, et need on joonistatud teisele pildile – pildile meeletust, enneolematust ja jälle väga mehelikust armastusest. Jumaldamine, jumalustamine, hellus, kirg, ohvrimeelsus: autor kasutab tohutut hulka vähendavaid sõnu, kirjeldades kangelase tundeid armastatu vastu; need võisid mingil hetkel näida läägetena, kuid lugeja, kes hoiab kogu aeg mälus pilte sõjasurmadest, vajab samasugust vastukaalu.
Andke laps!
Algab romaan eraldi novelliga “Järelsõnaga”. Kangelane sõidab marsruuttaksoga koos oma väikese kasupojaga. Marsruuttakso kukub sillalt vette ning kedagi ei saa päästa. Ning ometi saadab kangelane korda võimatu: ta astub kahevõitlusse möödapääsmatu, kosmose, pimedusega, kõigega, mis on tugevam ja võimsam inimesest. “Keegi juba sõitis meie juurde paadiga, keegi tuli ujudes. Kuid ma ei näinud ega kuulnud midagi. Vool kandis meid ja ma hakkasin lahti riietama oma last, rasket nagu surmapatt. Jakike, sinine, eeskujuliku rohelise karukesega seljal. Helesinised teksakesed, lapitud sukkpüksid. Sviitrike kõigi õnne värvidega, oran?, roosa ja kollane, narmendav, ma jätsin, polnud jõudu temaga hakkama saada. Varsti haarasid meid kellegi käed ja meid tassiti paati.
“Andke laps!” palus mind naine valges kitlis.
Nuuksatades vaatasin ma naist, kuidas ta püüdis uuesti last elustada. Mõne minuti pärast tuli tal suust ja ninast vett.”
Zahhar Prilepin valmistab romaani ette, nagu treener valmistab tippsportlast. Arvesse on võetud kõik, mis võib lisapunkte tuua: hea tervislik vorm, energiline sü?ee, metafooride jõud ja võimsus, täisvereline kangelane ja erootiliselt ligitõmbav kangelanna, toores leksika ja teravdatud optika, ekstreemsus ja õrnus…
Ja need retoorilised küsimused…
Romaani pealkiri pole, tõsi küll, eriti õnnestunud. Silmas peetakse armastuse patoloogiat ja sõja patoloogiat. Kaks normist kõrvalekaldumist inimelus. Ning kuidagi tuleb välja, et üks patoloogia on võimatu teiseta. Ei ole sõjalisi kirgi – ei ole armastuse kirge. Nõustun täielikult, et nii oli see ka Hemingway jaoks – kui mitte sõda, siis jaht, corrida – kui eluga mitte riskida, siis miks seda üldse tarvis on?
Niisugune on tõeline mees? Nõnda tahab teda näha naine?
Edasi tulevad lõpmatud retoorilised küsimused elu mõttest. Hiljuti räägiti uudistes laostunud ameerika miljonärist, kes laskis maha oma naise, kaks poega ja iseennast, et pääseda kokkupuutumisest vaesusega. Selline on ameerika tragöödia.
Rilke rääkis: “Meie oma südamelöögid tapavad meid.”
Kaks sellist erinevat (kuid väga head!) kirjanikku – Sorokin ja Prilepin – annavad võimaluse mõista, missugust teed läheb praegu vene kirjandus, et oma tähendust tagasi võita. Selge on, et see tee nõuab kirjanikult julmust, tugevaid (tihtipeale okseleajavaid) vahendeid, et toime tulla treenitud auditooriumiga…