“Oo, romaan, kuhu lähed?” küsis viis aastat tagasi Jan Kaus. Aga samamoodi võiks küsida ka meie väikeste narratiivide kohta. Nii mõneski mõttes tundub, et meisterliku lühivormi valdamine on vähemalt sama suur taseme näitaja. Haarav ja töötav lühijutt või novell on kirjaniku tööoskuste kontsentraat, vaimuannete destilleerumine kompaktseks tervikuks. Ilmselt ei ole vale öelda, et Eesti kirjandusmaastikul liigub ringi suur nälg lühikeste proosapalade järele, kus oleks jutustav ja sidus loojoon, usutav tegelasekirjeldus, haarav miljöö ja paeluv mõttekäik. Pala, mille sisu poleks õhkav-filosoofiline metatekstuaalne mõtisklus, aga samas mitte ka punnitatult rahvalik paskvill. Oh õudust, milline unistamine!
Palju tegijaid, vähe huvi
Aga paluks mitte valesti aru saada – nälg ei ole mitte seetõttu, et “kogu eesti kirjandus on paras kräpp ja tuim hööveldamine”, “mina kodumaist kirjandust küll ei loe” või “jalgpall on populaarsem kui kirjandus, seda näitab juba statistika” (viimane stiilinäide Jüri Mõisalt). Nälg tugeva eesti lühiproosa järele on seda suurem just seetõttu, et häid tegijaid on väga palju. Väga häid proosa lühivorme võiksid kirjutada Jaak Urmet, Berk Vaher, Urmas Vadi, Kaur Kender, Jan Kaus ja jumal hoidku! – isegi Kerttu Rakke. Kuid lühivorm ise paistab olevat alahinnatud. Ta on tihtipeale kuskil üle-eelmise kirjanduspõlvkonna esindaja ampluaas, mida hinnatakse arvustuses sõnadega “autor kirjutab isiklikust ja üldisest, haarates ühiskonda ja kõiksust” või midagi muud ebamäärast. Või siis on ta algaja autori esimene väljalase, aga tundes veidike omast kogemusest väljaandjana Eesti kirjandusturu seisu, on näha, et jutukogu väljaandmine just debüüdina on enamasti nagu tühja kaevu hõikamine – vastu kajab su enda hääl. Kirjastustele jutukogud väga ei meeldi. Kui meeldib, on honorar naeruväärne. Tiraa? on väike. Toimetajad ja tõlkijad kirtsutavad nina. Meediakajastuse saamiseks tuleb palju võimelda, sest ajakirjandus haarab isuga kinni vaid suurteostest, kui tegemist pole just taolise autoriga, kelle tuntud nimi kaane peal paneks kultuurireportereid käsitlema ka telefoniraamatuid.
Staarid ja staarikesed
Suuresti koondub lugejate huvi romaanidele või romaanisarjadele. Eepilised lood paeluvad inimeste tähelepanu. Eriti müübivaks muutuvad suured narratiivid siis, kui neid toetavad filmiversioonid – “Sõrmuste isand”, “Da Vinci kood”, “Harry Potter”. Tõeline proosateos tänases kirjandusmaailmas ajab oma haarded laiali mitte ainult raamatupoodides, vaid vallutab muidki areaale – lisaks kinolinale ka mänguasjade leti ja kiirsöökla kandiku. Eriti tulevad kasuks mitmeosalised seeriad. Meelevaldne seos meie enda kirjandusturuga on Sass Henno “Mina olin siin”, mis saab kuuldavasti tänu raamatu põhjal tehtud filmile kauaoodatud järje, rääkimata esimese osa kordustrükkidest.
Mõistagi on ka lühivormidel oma staarid. Neid võiks jagada kaheks – on need, kes kirjutavad lühivorme lisaks teistele tekstidele, nt Kivirähk ja Mutt. On neid, kellel suurvormid väga ei õnnestugi, nt Mehis Heinsaar. Muuseas, kaks esimest on ka agarad kolumnistid, mõlemad seisavad rahvale lähedal. Heinsaar aga on oma hiljutise “Rändaja õnnega” ja nendele eelnenud kogudega muutunud ekstraklassi esindajaks, lühivorm on talle kõige kodusemaks saanud. Seda eriti pärast tagasihoidlikuks jäänud romaani “Artur Sandmani lugu” ilmumist.
Heinsaare tekstid on ühest küljest kõrged, lihvitud, tõelised maiuspalad, teisalt on ta äärmiselt lihtne, voolav, rääkides väikestest asjadest vaimustavate nurkade alt, nii et need muutuvad müstiliseks, samas lihtsateks. Nagu Coelho, ainult et raskema kirjandusliku kaliibriga. Teadlikult heinsaareliku stiilikallakuga on kirjutama hakanud noorem autor Urmas Nimetu – kes on muuseas ka Heinsaare novelli “Tere” põhjal valminud filmi autoreid. Nimetult on ilmunud lühijuttude kogu “Langemine alla nulli”.
Andrus Kivirähk kirjutas kunagi üsna vingeid sürrealistliku maiguga lühijutte (“Pagari piparkook”). Praeguseks on ta lahjenenud rahvalike följetonide autoriks, kes kasutab ohtralt Lutsu loomingut alustekstina, millele viidata ja millest ampsata stiilivõtteid (sage võte ka teiste lehehumoristide Juure ja Märka puhul). Need on head mõnusad lugemised, aga justkui haltuura maik oleks juures.
Juurte juurde
Põnev on siinjuures mõelda novelli ja lühijutu juurte peale. Novella mõiste on pärit keskaegsest Itaaliast, tähendades päevauudist, klat?ijuttu, mida turul või linnaväljakul üksteisele räägiti. Rahvalik suuline looming jõudis kirjandusse suuresti tänu Giovanni Boccacciole, kes “Dekameronis” kujundas välja klassikalise raamitud novelli. Novelli kaks arhailist tunnust – rahvalikkus ja vaimukas fabuleerimine – paistavad tagasi tulevat, ja seda intrigeerivam on tänase kirjanduse puhul mõelda, kas oleme siirdumas tagasi juurte juurde? Kas juhtkohta on kaotamas keerukam, intellektuaalsema kallakuga lühijutt ja esirinda trügib päevauudis?
Meisterlik rahvalooming realiseerub Kivirähu “Vargamäe vanade ja noorte” kogumikus, kus seiklevad kõik tuntud meediategelased-poliitikud, kandes neid maske ja rolle ning tehes toiminguid, mida rahvas kuulujuttude järgi neile omistab.
Aga Kivirähk ongi rahvalik kirjanik, see on tema käekiri. Parimaid näiteid lühijutu rahvalikumaks murdumise kohta on Mihkel Mutt, kes oma esimeses loomeperioodis oli snooblikult terav vaimuinimene, kes kasutas rahvalikumaid, madalamaid väljendeid äärmisel juhul stiilivõttena. Vanemas eas on Muti satiirikusulg (“Siseemigrant”) liikunud järjest enam Peldiku baari suunas – kõrgintellektuaalidest tegelased on välja vahetanud luuserist jota nimega Rui. Kunagine stiilne ja terav väärikus on asendunud oskamatusega rääkida kaasa ühiskonnas olulistel teemadel belletristiliselt kõrgel tasemel. Hetkiti tundub, et seda oskamatust varjab nüriks kulunud iroonia.
Kuhugi on kadunud hea Peeter Sauter?
Ei saa me läbi netita?
Mõeldes sellele, kuidas võiks liikuda edasi – ja mitte ainult tagasi juurte suunas -, siis üks katmata ala on internetikirjanduse tõhus integreerimine kirjakeelsesse kirjandusse. Algust on tehtud. Näiteks Jan Kausilt pärineb seni üks vingemaid portaalinovelle “Olgem head, mitte kurjad…”, mis kasutas kommentaariumi küljendusvormi, keelt, stampe ja erinevaid virtuaalkaraktereid. Meelde on jäänud ka Berk Vaheri MSN-vormis kirjutatud lühinovell “Vastsündinu”, mis aga pole ametlikult ilmunud.
Miks on võrgus vohava kirjanduse integreerimine üleüldse oluline? Nimelt suurvorme eelistavad inimesed eelisjärjekorras küll tarbida, lugeda või riiulikaunistuseks osta, kuid lühivormide kirjutamisega tegeleme päev-päevalt me kõik. Blogitekstid, sissekanded kommentaariumides jne. Kujundame juba ammu võib-olla endale märkamatultki uut kirjanduspõlvkonda, kelle lingvistlise arengu esmased faasid – mida võiks võrrelda rääkima õppiva lapse lalinaga -, toimuvad hoopis teises info- ja keeleregistris. Esimesed pioneerid, kes ei ole pelgalt eksperimentaatorid internetikirjanduse valdkonnas, on Barthol Lo Mejor oma lühijuttude ja ka äsjailmunud tervikteosega “Popdada”, mille nimetamine romaaniks võib olla äärmisel juhul tinglik.
Oo, novell, kuhu liigud?
Võib-olla oleks hoopis õigem väita, et novell liigub koos meiega. Populaarsust annab lühivormile lugejate hulgast destilleerunud teemadel kirjutamine – nii nagu suuline kirjandus kasvas üle kirjalikuks ligi tuhat aastat tagasi. Rahvalikkus ja lobedus on üheks konkurentsivormiks, uute teemavaldkondade ja keeleregistrite vallutamise eesrindeks olemine oleks teine novelli edukas arendusvõimalus. Ja kirjaliku kirjanduse arenemine postkirjalikuks kirjanduseks, novelli või mõne muu vormi kaudu on juba üks hoopis uus, seni veel hämaruses terendav teema.